ÜHE TURISTI MULJED MASUURIAST ANDRI LUUP kohast, kus praad alla ei lähe, VISA maamiini ja meeneks mõned õudusunenäod. ROSE Wojciech Smarzowski. Stsenarist: Michal Szczerbic. Produtsent: Wlodzimierz Niderhaus. Helilooja: Mikolaj Trzaska. Operaator: Piotr Sobocinski jr. Monteerija: Pawel Laskowski. Osades: Agata Kulesza Marcin (Tadeusz), Kinga Preis (Amelia), Jacek Braciak (Wladek), Malwina Buss (Jadwiga Kwiatkowska), Marian Dziedziel (Mateusz), Edward Linde- Lubaszenko (pastor), Eryk Lubas (Wasyl), Lech Dyblik (Wozniak), Szymon Bobrowski (Kazik) jt. 35 mm, 90 min, värviline. Documentary and Feature Film Studios WFDiF / Studio Filmowe TOR, Poola 2011. Ma ei teagi, kuidas peaks arvamust Wojciech Smarzowski avaldama. Kas alustama samas võtmes, äkki mingi vänge väljendi või ku- peategelase pea on verine ja silmad vaatavad, kuidas sõdurid tema naist vägistavad ja siis maha lasevad. Rose ( 2011). Ja vaatama. Ilmselt mõni India kättemaksudraama algaks samamoodi. See on kõike muud, kui see, mida kinno minnes näha tahaks. See on kõik see, mille peale ärkan unest õudusega, kuna ma isegi ei tea, kuidas mina sõjas olen. Kas nagu loom või nagu inimene. vaatajates tugevaid subjektiivseid reaktsioone, siis tundub loogiline avaldada arvamust subjektiivsete muljete kaudu. Üks mu soome sõber ütles kunagi krõbeda huumoriga, aga väga hästi Soome kohta: Kui ühele poole kummardad, on teisele poole perse püsti. See on mingi selline kõnekäänd või elutarkus. Peale selle, et see lause käib kaude meie kõigi kohta, käib see ka Rose i kohta. Et on kuskil mingi rajoon, Masuuria, see nurk on Poolas ja see nurk on kogu aeg kuhugi sunnivii- kehv koht. Mina seda kanti ei tunne, esimest korda kuulen, ei tunne huvi selle vastu. Pigem mõjub see üldistusena... et nurk on selline, kust kõik teised on üle sõitnud, nii sakslased, poolakad, venelased; nii natsid, kommunistid kui ka poola marurahvuslased. Seda väikest mohikaani gruppi inimesi vä- näegi kui vägistamist, piinamist ja nende vastikute tegevuste vahelisi pause. Ja need pausid on olulised. Nendes tärkab ja kasvab tugev armastus. Väga õige, et autor valib väikese tundmatu nurga, ainult nii võib tegemist olla sama hästi meie sisemaailmaga, sisenurgaga või indiaanlaste, aborigeenide küüditamisega reservaati, eestlaste kannatustega liivlastega, keda palju enam pole mõne tänapäe- 119
va külaga Venemaal või Aafrikas, mis on välja suremas, vms. tada, aga loost nii palju, et jah Üks turist, kes ei soovi enam sõdida, Varssavi vabadusvõitleja, viib Masuuriasse oma hukkunud sõbra naisele teate tema mehe surmast. Aga naine palub tal tema kartulipõld miinidest puhastada. Ja nii hakkab vaikselt arenema nende ilus armastuslugu, kus mõlemad inimesed on taandatud ametlikult looma tasemele, aga nad hoiavad kümne küünega kinni inimesest enda sees, olendist, kes on võimeline armastama. Ilma isikliku kasutegurita. Ja paralleelselt nende kurva armastusloo arenedes areneb ka kaaskodanike soov seda hävitada. Olgu nendeks siis haiged metsavennad või NKVD mehed. Enamik tahab kogu aeg neid tappa, vägistada, röövida või ideoloogiliselt vahele võtta. Süüdi lavastada, ära küüditada. Ainus, kes mitte kellelegi ei kum- Tema on sirge seljaga mees rajoonis, mis on küüru ja käpuli surutud. Selline kangelaslaul tõenäoliselt ja kahjuks ei toimi ilma tooruseta. Kui selline saaga oleks kujutatud ilma jõhkra foonita, siis läheks lugu magusaks ja peategelane poleks ka mingi kangelane. Puuduks taust armastuse esiletõstmiseks ja lugu jääks vahest keskmiseks vesterniks. vanavanematele, millisel ajal nemad olid sunnitud elama. Kas sõda ongi siis selline, et sa kas jääd rahuaja üllastele põhimõtetele truuks ja saad meeletult peksa ja vägistada või teed koostööd, annad alla ja saad ikka peksa ja vägistada, aga jääd enda silmis häbis- kes püüdsid vastu seista vägivallale, kuid jäid alla, sest kartsid midagi või kedagi kaotada. Näiteks leedu naabrimees, kes oli lootusrikkalt koos pere ja lehmaga Masuuriasse kolinud, kaotas pideva hirmutamise tõttu oma sooja inimliku palge. Tõelised inimesed ilmselt on nii sõjas kui ka rahus ühesugused rahulikud, inimese väiksemad vennad aga on sunnitud oma käitumist pidevalt muutma. Smarzowski Rose on ka ilma vas- 120
Milleks muidu viited hingele, surematusele, armastusele, rahule. Kuidas seista surma, hirmu ja häbiga silmitsi, mida ja mille nimel ohverdada. Milline käitumine on igavikku silmas pidades hävimatu käitumine? Need küsimused on head küsimused. Ja neid küsides on inimene võimeline võitma mudaporise vääritu surma, jätma oma keha maha, ilma et hing oleks raske koormast, mis takistab tal olla täielikult puhtaks põlev kütus. Iseasi, kuidas neid küsimusi peaks küsima. Kas toorelt või delikaatselt? Otse või ringiga? Üks sõber pidi lahkuma poole seansi pealt, ta soovis hiljem teada, kuhu Rose edasi arenes ja üllatus, kui kuulis, et lugu läks veelgi jõhkramaks. Peategelase kannatused tõusid Kristuse kannatuste tasemele, kõrgemale omandas peategelane ka Kristuse ilme aga see ei mõjunud näpuga näitamisena, vaid üsna ootamatult. Mõtlemapanevalt. Lõpus jäi kõlama mõte, et inimese tõeline kodu on taevas, et maa peal on seda päris tõelist kodu raske leida. Kuna maa ei olegi meie tõelise kodu koht. Tõeline kodu on seal sfääris, kus asuvad sellised nähtamatused nagu armastus, ohverdus, sõprus, suur lähedus jne. Inimese kodu asub armastuses. Kõige rohkem meeldisid mõned lihtsad, aga äärmiselt õiges kohas asuvad pausid. Mees maja ees suitsetab sigaretti. Kord naisega, kord üksi. Ja see oli mõjuv. Vanaisa suitsetas mul samamoodi kuuri ees pingil paberossi. seks, kuna sel ajal inimestel ei olnudki peale ühe suitsu ja armastuse võib-olla midagi. Või näiteks perekond paadiga järvel sõudmas, kaldal sõdurid vilistamas. Või kahekesi naisega laulu saatel toaseinu valgeks värvimas, kõik viitamas soovile kas või korraks olla normaalne keset õudu. Rajada kodu. Olla nii, nagu sel kõigel oleks mõte. Neis stseenikestes oli mingi tohutu lohutus ja rahu. Mõttepaus. Igavikuline hetk. Lähedus inimesega ekraanil. Sellised lihtsad hetked, nagu ka matusestseen, kus mees avab aknad, et naise hing saaks ära minna kohalik komme, 121
millest naine ise oli rääkinud, need kokanduslikult väljenduda. Kõik detailid olid paigas. Hästi maitsestatud. Ka hea huumoriga. - Ja hästi tehtud. Filmi puhul on silmapaistev visuaalne ja tehniline teostus. Lavastus on suurepärane. Muusika on Samuti on lausa erakordne meespeategelase mäng. Mõjuv on Marcin Do- osatäitmine, keda eesti vaataja Revers (2009; Borys Lankosz). Sellist kangelase karakterit on keeruline nii hästi kujutada. Ka nimitegelane Agata Kulesza mäng pole kehvem. Üldise tegelaste galerii kohta tuleb öelda, et sellised näod vaatasid vastu kunagi nõukaaja töölisfotodelt täpselt nii nurgelised, arusaamatute soengutega. See on tun- ka kunstnikutööle. Ühe tegelasega ei saanud hästi kontakti kohaliku masuuria-saksa-luteri pastoriga, keda väga ei represseeritud. Tema saksa päritolu tõttu küll ilmselt, aga liiga vabalt käis ta ringi. Ja see tekitas selguse asemel pigem segadust. Lõpus osutus temagi vaid lihtinimeseks ja oma lubadust peategelasele ta ei pidanud, sest tal oli oma poja näol, mida kaotada. Pastor õigustati dramaturgiliselt ära, aga jäi ikkagi kuidagi märgiliseks. Alguses sümpaatne, pärast antipaatne. Tema ülesanne loos oli ilmselt rõhutada kangelast, kes suudab ka tegudes Kristust spontaanselt järgida, sõna tegudes pidada; kirikuõpetaja seda ei suuda, vaid ohverdab ainult sõnades... Ent see ei ole eluliselt päris õige, see on õige võib-olla ainult dramaturgiliselt. Ühelt kirikuõpetajalt pole õige oodata märtriks saamist, milleks vaid vähesed on kutsutud, seda klerikaalilt otse nõuda on ülekohtune ja nii sai see tegelane lisaks veel ka negatiivse sildi külge. Olgu kuidas on, ta ja tema enda tegelasetahe jäi arusaamatuks. Palju poleks vist muutunud, kui seda tegelast poleks üldse rõhuliseks Olles nüüdseks näinud kõiki kolme käekiri on läbivalt karm. Filmid ei loo head pilti Poola ajaloost ega tänapäevast, moraal on tegelastel väga madal ja siis üksikud normaalsed keset seda piltlikku prügimäge. Smarzowski Pulmad (Wesele, 2004) on must pulmakomöödia, kus poola kolkatõusik üritab oma tütart naita, aga kuna pulmad on kliiniline armastuseta äritehing, millega seoses tuleb kõigile maksta, siis lõpuks maksab mees selle eest kogu oma varaga nii naise kui tütre ja isikliku üksindusega. Mulle meeldib gramm rohkem Pavel Lungini Pulm ( 2000), mis on sisult sellega sarnane Moskva tippmodell tuleb tagasi koju kaevanduslinna ja otsustab spontaanselt abielluda oma noorpõlvekallimaga, kaevuriga, peamine korraldada väärikad pulmad, pidulik sündmus aga ei püsi väärikuse piirides, kuna sellest sõltub noorte edasine elu kas armastusega või armastuseta, ja pidu väljub raamidest. Lungini lugu ei olnud ainult nii jõhker kui Smarzowski Pulmad. Smarzowski Kuri maja (, 2009) oli sotsiaalselt terav kriitika, Poola politsei ja ametkondade korruptsiooni käsitlus, kus keegi ikka lavastatakse lõpuks süüdi ja süütud tapetakse polit- 122
sei enda poolt. Näitlejad kõigis kolmes rollides. Selline karm käekiri teeb re- kes osutab negatiivsele tõenäoliselt selleks, et ühiskonnas tekitada peegeldusena positiivset. Igal juhul on omaette riiki ja selle kodanikke nii ajalooliselt kui ka tänapäevas ja mitte näidata neid ilustavas klišeelikus võtmes. Filmijärgsetest mõttevahetustest kerkis esile küsimus, et kui õigustatud on selline vägivalla kujutamine üldse kunstis. Seda on viimasel ajal palju, kirjandusest kinoni. Ekstreemse tooruse kujutamine. Pidev eksponeerimine vägivalda maailmas ei vähenda, ära ei hoia. Pigem suurendab vägivalla hulka, tuimestab inimest. Mõnikord on vägivald liiga palju ka kunsti sünonüümiks. Tegijatele annab see kaalu ja lisab tõsidust. Aga vähe on juhtumeid, mille puhul selline lähenemine neist, kuna ta oli suhtelises balansis. Ja vägivald täitis mingit rolli loo jutustamisel. Istudes saalis, hakkas kahju või kade, et ma olen tuimem kui minu kõrval istuja, et mul oli rohkem ükskõik seda jubedust vaadates, olin jahedam, kaugem ja distantseeritum kui minu naaber. Loodan, et kõigil teistel jäi sama mulje või illusioon kõrvalistujate suhtes. Ja siis äkki hiljem meenus üks koonduslaagris käinud inimene, harukord- tide poolest ja stiilsuselt Robert De Nirot, aga oli samasugune inimene nagu masuguseks kangelaslikkuseks. Jah ja kes keeldus väga detailselt rääkimast vägivallast, mida ta seal koonduslaagrites oli näinud. Ainuke, mida ta ütles, oli see, et see oli õudne. Nii õudne et ta ei räägi sellest. Ilmselt ongi selle vägivallaga nii, et maha vaikida seda ei saa ja üleliigne tähelepanu mõjub ka meelitusena. Mõlemal juhul on turisti tunne. Seisad iga kord nagu nullpunktis ja ei tea, kas pildistada või mitte pildistada. Isegi seda arvamust kirjutades tekib vägivaldseid soove kirjutaks midagi toorest siia, siis mõjub usutavamalt. Kes see ikka puhast ülistust usuks. Aga tegelikult tegelane ise oligi nagu puhas inimese ülistus. Tal ei olnud ühtki negatiivset joont. Ja tore, et sellised inimesed on päriselt olemas. Kokkuvõtteks ütles kahekümne- ta: nõrganärvilistele naistele ei soovita. arvab, et ta vähegi mees on, siis võiks ära vaadata ja teada saada, milline üks mees peaks olema ja võiks ideaalis olla. Ja Eesti lähiajalooga on sel lool väga palju ühist. Väga palju. KÜSIMUSTELE või sütik, mis käivitas ja sundis just seda isiklik küsimus, mõni tõestisündinud või kuuldud lugu? Wojciech Smarzowski: Kui mu lapsed sündisid ja hakkasin mõtlema selle üle, mis on hea ja mis on halb, siis mõtlesin ka sellele, mida võiksin oma lastele kaasa anda, et maailm neid nahka ei paneks. Et nad oskaksid end kaitsta. No ja jõudsin selleni, et lisaks võõrkee- 123
lele on selleks eelkõige granaadid, tulirelvad, needinukid, karate, kung-fu, Kuri maja. Aga pärast mõtlesin, et - stsenaarium. Selle stsenaariumi autor on, tema omakorda elab juba mõni aeg Masuurias ja kirjutas selle teksti selleks, et inimesed ei unustaks, kes olid masuurid. Mulle meeldis selles stsenaariumis kõige rohkem see, et lähtepunktis on nii naine võib ka öelda Roosi Tlk) ja Tadeuszi lugu on välja mõeldud, olgugi et töö käigus ilmnes, et majas, milles võtteid tegime, leidis aset väga sarnane lugu. Vägivalla ekstreemne kasutus kahel kaasvaatajal tekkis looväline küsimus, et miks peaks üht lugu jutustama nii toorelt, kas oli kaalumisel ka mõni teine lahendus või oli algusest peale soov asetada vaataja sõjakoleduste ja vägivalla keskele? W. S.: Mida rohkem töösse süvenesin, seda rohkem huvitas mind te- lele aspektile asetasin rõhu. Võrdlu- Naine Berliinis (Anonyma Eine Frau in Berlin, 2008, Max Färberböck), lugesin Sileesia ja Masuuria naiste sõjaaja mälestusi, sain teada, mil viisil neid naisi kohel- ka monteerimise viisist üksjagu toimub kaadri taga, mitte vaatajate silme all, sest nii tundub mulle mõjuvam. Peale selle võtavad ebainimlike aegade taustal teistsugused värvid Tadeuszi ja W. S.: See ei ole vist meeldimisekino. Võin vaid öelda, et olen rahul ni mängitud, et äratab emotsioone, et provotseerib. enda isiklik teema või soov? W. S.: eripärasuse, regionaalse ja kultuurilise identiteedi kaitsehääl, et see aitaks märgata ja aktsepteerida rahvusvähemuslikke, etnilisi ja religioosseid erinevusi. Miks Masuuria? Miks just masuurlaste küüditamine? W. S.: Masuurlased on rahvas, keda enam ei eksisteeri. Rahvas, kes langes kahe natsionalismi, saksa ja poola tegevus, olid masuurlastele kõige dramaatilisem ajajärk. Sellepärast. - veel midagi? W. S.: mi, roos on armastuse sümbol, roos Kwiat on poola keeles lill. Küsimusi esitanud ANDRI LUUP Wojciech Smarzowski vastused tõlkinud MARIUS PETERSON 124
WOJCIECH SMARZOWSKI on sündinud 18. jaanuaril 1963 Korczynis Krosno maakonnalinna lähedal (Podkarpacie voje- 1990. aastal diplomeeritud operaatorina - - muusikavideote operaatorina. Esimeseks suuremaks tööks oli teleteatrile kirjutatudlavastatud 64-minutine draama Kõrvake (1998). Smarzowski on olnud 2003. aas- Na wspólnej valil Gdynias ja Varssavi rahvusvahelisel - mid: 1998 Kõrvake esilinastus 1999); 2004 Pulmad (Wesele); 2009 Kuri maja Rose 7 päeva (7 dni). Ahto Sooaru foto 125