IMMACULATA. Kristuse Ülestõusmise suurpüha FSSPX EESTIS (8)

Transkrypt

1 IMMACULATA FSSPX EESTIS Kristuse Ülestõusmise suurpüha 2013 (8)

2 SISU IMMACULATA #8 Poola intellektuaalide petitsioon Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks...lk. 3 Hävitades vabadust vabaduse nimel.....lk.12 Paavstluse pühakirjaline alus...lk.20 Usutlus isa Niklaus Pflugeriga.... lk.26 Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest...lk.34 Hiljutise katsumuse kasulik õppetund...lk.38 Peetruse tool on tühi lk.53 FSSPXi peamaja kommünikee paavst Franciscuse valimise puhul...lk.55 2

3 Poola intellektuaalide petitsioon Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks 24. septembril 2011 saatis enam kui 50 Itaalia intellektuaali Benedictus XVI-le petitsiooni Vatikani II kirikukogu põhjalikumaks läbivaatamiseks (vaata DICI nr 242 tõlget ). Hiljuti, 5. aprillil 2012, saatsid Poola intellektuaalid Pühale Isale uue petitsiooni, eesmärgiga uuesti läbi uurida Vatikani II Kirikukogu poolt liikvele pandud religioosse vabaduse, oikumenismi ja kollegiaalsuse küsimused. Püha Isa! Vatikani II Kirikukogu kokkukutsumise liginev 50. aastapäev ning Tema Pühaduse poolt 11. oktoobril 2011 dateeritud apostellikus kirjas Porta fidei aasta kuulutamine Usuaastaks on head võimalused Kirikukogu dokumentides sisalduvate õpetuste sügavamaks uurimiseks.1 Kirikukogu peamine ülesanne paistis ühtivat ühe Teie eelkäija, Paulus VI üleskutsega, kes kuulutas, et «Kirik peab vaatama läbitungiva pilguga enesesse, mõtisklema omaenese olemise müsteeriumi üle ning ammutama oma tekke, olemuse, missiooni ja saatuse sügavamast analüüsist valgust ja inspiratsiooni. See doktriin on juba tuntud, seda on praeguse sajandi jooksul arendatud ja populariseeritud.»2 Tõepoolest, paljud vaatlejad märgivad, et II Vaticanum, mis ustavalt neid Paulus VI juhiseid järgis, on Kirikule andnud suurema teadlikkuse enesest (Ecclesia ad intra) ja tema suhtest tänapäeva maailmaga (Ecclesia ad extra).3 Omades eelist heita tagasivaade poolesajale aastale tundub nüüd kohane hinnata Vatikani II pastoraalse kirikukogu antud vastust sellele sagedasti esitatud küsimusele: Kirik, mida ütled sa enese kohta? (Ecclesia, quid dicis de teipsa?) Peab siiski märkima, et selle mõtiskluse fookus ei puuduta ei «[kontsiilidokumentide] vastuvõtu ja rakendamise positiivseid ja negatiivseid praktilisi külgi» ega ka mitte «Kirikukogu õpetustele võlgnetava intellektuaalse nõustumise olemust».4 3

4 4 IMMACULATA #8 Selles peetakse silmas hoopis kirikukogu dokumentide sisu põhjalikku õpetuslikku ja pastoraalset mõistmist, et teha kindlaks, kas ja kui, siis millisest küljest on Vatikani II Kirikukogu õpetused tegelikult vastanud Kiriku pürgimusele «püüelda edasi selgemale ja sügavamale teadlikkusele iseenesest ja oma missioonist maailmas ning tõe varasalvest, mille pärija ja hoidja ta on.»5 Hiljuti esitasid Teie Pühadusele selles vaimus alandliku petitsiooni Itaalia teaduse ja meedia väljapaistvad katoliiklastest esindajad.6 Mõne aja eest lõppenud õpetuslikud arutelud Püha Pius X Vennaskonna liikmetega, mida toetas Püha Peetruse järeltulija autoriteet, näivad olevat selle mõtiskluse järjekordsed ilmingud. Nüüd palume omakorda ka meie, teaduse ja kultuuri vallas tegutsevad katoliiklased, Poola avaliku elu innukad jälgijad ja sellest osavõtjad, austusega ja alandlikult, et Teie Pühadus mõningad viimase Kirikukogu õpetused Katoliku Kiriku eksimatu Õpetusameti valguses uuesti läbi vaataks. Katoliiklastena, kes on tegevad mitmesugustel teaduse, hariduse, sotsiaalse kommunikatsiooni ja poliitlise elu aladel, sooviksime me kasutada tänavuse juubeli pakutud võimalust, et juhtida Teie Pühaduse tähelepanu mõnede II Vaticanumi õpetuste tagajärgedele, mis puudutavad nii Kiriku siseelu kui ka tema mõju avalikkusele. ESITEKS sooviksime puudutada Kirikukogu deklaratsiooni religioonivabadusest (Dignitatis humanae), seda seoses Kiriku traditsioonilise õpetusega katoliiklikust riigist, nagu seda on selgelt esitanud Teie Pühaduse eelkäijad paavstid Gregorius XVI (Mirari vos), Pius IX (Quanta cura), Leo XIII (Libertas ja Immortale Dei) ning Pius XI (Quas primas). Võttes aluseks Dignitatis humanae sissejuhatuses esineva avalduse, milles nenditakse, et deklaratsioonis esitatud õpetus religioonivabadusest «jätab puutumata Katoliku Kiriku traditsioonilise õpetuse üksikisikute ja ühiskondade moraalsest kohustusest tõelise religiooni ja ainsa Kristuse Kiriku suhtes»7, soovime me eeskätt esitada Teie Pühadusele otsustamiseks küsimuse, kas ja kui, siis mil määral see deklaratsioon arendab, täpsustab või selgitab üksikasjalikumalt eelmiste paavstide muutumatut õpetust kristlikust riigist ja Meie Issanda Jeesuse Kristuse ühiskondlikust valitsemisest. Kas deklaratsiooni Dignitatis humanae sisu toetab riigi katoliiklikku iseloomu? On ju Leo XIII õpetuse järgi «riigi jaoks patt, kui ta religiooni eest kuna see jäävat tema volitustest väljapoole või ei too praktilist kasu hoolt ei kanna, või kui ta paljudest religioonivormidest võtab omaks selle, mis talle lihtsalt meeldib,

5 sest oleme me ju tingimusteta kohustatud teenima Jumalat nii, nagu Tema seda tahab.»8 Kuidas saame ühitada teiste uskude avaliku kultuse piiramise õigust, mille Teie Pühaduse eelkäijad katoliiklike riikide juhtidele tõelise religiooni säilitamiseks andsid,9 õigusega olla vaba välisest survest avalikus kultuses mistahes religiooni puhul õigusega, mille Dignitatis humanae tõstis loomuseaduse seisundisse, kuulutades, et see rajaneb inimisiku väärikusel?10 Kas inimisiku väärikus ei ilmne õigesti mõistetuna hoopis siis, kui ta kummardab Jumalat tõelises religioonis? Kuidas tuleb mõista Katoliku Kiriku katekismuses leiduvat avaldust, et religioonivabaduse õigus on garanteeritud «asjakohastes piirides», teiste sõnadega: «Õigus religioonivabadusele ei saa iseenesest olla piiramatu ega olla piiratud vaid positivistlikul või loomulikul viisil mõistetud «avaliku korra» poolt»?11 Kas väljend «asjakohastes piirides» viitab kuidagiviisi objektiivsele tõele või antud religiooni väärusele?12 Milline iganes on vastus nimetatud küsimustele, on vastuvaidlematu fakt, et Dignitatis humanae ei sisalda üldse mingit viidet avaliku võimu kohustusele tunnustada ja kaitsta tõelist religiooni, see tähendab katoliku religiooni kohustusele, mille oli pannud riigipeadele eelmiste paavstide Õpetusamet. Peale selle ei jõua dokument religioosse tolerantsuse küsimuse ülestõstmiseni, mida sõnaselgelt ja ühemõtteliselt esitas üks Teie Pühaduse eelkäijatest, paavst Pius XII: «Moraalsete ja religioossete eksituste mahasurumise kohustus ei saa seega olla ülim tegutsemisnorm. See peab olema allutatud kõrgematele ja üldisematele normidele, mis mõningates tingimustes lubavad ning näivad ehk isegi pidavat paremaks eksituse sallimist, et tuua kaasa suuremat hüvet Esiteks: sellel, mis ei vasta tõele või moraalinormidele, ei ole objektiivselt mingit õigust olemasoluks, levikuks või elavdamiseks. Teiseks: selle tsiviilseaduste ja sunnimeetmetega takistamata jätmine võib sellegipoolest olla õigustatud kõrgema ja üldisema hüve huvides.»13 Religioonivabaduse deklaratsiooni analüüsimine täies ulatuses loob eksimatu mulje, et see dokument peegeldab pigem liberaalset kui katoliiklikku riigikontseptsiooni. Selles mõttes toetab ta taolist Kiriku ja riigi eraldatust, mille mõistis hukka 5

6 püha Pius X entsüklikas Vehementer nos. Lisaks paistab see eiravat tõsiasja, et riik on vaja allutada Kristuse valitsemisele. Seda vajadust ühes tema eelistega selgitas arusaadavalt paavst Pius XI: «Kui siis riikide valitsejad soovivad säilitada oma autoriteeti, edendada ja suurendada oma maade õitsengut, ei jäta nad hooletusse riiklikku kohustust olla aukartlikud ja kuulekad Kristuse võimule.» Siinjuures on huvitav märkida, et kõik katsed lahendada vältimatut pinget Vatikani II Kirikukogust tõusnud religioonivabaduse õpetuse ja kirikukogu-eelsete paavstide Õpetusameti vahel liiguvad ikka ühes suunas. Sisuliselt lõpevad need katsed Teie Pühaduse eelkäijate poolt esitatud riigi kristlikku iseloomu ja Jeesuse Kristuse ühiskondlikku valitsemist puudutavate õpetuste relativiseerimisega. Kiriku Õpetusameti antud muutumatuid juhiseid kritiseeritakse «historitsismi» reeglite kohaselt15, justkui oleksid need pelgalt ajaloolist väärtust omavad dokumendid ning neid võiks inimese loomuliku mõistuse abil hinnata. Parimal juhul toob kriitika kaasa püüdluse «puhastada» paavstide õpetused oletatavatest «Konstantinusejärgse aja lisandustest», mis peegelduvad iganenud ja/või teostamatutes õpetustes kristlikust riigist, mis on tänapäeva maailmas elujõuetud. Jätame Teie Pühaduse otsustada, kas niisugune Õpetusameti aktide «uurimismeetod» on õiguspärane. Katoliiklastena, kes on aktiivselt tegevad Poola avalikus elus, ei või me sellegipoolest jätta märkimata, et religiooni küsimustes põhiolemuselt neutraalse liberaalse riigi idee lämmatab jõuliselt poolakate õigustatud püüdeid ning läheb vastuollu ka poola rahva ajaloo sügavaimate väärtustega. TEISEKS soovime juhtida Teie Pühaduse tähelepanu oikumeenia-teemalisele kontsiilidekreedile Unitatis redintegratio ja eriti selle 3. artiklis leiduvatele ebaselgetele ütlustele: «Meist eraldunud vennad teostavad samuti paljusid kristliku religiooni liturgilisi toiminguid. Need toimingud, mis iga kiriku ja kogukonna olukorrale vastavalt erinevad, võivad kahtlemata tõesti äratada elu armus ning peab ütlema, et nad on suutelised võimaldama juurdepääsu pääsemise osadusele. Sellest järeldub, et kuigi eraldunud kirikud ja kogukonnad kannatavad juba nimetatud puuduste all, ei ole nad iseenesest mingil juhul ilma jäetud tähendusest ja tähtsusest päästemüsteeriumis. Sest Kristuse Vaim ei ole loobunud kasutamast neid pääsemise vahenditena, mis ammutavad oma mõjuvuse just Katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.» Neist paljudest Kiriku piiridest väljaspool olevaist «pühitsuse» ja «tõe» elementidest kõneldakse ka dogmaatilise konstitutsiooni Lumen gentium 8. paragrahvis. Kuidas teisiti võib mõista väljendit «on suutelised võimaldama juurdepääsu pääsemise osadusele», kui mitte kinnitusena, et inimesed võivad tänu teiste kristlike 6

7 denominatsioonide rituaalidele ja kommetele saada päästetud väljaspool Katoliku Kirikut? Tekib aga küsimus, kuidas saab sellist tõlgendust sobitada traditsioonilise õpetusega extra Ecclesiam nulla salus [ väljaspool Kirikut ei ole pääsemist ], mis kuulutab, et katoliku usk on lunastuse eeltingimuseks16, või õpetusega Kiriku ühtsusest, mille on eriliselt sätestanud Leo XIII: «Ja et selgemalt esile tuua Kiriku ühtsust, kasutab ta [p. Cyprianus] elava ihu kujundit, mille liikmed ei saa kuidagi elada ilma peaga ühenduses olemata ja sealt elujõudu ammutamata. Peast eraldatult peavad nad paratamatult surema Kristuse Kirik on seega igavesti üks ja seesama; need, kes sellest lahkuvad, eemalduvad Issanda Kristuse tahte ja käsu alt hüljates pääsemise tee, astuvad nad hukatuse rajale.»17 Missugune on nende Unitatis redintegratio st pärinevate avalduste ja Pius IX Syllabuses hukkamõistetud väidete 16 ja 17 omavaheline seos?18 Lisaks juba eespool nimetatud õpetuslikele probleemidele on ka ilmselge, et oikumeenia pastoraalne praktiseerimine on eemaldunud apostolaadi traditsioonilisest mõistmisest, et edendada kristlaste ühtsust, mida saab Pius XI sõnade järgi «edendada ainult nii, et soodustatakse nende inimeste tagasipöördumist ainsasse õigesse Kristuse Kirikusse, kes on sellest lahus, sest minevikus on nad selle õnnetuseks maha jätnud.»19 Põhimõtteliselt, nagu märkis professor Romano Amerio oma monumentaalses uurimistöös Iota Unum, ei esine sõna «tagasipöördumine» (reditus) Kirikukogu oikumeenia-teemalises dekreedis mitte kusagil. Mõte eraldunud kristlaste tagasipöördumisest «ühe Kristuse Kiriku rüppe, mis on, ütleme Meie, kõikidele nähtav ning mis alatiseks kestma jääb sellisena, nagu Ta selle asutas, nii nagu on selle Autori tahtmine»20 on asendatud ideega kõigi kristlaste pöördumisest Jeesusesse Kristusesse: «Kuid me rõõmustame, et meie eraldunud vennad vaatavad Kristusele kui kirikliku osaduse lättele ja keskmele. Nende igatsus ühinemise järele Kristusega tõukab neid üha otsima ühtsust ning andma maailma rahvaste seas tunnistust oma usust.»21 Katoliiklaste hulgas peab pöördumine toimuma Kiriku pideva reformi tähenduses.22 Kui kõigi kristlaste ühtsusele pühendumine on seatud sellesse raamistikku, kas ei sea see lõpuks ohtu või ei juuri täielikult välja apostellikku vaimu ja misjonivaimu Kiriku elu igal tasandil? Kui lükkame tagasi kõik püüded hereetikuid ja skismaatikuid Katoliku Kirikusse juhtida, siis kas ei riski me sellega, et pisimatki vihjet mittekatoliiklaste Rooma lambatarasse tagasipöördumise kohta võtab avalikkus vastu kui sallimatuse märki või «vihakõnet»? Probleem ei seisne üksnes 7

8 oikumeenias, vaid ka (ehk isegi eelkõige) kaasaegses religioonidevahelises dialoogis, mida propageeris Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon Kiriku suhetest mittekristlike religioonidega Nostra Aetate. Nagu ütleb professor Romano Amerio, on see dialoog juba ammu kaotanud oma rangelt religioosse mõõtme ja on muudetud puhtalt naturalistlikuks tegevuseks, mille eesmärk on ehitada «inimesele väärilisemat maailma»: «Uus oikumeenia kaldub seega väljuma talle kohasest religioossest vallast, mis põhineb üleloomulikel alustel, ning suunduma ilmalikku sfääri, kujundades religioosset ühtsust üha enam Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt toetatud humanitaarse internatsionalismi järgi.»23 Siin kerkib aga küsimus: Kas see programm selgitab Kiriku missiooni tänapäeva maailmas? Kas ei pööra see lootuse teoloogilist voorust puhtalt loomulikuks lootuseks ehitada üles maine «armastuse tsivilisatsioon»? Kas ei võrdu see uus lähenemine Kiriku ja mittekatoliiklastest kristlaste vahelistele suhetele ligimesearmastuse käsu rikkumisega, kuivõrd selle käsu täitmine peaks avalduma püüetes saavutada ligimese igavene pääsemine («noomi patust»)? Ning kas ei sea see uus käsitusviis ühtlasi eesmärgiks rajada üsna kummalist uut korda, mis üritab «ehitada paremat maailma koos teiste religioonide liikmetega»? KOLMANDAKS võtame endale vabaduse paluda Teie Pühadust uuesti läbi vaadata Kirikukogu kollegiaalsuse doktriin, mida kirjeldatakse konstitutsiooni Lumen gentium 22. paragrahvis ning pastoraalset piiskopiametit Kirikus käsitleva dekreedi Christus Dominus 4. artiklis. Ühelt poolt näib neis dokumentides esitatud õpetus jätvat puutumatuks Kiriku eksimatu õpetuse Rooma ülimuslikkusest: «Et Rooma piiskop on ametilt Kristuse Asemik ning kogu Kiriku Karjane, on tal täielik, kõrgeim ja üleilmne võim kogu Kiriku üle, võim, mida ta võib alati takistamatult teostada.»24 Teisalt aga tutvustab Lumen gentium piiskoppide kolleegiumit kui uut juriidilist instrumenti, mis omab osaduses paavstiga Kirikus kõrgeimat võimu: «Piiskoppide kogu on oma õpetaja- ja karjaserollis apostlite kolleegiumi järeltulija ning selles on apostellik kolleegium põlistatud. Koos oma pea, Ülemkarjasega, ning mitte kunagi ilma temata, on neil ülim ja täielik võim üleilmse Kiriku üle.»25 Vaatamata täpsetele selgitustele «Selgitavas eelmärkuses» (Nota explicativa praevia), mis tunnistavad, et kolleegium millel puudub alaline vorm «tegutseb vaid aegajalt rangelt kollegiaalselt ning seda vaid oma pea nõusolekul», jääb probleem ometi alles, kui püüame sobitada Kirikukogu deklaratsiooni kollegiaalsusest kinnitusega, et Kirikus on ainult üks ülima võimu valdaja. 8

9 Igal juhul esitati see kinnitus selgesõnaliselt Vatikani I Kirikukogu dogmaatilises konstitutsioonis Pastor aeternus. Tekib seega küsimus, kas pidulik dogmaatiline definitsioon saab vajada täiendavat «täpsustust» või «lisainformatsiooni». Küsimusega edasi minnes tuleks kaaluda ka seda, kas kollegiaalsuse üldpõhimõte sellisena, nagu seda on rakendatud piiskoppide konverentside tegevuses, ei nõrgenda ega õõnesta piiskoppide võimu nende oma kirikutes. Olgu lisatud üks märkimist vääriv fakt: Vatikani II Kirikukogu dekreet Christus Dominus paistab väljendavat kahtlusi korralise piiskopivõimu tulemusrikka teostamise võimalikkuse suhtes: «Piiskoppidel on sageli võimatu, seda eriti tänapäeval, teostada oma ametit sobivalt ja viljakalt, kui nad ei sea sisse suuremat mõistmist ja koostööd soodustavaid suhteid teiste piiskoppidega.»26 Püha Isa, ülalnimetatud probleemid viivad üldisema mõtiskluseni Õpetusameti teatud iseloomuliku tunnuse üle kontsiiliaegsel ja järgsel perioodil. Nagu Teie Pühadus sageli väljendub, on viimase kirikukogu õige tõlgendamine ja rakendamine võimalik ainult õige reformi-hermeneutika valguses.27 Viimasel ajal on Vatikani II Kirikukogu õige tõlgendamise ja tõlgendamisvigade kõrvaldamise teemal peetud nii mõnedki diskussioonid. Viiskümmend aastat pärast II Vaticanumi kokkukutsumist on Kirikukogu õpetused jätkuvalt vaidluste teemaks, vajades pidevat selgitamist lisanduste ja täpsustuste abil. Kas ei tähenda see, et Kirikukogu tõttu on tänane Õpetusamet lakkamatult hõivatud iseenesega, selle asemel et olla tegevuses usuvaramu uurimisega? Kas asjade niisugune seis näitab, et Kirikukogu andis tõepoolest edasi «puhta ja tervikliku doktriini ilma mingi nõrgendamise ja moonutuseta»28, kooskõlas õndsa paavsti Johannes XXIII soovidega? Kas võime eespool väljendatud kahtlusi silmas pidades õigusega ütelda, et «Vatikani II Kirikukogu ei tule mitte ainult tõlgendada Õpetusameti eelnevate dokumentide valguses, vaid mõningatest varasematest Õpetusameti dokumentidest võib ka Vatikani II Kirikukogu valguses paremini aru saada»?29 Leiame, et küsimused, mida me oma kirjas Teie Pühadusele hindamiseks esitame, on hästi kokku võetud Teie eelkäija Pius XII sõnadega: «Aga kui Kirik teostab seda õpetamise ülesannet, nagu ta seda sagedasti sajandite jooksul on teinud, olgu siis korralisel või erakorralisel viisil, saab selgeks, kui vale on meetod, mis püüab selgitada selget segaste vahenditega. Ometi tuleb tarvitada just vastupidist meetodit.»30 Armastatud Isa, tuleme Teie juurde alandliku sooviga, et oleksite nii lahke ja uuriksite ülal esitatud küsimusi, millele Teie Pühaduse tähelepanu on juba mitmetel kordadel juhitud. Oleme sügavalt veendunud, et see mõtisklus, mis on teostatud Usuaasta ajal, äratab Teie Pühaduse sõnadega väljendudes «igas usklikus pür- 9

10 gimuse tunnistada usku selle täiuses ja uuenenud veendumusega, usalduse ja lootusega.»31 Siiraimate palvetega Teie Pühaduse eest soovime väljendada Teile sügavat pojalikku pühendumust. ALLAKIRJUTANUD: Maciej Andrzejczak, tõlkija, töövõtja; dr. hab. Jacek Bartyzel, UMK professor, juhendaja, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse liige; Grzegorz Braun, inspitsient; dr. Zbigniew Czapla, õpetaja; Marcin Dybowski, kirjastaja; dr. Mariola Fortuna, teoloog; Artur Górski, Seimi liige; prof. dr. hab. Grzegorz Grzybowski, Poola Teaduste Akadeemia töötaja; prof. dr. hab. Tomasz Grzybowski, õpetaja; Piotr Kamiński, õpetaja; Sławomir Hazak, Szamotulskie Środowisko Tradycji; dr. Krzysztof Kawęcki, õpetaja; dr. Marcin Masny, publitsist, tõlkija; dr. Adam Matyszewski, teoloog, Plocki diötseesi kirikumuusika komisjoni liige; Piotr Mazur, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse liige, Zarządu Towarzystw Gimnastycznych Sokół w Polsce liige; Stanisław Michalkiewicz, publitsist; Artur Paczyna, Rady Głównej Śląskiego Środowiska Wiernych Tradycji juhataja; Stanisław Pięta, Seimi liige; dr. Justyn Piskorski, Esq., UAM; Paweł Pomianek, teoloog; Arkadiusz Robaczewski, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhataja; dr. Piotr Szczudłowski, pedagoog; dr. Teresa Świrydowicz; dr. hab. Kazimierz Świrydowicz, UAM professor; Joanna M. Tryjanowska, Esq.; prof. dr. hab. Piotr Tryjanowski, õpetaja; dr. hab. Piotr Tylus, õpetaja; Maciej Walaszczyk, ajakirjanik; Piotr Walerych, Seimi liige, Poola Teleprogrammi Nõukogu liige ( ); Robert Winnicki, Rady Naczelnej Związku Młodzieży Wszechpolskiej juhataja; dr. Marcin Woźniak, õpetaja; Krzysztof Wyszkowski, Wolnych Związków Zawodowych Wybrzeża asutaja; Dariusz Zalewski, publitsist, tomistliku hariduseetika populariseerija; Zbigniew Zarywski, ettevõtja, fundraiser; Artur Zawisza, Seimi liige, ärimees; Michał Zieliński, majandusteadlane, Korporacja Akademicka Legia 1. Usudoktriini kongregatsioon «Märkus pastoraalsete nõuannetega Usuaastaks». 2. Paulus VI, entsüklika Ecclesisam suam, Kardinal Karol Wojtila «Üldised juhised» Sobor Watykanski II. Konstytucje, Dekrety, Deklaracje [Vatikani II Kirikukogu, Konstitutsioonid, dekreedid, deklaratsioonid] (Pallotinum 1967), Isa Fernando Ocariz, «Vatikani II Kirikukogu ustavast järgimisest», L Osservatore Romano ingliskeelne väljaanne, 2. detsember Paulus VI, entsüklika Ecclesiam suam, Petitsioon paavst Benedictus XVI-le Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks uurimiseks (tõlge siin). 7. Katoliku Kiriku katekismus, Leo XIII, entsüklika Immortale Dei, Gregorius XVI, entsüklika Mirari vos, Pius IX, entsüklika Quanta cura. 10

11 10. Dignitatis humanae, Katoliku Kiriku katekismus, Samas, Pius XII Ci riesce, ettekanne Itaalia katoliiklike juristide 5. üleriigilisel konventsioonil (6. detsembril 1953). 14. Pius XI, entsüklika Quas primas. 15. Hukka mõistetud paavst Pius XII poolt entsüklikas Humani generis. 16. Vt. Athanasiuse usutunnistust: «Igaüks, kes tahab õndsaks saada, peab eelkõige hoidma kinni katoliku usust. Kes aga ei säilita oma usku tervikliku ja rüvetamatuna, see läheb kindlasti igaveseks hukka.» 17. Leo XIII, entsüklika Satis cognitum. 18. Vastavalt: «Mistahes religiooni kultuses võivad inimesed leida tee igavese pääsemise juurde ning võivad saavutada igavese pääsemise.» «Meil peab olema vähemalt hea lootus nende inimeste igavese pääsemise osas, kes ei ole mingilgi viisil Kristuse Kirikus.» 19. Pius XI, entsüklika Mortalium animos. 20. Samas. 21. Unitatis redintegratio, Samas, Romano Amerio, Iota Unum (Kansas City 1996), Lumen gentium, Samas. 26. Christus Dominus, Benedictus XVI, apostellik kiri Porta Fidei, Johannes XXIII, Vatikani II Kirikukogu avakõne (11. oktoober 1962). 29. Isa Fernando Ocariz, op. cit. 30. Pius XII, Humani generis,

12 Hävitades vabadust vabaduse nimel: IMMACULATA #8 paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX) Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filosoofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi modernistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolutsioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas eurooplased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale. Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadusrevolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed vabaduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta. Valgustusaja ideed liberalismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid aasta Ameerika revolutsiooni ning aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nende revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine. Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroopa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi mõlema suur mõju ühiskonnale. Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid, preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need vabaduse vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspärasuse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus giljotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu sinna sisenemast. Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike, ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu. 12

13 13 IMMACULATA #8 Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist veel alles oli jäänud. Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1888 peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest argumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisalduvaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad. Paavst Leo XIII alustab sõnadega: Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse et ta on omaenda nõu hoolde antud ning omab meelevalda oma tegude üle. Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele antud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näiteks manilased jt). Seejärel aga ütleb ta: Ent viisil, kuidas säärast väärikust rakendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoodi nii ülim hüve kui ülim kurjus. Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and, kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega, eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahjulik. Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja valel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks inimene õieti vaba on. Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on? Paavst Leo XIII alustab sellest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal vabadus on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui ütleme vabadus? Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1. loomulikku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2. moraalset vabadust. Loomulikku vabadust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda kaasaegne filosoofia. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on positiivne selles tähenduses, et me saame positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegutsemisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on negatiivne tähenduses, et

14 me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna vabadus all harilikult silmas peame. Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem moraalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust vabadusest ehk vabast tahtest. Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vabaduse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus. Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui suutlikkust või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks. Metafüüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas e kategooriasse tegutsemisvõime. Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks on alati midagi head, mingi hea asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu. Probleemid algavad sealt, kus meie mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja tõest. Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, kuni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea. Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõistus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning vabadus võib seega olla juhitud väärast heast. Paljudel asjadel on säärane eksitavalt hea väljanägemine, kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepärast on meil võimalik valida ka halba, seda samas ekslikult heaks pidades. See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti defekt. Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabaduseks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa valida kurja. Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või patustada pole mitte vabadus, vaid orjus. Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast, vaid kellegi teise kaudu see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsionaalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult 14

15 ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori, ütleb meie Issand Jeesus Kristus. Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba, sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda kahjustavad. Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis peaks meid juhtima hea ja tõese juurde. Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste südameisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed tagasi tema poole pöörduksid. Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust, tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemuseks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutamine. Paavst Leo XIII ütleb: Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühiskonna jaoks Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vabadus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem. Jumal on inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise skeem või käsiraamat. Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasutamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt vabad. Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused peavad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine kohus ja vastutus. Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, libealismisvastast peatükki. Ta ütleb: On aga palju neid, kes käivad Lutsiferi jälgedes ning võtavad omaks tema hüüu: Ma ei teeni! Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida naturalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliitilises kontekstis. 15

16 16 IMMACULATA #8 Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hüve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima. Meenutagem, et Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja mõistuse jumalanna. Selle personifikatsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema kirikusse ja asetati seal peaaltarile. See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole inimolendeile enam autoriteet selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõistus. Ratsionalism. Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõigeväeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õnne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaalses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõrvaldamine ning inimmõistuse tõstmine selle asemele. Inimene asendab Jumala. Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Kirik ja kuningas kukutati võimult ning nende asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saama ideaaliks. Paavst Leo XIII sõnas: Kui lubame inimmõistusel saada ainsaks otsustajaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel. Lõpptulemuseks on puhas relativism. Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti läbi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täiuslikuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg. Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele. Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle vältimatuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtlejad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtteviis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid dekonst

17 rueerida ja dekonstruktsionism ); puhas relativism on ainus tõde. Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise. Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidugi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis. IMMACULATA #8 Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis toores jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu kasvu. Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavuse ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad. Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt liberalism. Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad. Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, ütleb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad. Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas. Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi moodsaid vabadusi. Need on liberalismi praktilised rakendused. Siingi lähtub paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende vastu töötada. Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnistuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi. Paavst Leo XIII ütleb: Uurigem nüüd seda vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõttel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit religiooni. Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ainult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vabadus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst küsib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus? Meil on moraalne vabadus va- 17

18 lida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religiooni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida nii tõelist kui ka väärat religiooni. Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsamaks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus uskuda, et 2+2=3? Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha tõene ja hea, tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rikkumine. Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja kõlvatut? Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame. See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus internetti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väärat, kõlbelist ja kõlvatut. Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi. Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vabadus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste vahel. Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst kirjutab: andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega. Siin on taas üks väga oluline vahe: võimude poolt kurjale õiguse andmise ja kurja sallimise vahel. Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta ei anna patustele õigust ega vabadust patustamiseks. Igasugune inimlik võim on kohustatud käituma sama moodi. Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suunas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda õigust ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida. Liberalism on kaitstud vabaduste püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Jumala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala seaduse vastu patustamiseks. Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelu- 18

19 batavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õnnelikud olla vaid läbi voorusliku elu. Paavst Leo XIII kirjutab: igasugune vabadus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele allumises, on mõistetamatu. Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: Jumala autoriteedi ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asjades on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism. Esimene psalm ütleb: Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo. Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal. See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väärat õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise hea poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust. Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südametunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt. Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmiseks totalitaarsed režiimid. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala igavene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde. Kui tahame, et meil oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeliselt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse ja meie hävingule. 19

20 Paavstluse pühakirjaline alus Isa Daniel Themann (FSSPX) 19. oktoobril 2012 Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet nagu ka tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise oli täielikult Tema vaba valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud. Nii peame loomulikult otsima tõestust Jumala otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusallikatest Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale). Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel konverentsil, on äratundmine, et õpetus paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks, kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vähemalt mingisuguse jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolust maa peal (mis on Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavajalik järeldus). See, et on olemas seos meie teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt, kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks lähtepunktina. Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade vahel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati suurt pilti silmas pidades, kui küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tähendabki mõtelda suurt pilti silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses. Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle õiges korras, selle õiges kontekstis põhjused, miks miski peab olema just nii, 20

21 nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka ainuüksi selles punktis et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või seletuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti, siis on see konverents juba olnud teie aega väärt. Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist. Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliiklase jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi kristliku maailmavaate seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nimetan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned pühakirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile, et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel on Jumala vabal valikul ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Pühakirja metafoori Jumala riigist koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta. Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline autoriteet. Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina: meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpetab, et: 1. Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogumina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine. 2. Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struktuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakirja argumendid paavstluse kinnituseks. 21

22 3. P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid. Nähtavus ja autoriteet paavstliku ülemvõimu eeltingimused Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühiskonna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum. Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate eesmärkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna, kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted ühiskond ja autoriteet on seetõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonnaliikmeid koordineerida ja vajadusel koguni sundida oleks igasugune püsiv tegevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks. Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühiskonna vahel. Inimolendid on tehtud mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad tehtud inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks. Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal nähtaval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saavutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möödaminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil ükskõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna eesmärgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilisemalt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõppeesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast. Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädavajalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimusele, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma uue ja igavese lepingu 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte. 22

23 Tähendamissõnad ja kujundid IMMACULATA #8 Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähendamissõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioonid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjeldavad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid kujundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat nähtamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud kristlust. Vaagigem kolme tähendamissõna. Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein? (Matteuse 13:24-27) Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt. (Matteuse 13:47jj) Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. (Matteuse 22:2-3) Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuningriiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähendamissõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osaline ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin taevariik võib mujal Pühakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on olemas ka praegu, selles maailmas isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõmbamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega. Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota 23

24 heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esitavad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases kuningriigis. Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin taevariik ise kannab endas nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Teises kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Issand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifitseeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust, kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p. Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-30). Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on midagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegutsemine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sisemine et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele, mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana. Nähtav autoriteet Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juhtima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi autoriteedi andis. Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner! (Matteuse 18:15-17) Meie Issand annab siin kirikule autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iis- 24

25 raeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõnda seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega. Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja. (Luuka 10:16 ) Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel? Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepärast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta alustas. Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. (Johannese 20:21) Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm. Järgneb Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks. (Johannese 3:16-17) The full conference is available in English from Angelus Press. 1 Missakaanon (vt Heebrealastele 12:24 ja 13:20) 25

26 Usutlus isa Niklaus Pflugeriga : «Oleme alguses tagasi» Usutlus isa Niklaus Pflugeri, P. Pius X Vennaskonna kindralülema I assistendiga Vennaskonna praeguse olukorra küsimustes 16. oktoobril 2012 Kirchliche Umschau: Alles mõne kuu eest paistis Vatikan olevat Vennaskonnale kanoonilise tunnustuse andmisest vaid sammukese kaugusel. Praegu aga tundub, et kõik pingutused on olnud asjata. Piiskop Müller, Usudoktriini Kongregatsiooni uus prefekt, on seda mitmes hiljutises intervjuus mõista andnud. Isa Niklaus Pfluger: Kõik pingutused ei olnud asjata, kuid ligemas tulevikus on kokkuleppele jõudmine vähe tõenäoline. Nii meie kui kuuria arvamuse järgi on igasugune kokkulepe mõttetu, kui meil ei ole ühist arusaamist sellest, mida usk tegelikult tähendab. See ühine arusaamine pidi saama väljenduse õpetuslikus deklaratsioonis, mille koostamisele me rohkesti aega pühendasime ning mille meie kindralülem piiskop Fellay aprillis 2012 esialgse mitteametliku kavandina esitas. Selle teksti lükkas aga Usudoktriini Kongregatsioon meie suureks üllatuseks tagasi. Niisiis olemegi jälle alguses tagasi. Kirchliche Umschau: Kuidas seletate Rooma kursimuutust? Isa Niklaus Pfluger: Roomas on üks rühmitus, kes on kindlalt Vennaskonna kanoonilise seadustamise vastu. Taoline ametlik tunnustamine oleks sisuliselt märgiks, et II Vaticanumi järgne ajastu on ümber saanud ja alanud on uus peatükk. Muidugi ei sobi see Kirikukogu pooldajate plaanidega. Nende jaoks ei 26

27 oleks P. Pius X Vennaskonna tunnustamine mitte üksnes solvang, vaid ka Kirikukogu staatuse küsimuse alla panemine, seega kokkuvarisemine. Paistab, et Kirikukogu poolehoidjad jäid peale. Kirchliche Umschau: Kas arvate, et võiks tulla mingi muutus? Isa Niklaus Pfluger: Ma mitte ainult ei arva ma tean! Faktid jäävad faktideks. Kirikus on kõikjal maailmas, mõne harva erandiga, toimumas enesehävitus. Ja seda mitte ainult Euroopas. Näiteks Ladina-Ameerikas ei paista asjad olevat sugugi paremad. Seal, kus majandus on võrdlemisi tugev, nagu Saksamaal, Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides, jäävad välised struktuurid püsima. Aga usu kadumine hakkab silma igal pool. Ilma usuta ei ole aga Kirikut. Saksamaal andsid piiskopid hiljaaegu edasi selge sõnumi: õigus Kiriku liikmetelt makse korjata on tähtsam kui see, et igal aastal lahkub Kirikust katoliiklast. Oleme tunnistajateks ajaloos ennenägematule liikumisele hävingu poole, tõusulaine poole, millele ka piiskopid vastu seista ei suuda kasutavad nad ju taktikat, milles ei ole kohta usu vaimule. Joseph Ratzinger rääkis 50 aastat tagasi kontsiili-isana Kirikust, mis on paganluse vaimust läbi imbunud. Sinna olemegi osaliselt tänu Kirikukogule jõudnud. Olen veendunud, et asjade selline kulg viib ühest küljest piiskopid kainemasse meeleollu ja teisest küljest jätab alles ainult konservatiivid, tähendab need, kes lihtsalt tahavad uskuda nii, nagu Kirik on alati uskunud, ning jääda kindlaks oma katoliku usule. Nendega ei ole meil enam tarvidust vaielda ning kokkulepe usus järgneb peagi. Kirchliche Umschau: Te annate mõista, et enesehävituse laine matab enda alla liberaalsed katoliiklased, kuid liberaalid näevad asju teistmoodi. Nad tahavad veelgi enam reforme, et kindlustada elava Kiriku allesjäämist. Isa Niklaus Pfluger: Ega ma midagi välja ei mõtle. Näen sündmusi ja seda, kuhu need välja viivad. Millisel religioossel ordul või piiskopkonnal on nooremaid liikmeid, et kindlustada kasvamine tulevikus, ning millised surevad välja? Võime täheldada, et allakäik ja lagunemine on kõige silmatorkavamad nendes paikades, kus neid niinimetatud kontsiliaarseid reforme kõige agaramini järgitakse. Ma ei salga, et avaliku arvamuse areenil ja ka koguduse tasandil on liberaalne lähenemine vastuvõetavam. Kirik ei ela aga ühiskondliku heakskiidu või inimliku poolehoiu järgi. Ta ammutab oma väe meestelt ja naistelt, kes usuvad ning elavad 27

28 oma usu järgi, kes on valmis hülgama maised naudingud, et saada preestriks, mungaks või nunnaks. Neid viimaseid on liberaalide hulgas silmatorkavalt vähe ning sellepärast tahavadki nad nüüd saada preestripühitsust, kuid mõistagi ilma tsölibaadita, ilma igasuguse enesesalgamiseta. Ja naiivselt loodavad nad kutsumuste arvu suurendada taseme langetamise abil! Kirchliche Umschau: Kas näete ette Vennaskonna piiskoppide või siis kogunisti terve Vennaskonna uut ekskommunitseerimist? Isa Niklaus Pfluger: Päris paljud võiksid uut ekskommunikatsiooni tervitada, kuid praeguse paavsti valitsemisajal paistab see väga vähetõenäoline. Millega nad seda õigustaksid? Ei ole olemas traditsioonilist hereesiat ; me ei kuulu sedevakantistide sekka; tunnistame täielikult, et Püha Vaimu abi on antud paavstile ja piiskoppidele. Aga Rooma vaatevinklist vaadatuna kuulutati Vennaskond süüdi kuuletumatuses, olgugi, et aastast pärinevad ekskommunikatsioonid hiljem tagasi võeti. Mismoodi õigustaksid nad uusi kiriklikke karistusi? Kirikukogu tagasilükkamise eest? Credos ei öelda üheski punktis: Mina usun Teise Vatikani Kirikukogusse...! Nende äsja nimetatud tõsiasjade aukartustäratav tegelikkus peaks olema aruteludest tähtsam. Näeme täna uut põlvkonda noori preestreid, kes aeglaselt, kuid kindlalt avastavad vana Missa ning selle kaudu katoliku usu kogu selle täielikkuses, nagu ka tõelise preestriseisuse. Paljudel juhtudel näeme aga, et noored katoliiklased, kes on usust huvitatud, leiavad selle peaaegu alati väljaspool oma kogudust. Nendele siirastele hingedele avaldab traditsiooniline õpetus ja jumalateenimine sügavat mõju, isegi kui nad ikka veel käivad uuel Missal. Nad panevad Vennaskonda tähele, jälgivad seda huviga, otsivad meiega kontakti, küsivad meie väljaandeid ja jäävad meiega suhtlema. Seesama toimub ka Ecclesia Dei ühendustes ja piiskopkondade preestrite puhul, kes tänu aasta Motu Propriole on hakanud Tridenti Missat pühitsema. Oleme enamat kui lihtsalt üks Vennaskond peaaegu 600 preestriga meie mõju on Kirikus sügavalt tunda ning seda eriti nendes ringkondades, millel on tulevikku. Kui Rooma tahab oma reputatsiooni hoida, teevad nad targasti, kui väldivad uut ekskommunikatsiooni, mille peaksid peatselt jälle tühistama. Kirchliche Umschau: Seega eksisteerib ikka veel võimalus, et Vennaskonna positsioon võidakse normaliseerida, kuid võtmeküsimuseks näib olevat Kirikukogu tunnistamine. 28

29 Isa Niklaus Pfluger: Muidugi tunnistame me, et II Vatikani Kirikukogu toimus. Peapiiskop Lefebre ise oli üks kontsiili-isadest. Sellele vaatamata peab möönma, et mitte üksnes kirikukogujärgsed reformid, vaid ka teatavad Kirikukogu tekstid ise on vastuolus Kiriku poolt juba varem defineeritud kaalukate doktriinidega. Kirikus toimuva lagunemise keskmes on teatud mitmetimõistetavused ja uuendused. Roomale on vastuvõtmatu, et räägime Kirikukogu eksitustest. Vaadake, meie arvustasime Kirikukogu juba siis, kui seda igal pool ülistati ning kui Kirikus oli sügavam usk ja rohkem elujõulisust kui praegu. Miks tuleks meil nüüd kannapööre teha, kui meie hoiatused ja kriitika on aja jooksul õigustust leidnud? 50 aastat pärast Kirikukogu valitseva kurva reaalsuse järgi otsustades olid peapiiskop Lefebvre hoiatused kaugel liialdustest. 1970ndatel ei oleks tolle hetke entusiasmi ja naiivse optimismi tõttu kellelegi pähe tulnud, et katoliku piiskopid hakkavad toetama homoseksuaalsust, islami levikut ja abielu lõpetamist mis praegu kahjuks toimub! Vatikan seisab silmitsi Kiriku varemetega, mis oli kord nii ilus ja tugev. Praegu ei ole aga tõelist uuenemist ja leevendust silmapiiril paista. Realistliku hinnangu kohaselt peaksid uued karismaatilised ühendused, mida viimastel aastakümnetel elujõu märkidena ülistati, täitma hoopis hoiatustähise osa. Ma ei saa aru, miks ei ole toimunud Kiriku nüüdse seisukorra põhjuste ausat ja põhjalikku uurimist. Kirik hävitab iseend, ja probleemi üle arutamise vaigistamine ei kaota ju probleemi. Teesklemine, et Kirikukogu ei tule post-kontsiliaarse kriisi eest süüdistada, on pea liiva alla peitmine. Kirchliche Umschau: Kuna paistate nii kompromissitu, miks te siis ikka Usudoktriini Kongregatsiooniga läbirääkimisi peate? Isa Niklaus Pfluger: Sellepärast, et paavst ja Rooma on Usust lahutamatud tõsiasjad. Usu kadumine kiriklikes struktuurides, millest meid endid säästetud on tänu olgu Jumalale, on vaid Kiriku kriisi üks külg. Meie omalt poolt tunneme samuti puudust, nimelt meie kanoonilise positsiooni seadustamisest. Postkontsiliaarse Kiriku seisukord on ebatäiuslik, kuid ka meie seisund ei ole ideaalne. Kirchliche Umschau: Kas peate silmas neid oma kogukonna liikmeid, kes keelduvad Roomaga läbirääkimisi pidamast? Isa Niklaus Pfluger: Jah aga neid on vähe, väga vähe. Pikalt kestnud eraldiolek on mõningad liikmed teoloogia osas segadusse viinud. Sügaval sisimas on need 29

30 inimesed seadnud usu seadusega vastasseisu, justkui oleks ühendus paavstiga ja paavsti ülimuslikkus lihtsalt vähetähtis õiguslik küsimus. Paavsti legitiimsuse Usust lahutamine ja tema legitiimsuse taandamine pelgalt õiguslikuks küsimuseks on suure ohu märk. Lõppeks pärineb see protestantlikust vaatest Kirikule. Kirik on aga nähtav, paavstlus kuulub Usuga kokku. Meie ise, Traditsioonile ustavad usklikud, kannatame selle kriisi all kahel moel. Me võtame sellest osa, kuigi, nagu mina seda näen, erineval ja kõrgemal tasemel. Ei saa eitada kohustust võtta kriisi ületamisest aktiivselt osa. Ning meie juures algab see võitlus sooviga saada jagu meie ebanormaalsest kanoonilisest staatusest. Kirchliche Umschau: Seega oleme taas alguses tagasi. Miks mitte lihtsalt Roomaga kaasa minna? Isa Niklaus Pfluger: Kuna me ei või vahetada oma ebatäiuslikku staatust sellise vastu, mis on veelgi vähem täiuslik. Roomaga ühinemine peaks olema paranemine, mitte halvenemine. Järeleandmised usus, mis hõlmavad ka õigust arvustada II Vaticanumi kaheldavaid ja liberaalseid seisukohti, tähendaksid lausa olulist halvenemist. Me ei saa sellega kaasa minna. Kirchliche Umschau: Juulis peeti üldkapiitel. Missuguse seisukoha kapiitli liikmed võtsid? Isa Niklaus Pfluger: Võimaliku kokkuleppe tarvis määrasime kindlaks kuus proovikivi, mis on need punktid, millest me alati tugevasti kinni oleme hoidnud. Meie seisukoht leidis taas kord kinnitamist. Kirchliche Umschau: Internetis käib sellel teemal vaidlus. Vennaskonna juhtide suunas paisatakse hukkamõistu, neid süüdistatakse reetmises. Isa Niklaus Pfluger: Te tsiteerisite piiskop Williamsoni, kelle piirkonnaülemate suur enamus üldkapiitlilt välja arvas. See näitab, kui suur meie ühtsus on. Kirchliche Umschau: Aga teil on probleem informatsiooni edastamisega. Kui otsustada mõnede internetifoorumite järgi, ei saa olukord enam hullem ollagi. Isa Niklaus Pfluger: See on tõsi, et internet kutsub, isegi nõuab uuelaadse suhtlemisvormi kasutamist. Meil on kohustus niisamuti kui Vatikanil minna 30

31 praeguseni kasutusel olnud trükiväljaannetest kaugemale. Kuid muidugi on lihtsaid hingi, keda võivad kergesti eksitusse viia lahkhelide külvajad, kes on ise internetist loetu tõttu suuresti valeinfo kütkeis. Meie preestrid kutsusid usklikke üles mitte külastama neid arutelusid, mis on sageli väga ebaviisakad, ning mitte laskma end häirida ja segadusse viia internetis levivatest kuuldustest ja vandenõudest. Nüüdsest peale kasutame aktiivsemalt suhtluskanaleid, sealhulgas internetti. Kirchliche Umschau: Teatud rühmad on piiskop Fellay enese kirbule võtnud. Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Fellay on Traditsioonile ustavate katoliiklaste heaks muidugi palju enam tenud kui kõik need, kes temas kahtlevad, teda arvustavad ning kogunisti reetmises süüdistavad. Aastaid on ta juhtinud Roomaga suhtlemist arukalt ja oskuslikult; kunagi ei ole ta toiminud impulsiivselt ega ole lasknud end provotseerida või kaotanud kannatust. Tänase seisuga on Tridenti Missa igale preestrile kättesaadav, oleme näinud ekskommunikatsioonide eemaldamist, on toimunud arutelud Kirikukoguga seotud probleemide teemal. Ning, nagu tunnistab üks Austria piiskop, me oleme Kirikukogu jälle aruteluteemaks teinud. Selle tulemusena ei ole Kirikukogu enam püha ja puutumatu ning selle hiilgus langeb põrmu. Ja seda ei muuda ka II Vatikani Kirikukogu 50. juubeli pidustused.meie kindralülem on päris palju korda saatnud, kuna ta on järjekindlalt läbirääkimisi jätkanud ning ikka ja jälle meie teoloogilisi seisukohti esitanud. Seepärast on minu silmis tal selles Kiriku kriisis ainult üks siht silme ees, nimelt hoida Usku ja teenida Kirikut kogu südamega. Kirchliche Umschau: Üks küsimus siiski jääb. Miks on nii, et piiskop Fellay ei näi olevat midagi ette võtnud viimastel kuudel internetis tema vastu korraldatud laimukampaania vastu? Isa Niklaus Pfluger: Kannatlikkus, lahkus ja suuremeelsus paistavad paljudele nõrkustena, kuid see ei ole nõnda. Seistes silmitsi internetis toimuvate korduvate rünnakute ja kimbutamistega, ei hülga me oma väärtusi ja põhimõtteid. Tegeleme salasepitsuste ja intriigidega vastavalt Kiriku seadustele. See võib tunduda venitamisena, mis mõningaid inimesi pahandab, kuid kui me ei soovi oma ideaale reeta, siis ei ole teist teed. Sooviksin selgelt väljendada järgmist: ärgu keegi kujutagu ette, et ta võib volitatud autoriteeti karistamatult arvustada. 31

32 Kirchliche Umschau: Mida see täpsemalt tähendab? IMMACULATA #8 Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Williamsoni on selgesti hoiatatud. See on kurb peatükk Vennaskonna ajaloos. Kui ta jätkab internetikampaaniat Vennaskonna ja selle kindralülema vastu, ei saa tema Vennaskonnast väljaarvamist ära hoida. Tal on ebaküpsed mõtted ning ta on teinud salasepitsusi. Tõeliseks kurbloolisuseks on asjaolu, et juba aastaid ei ole ta kindralülema autoriteeti tunnistanud, vaid on endale ise missiooni võtnud. Enne üldkapiitlit kutsus ta preestreid ja usklikke üles mässule. Katoliku piiskopi puhul on see väga tõsine asi. Kirchliche Umschau: Vennaskonna eesmärk ei piirdu üksnes Roomaga läbirääkimistega. Milliseid apostolaadi valdkondi te veel näete? Isa Niklaus Pfluger: Lääs on usu kaotanud. Üks selle põhjusi on asjaolu, et Kirik ei esinda enam usku, ei vii seda enam maailma. Tänapäeval tunduvad Kiriku ametikandjad oma usku peaaegu häbenevat, mistõttu nad võitlevad keskkonnakaitse, rikkuse ümberjagamise ja arenguabi eest. Me ei saa jääda ootama, millal nad mõistusele tulevad. Peame olema ühiskonnas aktiivsemad, omama avalikkusele suuremat mõju ning arukuse, alandlikkuse ja ligimesearmastusega kristlaskonna taas üles ehitama. Nõnda nagu meie Issand oma kaasaegseid üles kutsus: ärge kartke! Kirchliche Umschau: Kus näete tähtsaid väljakutseid? Isa Niklaus Pfluger: Oleme praegu tunnistajateks üleilmsele kristlaste tagakiusamisele Idas. Meie ülesanne on tõmmata oma tagakiusatud vendadele tähelepanu ja minna neile appi. Üldkapiitli deklaratsioonis sõnastati see selgesti. Läänemaades on vanematel üha vähem lapsi, sest perekondlikke väärtusi ei hinnata. Riigi seadused kujutavad perekonnale, ühiskonna alustalale, üha suuremaid ohtusid. Üks peamisi ülesandeid on aidata perekondi. Peame toetama suuri kristlikke perekondi, et nad ei oleks ühiskonnas täiesti tõrjutud. Meie peamiseks kohuseks jääb aga nagu üldkapiitli deklaratsioon veelkord rõhutas Usu kaitsmine ja säilitamine, eriti aga tõeliselt katoliiklike preestrite kujundamine. Sel viisil võime Kirikut kõige paremini teenida. Isiklikul tasandil puudutab asi enese pühitsemist. Palve, usuõpetus ning sakramentide jagamine on üks külg, eeskuju vääriv elu ja vennalik ligimesearmastus selle teine külg. Need käivad 32

33 käsikäes. Selle ülesande täitmise läbi aitame päästa nii oma kui ka ligimese hinge. Jah, oleme tõepoolest saanud kogeda sääraseid hetki, mil oleme võinud tunda taevase harmoonia ja rõõmu tõelist eelmaiku. Materialism ja ateism ning nende kõrval väärreligioonid need kõik on üha enam takistuseks korralikule, tervele katoliiklikule eluviisile. Räägime sellega seoses ühest Vennaskonna olulisest missioonist: aidata hea tahtega usklikel rasketel aegadel usku alles hoida ning selle usu järgi elada. Praegusajal on meie ülesanne seejuures suursugune ja ülev kasutada oma Jumalalt saadud andeid, et levitada taevase armastuse tuld kuni maailma äärteni. Seda on võimalik teha ainult sügava ja elujõulise usu abil. Kirchliche Umschau: Tänan Teid, isa, selle intervjuu eest. 33

34 Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest! Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX) Pühimat Neitsi Maarjat tunneme me mitmete aunimede all. See on nõnda seetõttu, et ta on meie katoliku usule nii oluline ja et meie, katoliiklased, armastame teda nii väga. Üks tema aunimedest on Neitsi Maarja, Valuema, ning kahe nädala eest tähistasimegi Maarja Seitsme Valu püha. Traditsiooniliselt on terve septembrikuu pühendatud Maarjale kui Valuemale. Seepärast tahaksingi täna rääkida Pühima Neitsi Maarja valudest ja kannatustest. Et mõista Maarja hingevalusid, kannatusi ja vaevu, peame vaatlema tema immakulaatset eostamist, siin ilmas kannatamise põhjust ja valu olemust. On täiesti kindel, et Neitsi Maarja kannatas siin ilmas. Me kõik teeme seda. Kuid mis on selle põhjus? Miks peavad inimesed kannatama? Vastus on meile teada: patt ja kurjus. Kannatus on karistus patu eest. Me peame kannatama oma pattude pärast. Jumal karistab meid õiglaselt kannatuse abil. Aadamat ja Eevat ei loodud kannatama. Kannatus tuli siia maailma alles pärast seda, kui Aadam ja Eeva pattu tegid. Jumal saadab meile palju kannatusi, sest me oleme kannatused oma pattudega ära teeninud. Ent miks pidi Pühim Neitsi Maarja kannatama? Kindlasti ei olnud ta patune. Ta eostati immakulaatselt ilma pärispatuta ning ta elas kogu elu ühegi isikliku patuta. Kui meie kannatame karistuseks oma pattude eest, siis miks pidi Pühim Neitsi Maarja kannatama? Temal ei olnud süüd. Ta oli immakulaatne. Ometi ta kannatas. 34

35 Jumalaema valud ja kannatused on väga erilised. Need ei ole nagu meie kannatused, sest tal ei ole patusüüd ega langenud loomust. Ta on Immakulaatne Eostamine. Meie oleme kannatused oma pattudega ära teeninud, ning tihti keeldume me oma kannatusi vastu võtmast või kurdame nende üle. Tema kannatused olid aga puhtad kuulekuse ja ohverduse aktid Jumala pühale tahtele. Tema ei väärinud kannatust, kuid võttis oma valud ja kannatused kuulekalt vastu. Kõik tema kannatused olid immakulaatsed vaimsed ohvrid Jumalale. Sel põhjusel kutsub Kirik Pühimat Neitsi Maarjat ka Märtrite Kuningannaks ja Kaaslunastajaks. Oli ta ju hinges märter. Temast sai märter tema valude ja kannatuste läbi, ja need märtripiinad ohverdas ta Jumalale. Ta ei olnud süüdi üheski patus, kuid siiski pidi ta kannatama. Meie oleme süüdi oma pattude pärast, ja kõik me oleme kannatuse ära teeninud. Tema oli, nagu Kirik ütleb, valge märter, mitte punane. Valge märter on märter hinges oma kannatuste, valude ja ahistuste läbi. Punane märter on see, kes füüsiliselt hukatakse. Niisiis kutsutakse Neitsi Maarjat Märtrite Kuningannaks. Meie Päästja Ema ohverdas oma valud ja kannatused Jumal-Isale koos oma Poja kannatustega. Ta ohverdas need ka meie eest, hüvituseks meie pattude eest. Sellepärast kutsutakse Maarjat ka Kaaslunastajaks. Teatud viisil lunastas ta meid koos Jeesusega. Miks pidi Jeesus kannatama? Ka Tema oli patuta. Ta ei väärinud kannatusi. Ta tõi oma kannatused ohvriks, et hüvitada meie patte. Tema oli see süütu tall, kes toodi ohvriks meie pattude eest. Kui me näeme Püha Missa ajal, kuidas preester sirutab käed ohvriandide kohale Hanc igitur i ajal, siis on see sümboolne žest, mis väljendab kõigi meie pattude panemist talle pea peale meie Issanda Jeesuse pea peale. Kuid ka Immakulaatne Maarja oli süüta, ja temagi ohverdas oma kannatused ja valud meie pattude eest koos oma Poja kannatustega. Oma valude ja kannatuste läbi oli ka tema teatav ohver, mis toodi Jumalale meie pattude eest. Kui näiteks Siimeoni ettekuulutus tungis Maarja Immakulaatsest Südamest kurbusega läbi, võttis ta selle valu täiusliku kuulekusega vastu ja ohverdas selle meie eest Jumalale. 35

36 Me teame, et ainult Jeesuse kannatused heastavad patu täiuslikult range õigluse järgi (ladina keeles öeldakse justitia de condigno), kuid ka Maarja kannatused heastasid pattu teatud viisil (secundum quid). Tema kannatused olid Jumalale eriti meelepärased (isegi rohkem kui kõigi pühakute kannatused), sest neid kandis immakulaatne naine. Muidugi heastavad need pattu palju väiksemal määral kui Jeesuse kannatused (ladina keeles öeldakse justitia de congruo). Tema kannatused on palju väiksema väärtusega ja vähem teeneid pälvivad kui Jeesuse kannatused, kuid palju väärtuslikumad ja rohkem teeneid pälvivad kui pühakute kannatused. Selle põhjuseks on tema immakulaatne hing ja tema Immakulaatne Süda. Jumalale olid väga meele järele kannatused, mis Pühim Neitsi Maarja Talle ohverdas. Jumal võttis need kannatused vastu koos Maarja Poja kannatustega hüvituseks meie pattude eest. See tähendab, et meie patud mitte ainult ei löönud Jeesust Kristust risti, vaid olid ka Pühima Neitsi Maarja kannatuste põhjuseks. Meie olime tema kannatuste põhjustajad. Meie panime selle Immakulaatse Jumalaema kannatama. Miks ta muidu oleks pidanud kannatama? Ta ei olnud kannatusi ära teeninud. Seetõttu peaksime tema kannatustele sügavalt kaasa tundma. Patused inimesed on Maarja kannatuste põhjuseks ja sellepärast peaksime me teda trööstima ja tänama selle eest, et ta meie eest kannatas. Me võime õppida väga-väga palju vooruste kohta, kui mõtiskleme süütu Jumalaema valude ja kannatuste üle. Kui ingel teatas pühale Joosepile, et too peab viima Jeesuse ja Maarja Egiptusesse, siis Neitsi Maarja ei kurtnud. Ta ei hakanud püha Joosepiga vaidlema. Ta kuuletus. Mõelge, kui raske oli talle koos vastsündinuga see pikk ja ränk reis Egiptusesse. Ta pidi põgenema otsekohe, oma 36

37 perekonda ja sõpru sellest teavitamata. Sellegipoolest ta ei kaevelnud ja jäi kuulekaks. See põhjustas talle kindlasti tohutut valu ja kannatust. Tal tuli see ülimalt pikk ja raske reis Egiptusesse läbi teha muula seljas, mitte auto või rongiga. Ta oli alles viieteistkümne- või kuueteistkümneaastane ning reisis äsjasündinud lapsega. Ta pidi minema Egiptuse pahelistesse paganlikesse linnadesse ning leidma koos Joosepiga koha, kus elada. Seal tuli Päästja Emal ilmselt palju kannatada. See on vaid üks näide Pühima Neitsi Maarja rohketest valudest ja kannatustest. Mõtelge kõigi nende hirmsate kannatuste üle, mida tal tuli taluda oma Poja Passiooni ja surma ajal. Arvatavasti pilgati ka Maarjat ennast ja naerdi tema üle Jeesuse Passiooni ajal. Küllap ütlesid variserid ja preestrid, kes pilkasid Jeesust: Vaadake, seal on Tema armetu ema. Ja pidagem meeles, et meie patud on tema kannatuste ja piinade põhjus. Ta oli immakulaatne ega väärinud kannatusi. Kuid ta kannatas armastusest Jumala vastu ja meie pärast. Mõtisklegem siis sagedamini tema kannatuste üle ja selle üle, kuidas meie patud on neis süüdi. Trööstigem oma taevast Ema ja tänagem teda, et ta meie eest kannatas, sellega, et palvetame iga päev seitse Ole tervitatud, Maarjat tema kannatuste auks. Pühim Neitsi Maarja tõotas pühale Birgittale, et need, kes palvetavad need seitse Ole tervitatud, Maarjat iga päev, saavad palju õnnistusi ja arme. Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest! (7. oktoobril 2013 peetud jutlus) 37

38 Hiljutise katsumuse kasulik õppetund IMMACULATA #8 Piiskop Alfonso de Galarreta pidas ettekande laupäeval, 13. oktoobril 2012 Prantsusmaal Villepreux Traditsioonipäevadel, kus ta analüüsis Püha Pius X Vennaskonna suhete seisu Roomaga. Kallid kaasvennad, orduinimesed, usklikud, sõbrad! Tahaksin rääkida vaimse, kristliku, katoliikliku võitluse omadustest, tingimustest, mis peavad kuuluma usu eest võitlemise juurde. Loomulikult tahaksin mõne sõna öelda ka Vennaskonna suhete seisu kohta Roomaga. Hiiobi raamatus öeldakse: Militia est vita hominis super terram et sicut dies mercenarii dies ejus. (Hi 7,1) "Inimese maapealne elu on võitlus ja tema päevad nagu palgalise päevad." Sellise huvitava kujundi esitab meile Pühakiri Hiiobi raamatus. Kui iga inimese maapealne elu on võitlus, siis seda enam peaks seda olema katoliiklase, kristlase elu, kes on ristitud ja konfirmeeritud, seega osaline võitluses Kristus-Kuninga eest. Lisaksin veel, et kui iga kristlase elu on võitlus, siis seda enam on see tänapäeval võitlus, teenistusaeg. Antud lauses väljendub võitluse hädavajalikkus. Võitlus on hädavajalik, selline on inimese olukord. Selles pole midagi uut, et inimene on alati ja kõikjal võitlema pidanud. Meie elus on võitlus, kuid eelkõige võitlus igaviku nimel, mis eeldab aga nii mõndagi. Seepärast on võitlusvaim väga oluline. Mida siis sõdurilt nõutakse? Loomulikult seda, et ta oleks võimeline võitlema, sõdima, et ta oleks julge ja vapper. Antud tekst viitab jumalikule ettehooldusele, sest nii sõdur kui palgaline on konkreetse isanda teenistuses. Me võitleme Jumala eest, me võitleme Meie Issanda Jeesuse Kristuse eest. Meie juhiks on Issand Jeesus Kristus. Ta on meie Isand, kuid ka ajaloo isand ning Tema jumalik ettehooldus valitseb kõigi konkreetsete 38

39 olukordade üle. Püha Risti Johannes ütleb, et kõik on jumalik ettehooldus. Selles mõttes, et kõik, mis meiega juhtub, on meile täiesti teadlikult ja tahtlikult jumaliku ettehoolduse poolt saadetud. Usuvõitluse üleloomulik tasand Seega võitleb ning sõdib sõdur ja palgaline võidu nimel. Kui maapealne elu on võitlus, tähendab see ka seda, et võitu ei saavutata maa peal. Kui kogu meie elu on võitlus, tähendab see, et võit saavutatakse igavikus. Me ei tohi unustada usuvõitluse üleloomulikkust. Meie maapealne elu on võitlus igavese krooni eest. See ei tähenda, et tuleks demobiliseeruda. Iga kristlane, katoliiklane teab, et seda sõda peetakse siinses elus, et see on vägagi reaalne, et võitlus on vältimatu. Kuna me teame, et lõplik võit saavutatakse alles igavikus, pole võit meile selles elus ka vajalik, kui Jumal seda just ei taha, sest viimselt seisneb meie võit ju igaviku saavutamises nii meile enestele kui meie lähedastele. Lisaks viitab Hiiobi raamatu kirjakoht selle võitluse teistele aspektele. Näiteks on võitlus vaevaline, ja seda selle sõna etümoloogilises tähenduses. Usuvõitluse, üleloomuliku, vaimse võitlusega kaasnevad selles elus kannatused ja katsumused, vastuolud, isegi lüüasaamised. Pühal Avila Teresal on üks kena ütlus, et kristlaselt ei nõuta mitte võitu, vaid võitlust. Või pigem tahab ta öelda, et võitlus usu eest on juba iseenesest kristlase võit. Üks teine autor on öelnud, et Jumal ei nõua meilt võitu, vaid seda, et meid ei võidetaks. See on huvitav tähelepanek. Kõik see on täheldatav ka Kiriku praeguse kriisi juures. Jumal ei nõua meilt võitu. Ta annab selle meile ise, kui Ta seda tahab, siis, kui Ta seda tahab, nii nagu Ta seda tahab. See ei nõuaks Temalt vähimatki pingutust. Kuid meilt nõuab Ta kõige selle väärtusliku kaitsmist, mis meil on, ja seda, et meid ei võidetaks. 39

40 Kardinal Pie õpetus IMMACULATA #8 Tahaksin teile tsiteerida kardinal Pie'd. Tsitaat on täis usku ja õpetust, lisaks on see oivaliselt sõnastatud. "Ja Idumea tark ütles: 'Inimese maapealne elu on võitlus' (Hi 7,1), See tõde kehtib nii ühiskondade kui üksikisikute puhul. Koosnedes kahest olemuslikult erinevast substantsist, kannab iga Aadama laps nii nagu Iisaki naine endas kaht inimest, kes on teineteisega vastuolus ja sõjajalal (1Ms 25,22). Neil kahel inimesel, või kui soovite, kahel loomusel on vastandlikud suundumused ja kalduvused. Meelelistest seadustest juhinduv maine inimene mässab vahetpidamata taevase inimese vastu, keda valitseb vaimuseadus (Gl 5,17). See on sügavalt juurdunud antagonism, mille suudaks siin maa peal lõpetada vaid vaimu häbiväärne salgamine, allaandmine lihale ja selle valikuvabadusele. [1] Seega ainus võimalus selles võitluses rahu leida, patsifismi saavutada, tähendaks liha võitu. Kui me aga sellist rahu ei soovi, tuleb meil elu lõpuni võidelda, sest võit saabub alles tulevases elus. Seda tahabki kardinal Pie meile öelda: "Seepärast võib öelda, vennad, et inimese maapealne elu, vooruslik, kohusetundlik elu on kogu meie armust toituva hingejõu üllas liit, püha ristisõda kõige liha, maailma ja põrgu ühendatud vägede vastu: Militia est vita hominis super terram." Lisaks sellele, et see meie võitlus on, on see ka ühiskondlik, avalik võitlus. "Kui vaadelda neid rivaalitsevaid elemente, neidsamu antagonistlikke jõude mitte ainult üksikisiku juures, vaid inimhulga puhul, mida nimetatakse ühiskonnaks, omandab võitlus veelgi suurejoonelisemad proportsioonid." Poitier' piiskop tsiteerib siinkohal Pühakirja, 1. Moosese raamatut: "'Ja Issand vastas Rebekale: Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest vanem orjab nooremat' (1Ms 25,23). Järelikult, vennad, koosneb inimkond kahest rahvast: vaimurahvast ja liharahvast. Esimene neist kehastaks nagu hinge kogu selle ülluses ja ülevuses, teine aga liha kogu selle madaluses ja maisuses. Suurim õnnetus, mis ühele rahvale võib osaks saada, on nende kahe vastasjõu relvarahu. Selline vaherahu sündis paganluses. Ja Püha Vaim, kes maalis meie silme ette pildi kõikvõimalikest ühiskondlikest ja siseriiklikest pahedest, mis sellele ebardlikule kapituleerumisele järgnesid (Trk 14), lõpetab portree järgmise pintslitõmbega: tõsiasjaga, et selles sõgedas stagnatsioonis, mis 40

41 oli tuhat korda hullem kui sõda, langesid inimesed enesepettuses nii sügavale, et nimetasid neid arvukaid ja suuri pahesid rahuks." Eks toimu ju seesama ka tänapäeval? Rahu, rahu, rahu! "Saatuslik mõtlematus," jätkab kardinal Pie, "tulenes just sellest, et ei mõeldud surmale. See sünge rahu on võrreldav ussikeste vaikse ja märkamatu toimetamisega, kui nad närivad hauas laipa. Sel inimkonna alanduse ja moraalse kokkuvarisemise tunnil tuligi Jumala Poeg maa peale mõõka, mitte rahu tooma (Mt 10,34). Selle vaimumõõga oli Looja Jumal kord juba inimesele liha vastu võitlemiseks andnud, kuid inimene heitis selle häbiväärselt käest. Nagu juba teised enne mind on öelnud, tõstis Jeesus Kristus selle uuesti üles põrmust, kus see pikka aega oli lebanud.[2] Kastes selle oma verre, olles seda nii-öelda oma Ihu peal järele proovinud, andis Ta selle veelgi teravama ja läbitungivamana tagasi oma uuele rahvale, keda Ta tuli maa peale rajama. Sellega taastus inimkonna antagonism vaimu ja liha vahel, mis kestab maailma lõpuni: Non veni pacem mittere, sed gladium (Ma ei tulnud mitte rahu, vaid mõõka tooma). Teksti pikkusele vaatamata võib öelda, et kardinal Pie mõttekäik hõlmab endas kõik. Sellega on kõik öeldud. Ja hästi öeldud. Vajadus võitluse järele, millest Hiiob, jumalasõna räägib, ei ole mitte ainult sisemine, isiklik vastuolu, mis piirneb koduse või koolikeskkonnaga, vaid see on oma olemuselt ühiskondlik, poliitiline ja usuline võitlus kahe vaimu, kahe riigi vahel. Peame selles vältimatus võitluses osalema ja seda jätkama. Minu meelest aitab see pilt mõista, milles täpsemalt usuvõitlus, katoliiklik, kristlik võitlus selles riigis, Traditsiooni võitlus selles kohutavas Kiriku kriisis, usukaotuses seisneb. Edasi mõtiskleksin aga meie hiljutise, läinud aastal peetud lahingu üle, mis oli ääretult raske, ja seda mitte vaenlase pärast vaenlane on ikka endine, vaid lahkhelide pärast meie endi keskel, mis on iseenesest täiesti loogilised, mõistetavad ja inimlikud. Pole ju mõtet ka ainult sellepärast riideid lõhki käristada, et nüüd teame, et ka meie oleme kõigest inimesed. Pärispatu tagajärjel oleme sama piiratud nagu kõik teisedki: meile on omane rumalus, õelus ja nõrkus. Võib öelda, et kõige suuremaid probleeme valmistasid viimasel kooliaastal toimunu juures just probleemid ja katsumused meie endi keskel. Need osutusid kõige rängemaks ja valusamaks. Seepärast ei tohi neid ka kergelt võtta, veel 41

42 vähem hooletult lahendada. See on nagu perekonnatüli, mis tuleb lahendada suure taktitunde, ligimesearmastuse, arukuse ja osavusega, kuid see tuleb lahendada! Lühike ajalooline ülevaade meie suhetest Roomaga Et sel kriisiajal meieni igasugu erinevaid arvamusi, vastakaid hääli jõuab, millel ehk praegugi veel oma kõrvalmõju on, tahaksin ka oma mõtteid teiega jagada. Et teaksite, mida mina asjast arvan. Selgituseks esitaksin mõned faktid, põgusa ülevaate sündmuste käigust, alustades selle aasta Nelipühast, mil lõppes meie Roosipärja-ristikäigu palvekampaania, mille eesmärgiks oli palvetada kaksteist miljonit roosipärga. Ristikäigu lõppedes saime Roomalt järjest kolm vastust. Vennaskonna aprillis saadetud ettepanek (õpetusliku deklaratsiooni osas) oli jõudnud Roomani ja pärast Nelipühi saime Usudoktriini kongregatsioonilt ka esimese vastuse. Vastuses ütlesid Rooma võimud selgelt, et lükkavad meie ettepaneku tagasi, ning nad tegid sellesse mitmeid parandusi, mida võib kokku võtta järgmiselt: me peame tunnistama II Vatikani kirikukogu, uue Missa legitiimsust, elavat Õpetusametit, kes on Traditsiooni autentne tõlgendaja ja omab seega õigust öelda, mis on ja mis ei ole Traditsioon; peame tunnistama uut kanoonilise õiguse koodeksit jne. Selline oli siis nende vastus. Seejärel määrati ametisse peapiiskop Müller see oli minu meelest jumaliku ettehoolduse vastus. Ta määrati Usudoktriini kongregatsiooni peaks, samuti Ecclesia Dei komisjoni presidendiks, kes vastutab kõigi Ecclesia Dei ga seotud rühmituste eest ning suhtleb ka Püha Pius X Vennaskonnaga. Nonii! Lisaks sellele, et uus Usudoktriini kongregatsiooni ja Ecclesia Dei komisjoni ette määratud piiskop on küsimärgi alla seadnud mitmeid usutõdesid, on ta nüüd siis ka Usu valvaja! See piiskop on Vennaskonnale juba vana tuttav, sest ta oli piiskop Regensburgi diötseesis, kus asub meie Zaitzkofeni seminar, ja meil oli temaga juba probleeme ja kokkupõrkeid olnud. Kolme aasta eest ähvardas ta ekskommunitseerida Zaitzkofenis preestreid pühitseva piiskopi. Tol korral juhtusin see olema mina. Ühesõnaga, ta ähvardas ekskommunitseerida nii mind kui tulevasi preestreid diakoneid, kes pidid preestripühitsuse saama. Tegudeni ta küll ei jõudnudki, kuid selge on, et ta meisse just lugupidamisega ei suhtu ega salli meid. Ta on juba öelnud, et Vennaskonna piiskoppidel tuleb teha vaid üht: anda oma episkopaat paavsti kätesse ja kloostrisse sulguda. Kas pole julm? Lisaks sellele on ta öelnud, et peame ainult kirikukogu tunnistama, see on kõik. Siis pole enam millestki rääkida. 42

43 Selle vastuse saime just siis, kui ootasime Pühalt Vaimult valgustust. Seejärel, enne üldkapiitlit, kirjutas meie kindralülem paavstile, et välja selgitada, kas see on tõepoolest ka tema vastus, kuna meie jaoks oli probleem suuresti just selles, et saime Roomast vastakaid teateid. Mõned võimukandjad ütlesid, et Usudoktriini kongregatsiooni vastus on ametlik, et selline on lihtsalt nende töö, et me ei peaks sellele tähelepanu pöörama ja peaksime kirja lihtsalt kausta ära panema; et nad igal juhul soovivad meiega kokkuleppele jõuda, meid sellisena tunnistada, nagu oleme. Kuid Usudoktriini kongregatsiooni vastus ja peapiiskop Mülleri ametissemääramine ei sobinud kokku selle vastusega. Et tõeni jõuda, teada saada, kas see oli tõesti paavsti vastus, tema mõtted, kirjutaski piiskop Fellay talle kirja. Vahetult enne üldkapiitlit, sellele eelnenud rekollektsioonil, sai monsenjöör ka vastuse esimest korda paavstilt endalt ja ütles meile rekollektsiooni lõpetaval pühapäeval söögilauas: näete, siin on kiri paavstilt, milles ta kinnitab, et Usudoktriini kongregatsiooni vastus on tõepoolest ka tema vastus, et sellel on tema heakskiit. Lisaks tuletab paavst meile kirjas meelde nendepoolseid kanooniliseks tunnustuseks vajalikke sine qua non tingimusi, võttes need kokku kolme punktiga: 1) tunnistada elavat Õpetusametit autentse Traditsiooni tõlgendajana teisisõnu, tunnistada Rooma kirikuvõime; 2) tunnistada II Vatikani kirikukogu täielikku kooskõla Traditsiooniga, tunnistada kirikukogu ennast; 3) tunnistada uue Missa kehtivust ja legitiimsust. Nad kasutavad sõna 'legitiimsus'. Prantsuse keeles on sellel sõnal pisut kahemõtteline tähendus. Nende jaoks tähendab see lihtsalt 'seaduslikkust', midagi, millel on õiguslikud vormid. Kuid kanoonilises keeles on tähendus palju sügavam, tähendades tõelist seadust, midagi, millel on seaduse jõud. Kirikul ei saa aga olla ühtegi katoliku usu vastast seadust. Just selles mõttes olemegi alati vaidlustanud liturgiareformi ja uue Missa legitiimsust, kuna sel ei saa Kirikus olla seaduse jõudu. See pole võimalik, kuna see on usu vastane, selle abil hävitatakse usku. Nemad kirjutasid aga tõepoolest "kehtivust ja legitiimsust". 43

44 Teisisõnu, meilt nõuti loobumist ja kõige selle reetmist, mis olemuslikult kulub meie võitluse juurde nende kahe riigi, kahe vaimu vahel. Sel hetkel näitas jumalik ettehooldus üldkapiitlile ilmselgelt kätte õige tee. Rooma kinnitas: ei, me jääme õpetuslikule tasandile, ja te peate tunnistama kõike, mida seni olete tagasi lükanud. Üldkapiitel ( juuli 2012) Siis tuli üldkapiitel. Ma ei saa väga detailseks minna, kuna oleme seotud vaikimislubadusega, kuid piiskop Fellay on mõned asjaolud juba avaldanud, osa sai täpsustatud lõppdeklaratsioonis. Neid asjaolusid te teate. Võin vaid öelda, et jumaliku ettehoolduse abi oli üldkapiitli ajal selgelt tunda. Võin öelda, et kõik läks suurepäraselt. Meil õnnestus rahulikult, vabalt ja avameelselt rääkida. Olgugi et mõned algselt päevakorras olnud küsimused tuli välja jätta, õnnestus meil olulisemaid probleeme arutada. Võtsime aega vaidlusteks, erinevate seisukohtade võrdlemiseks, nagu on kohane sama kongregatsiooni, sama sõjaväe liikmete keskel. Sellega probleemi polnud. Vennaskond pole ju mõni tütarlastekool? Seepärast pole ka midagi erilist selles, kui meie vahel aeg-ajalt vaidlusi esineb. Lugege kardinal Pie'd, kes toetab 19. sajandi Prantsusmaal avalikku arutelu piiskoppidega. Ta õigustab ja põhjendab seda sellega, et see on võitlus. Ühesõnaga, selles pole midagi traagilist. Traagiline oleks usust loobuda. Kuid arutleda selle üle, milline oleks mõistlik hinnang ühes või teises küsimuses, on täiesti normaalne. On erinevaid aspekte, temperamente, olukordi... Kõik see on äärmiselt keeruline. Gordioni sõlme ei saa mõõgaga läbi raiuda ja öelda: ja ongi küsimus hoobilt lahendatud. Sugugi mitte! Nagu öeldud, üldkapiitel toimus, ja minu meelest võtsime ka katsumustest tõepoolest õppust, olgugi et mitte täiuslikult ja seda asjaolu ei tohi unustada. Kõik meie elus 44

45 toimuv on ebatäiuslik. Lugege Kiriku ajalugu! Me ei saa nõuda täiust, mis ei pärine sellest maailmast, kuid me ei tohi ka silmist lasta olemuslikku, seda, mis on tähtis. Paljudki asjad unustatakse hiljem. Nii on ju ka pereelus? Loomulikult. Vastasel juhul ei püsiks selles maailmas, selles elus miski, ka mitte meie seas. Mõned inimesed muretsevad, et nojah, aga... Tuleb näha probleemi, olukorra keerukust. Ja ärge unustage, et ka kirgedel on alati suur roll. Meie seas niisamuti. Tahan vaid öelda, et pole mõtet sellistes asjades juuksekarva lõhki ajada. Tähtis on mõista, kas kõige olulisem on olemas või ei. Minu meelest oleme kriisi tõesti ületanud, läbinud selle õigesti, eriti praktiliste abinõude osas. Ja seda tänu aruteludele, mis võimaldasid meil näost näkku mõned asjad selgeks rääkida, argumente põhjalikult, iga nurga alt kaaluda, läbi uurida, et paremini ja selgemalt olukorra tuumani jõuda, milles seisnebki katsumuste kasulikkus, kui neist õppida. Neil äärmiselt olulistel ja viljakatel aruteludel põhinevad ka tingimused, millega kanooniliseks normaliseerimiseks hüpoteetiliselt valmistume. Kui järele mõelda, õnnestus meil praktilise tingimuse all kogu õpetuse ja liturgia küsimus kokku võtta. Võimaliku kanoonilise normaliseerimise tingimused Nagu öeldud, ei ole need tingimused täiuslikud. Peagi mõistsime ka ise, et sine qua non tingimuste ja soovitavate tingimuste eristamine polnud just kuigi õige ega ka... soovitav valik. Minu meelest on soovitavatena tähistatud tingimuste seas ka mõned sine qua non tingimused, kuid seda pigem praktilises, kanoonilises, konkreetses tähenduses. Vennaskonna peamaja on neid tingimusi Roomalt varemgi nõudnud ja pärast mitmeid raskusi ning edasi-tagasi käimisi oli Rooma valmis nendega suuremas osas nõustuma, pealegi otsekohe. Kuid üldkapiitli eesmärgiks, ülesandeks ei olnud määratleda mitte tagajärgi, st seda, mis järgneb, vaid olemuslikke eeltingimusi, mida seni polnud selgelt tehtud. Teisisõnu, millised oleksid need tingimused, kui paavst, tulevane paavst peaks tõepoolest Vennaskonnaga kokkuleppele jõuda soovima millised oleksid sel juhul meie tingimused õpetusküsimustes, mis puudutaksid ustavust usule, Traditsioonile, usu avalikule tunnistamisele, ka avalikule vastuseisule neile, kes eksiõpetusi levitav ad, isegi kui seda teevad kiriklikud võimukandjad ise. Sellest lähtuvalt määratlesimegi ülima täpsusega kaks esimest sine qua non tingimust. Nendega on kõik öeldud. Võin need teile ette lugeda. 45

46 Esimene: "Vabadus hoida, edasi anda ja õpetada püha doktriini, mida õpetab Kiriku muutumatu Õpetusamet ja jumaliku Traditsiooni muutumatu tõde." Selline keelekasutus võib kahtlemata tunduda raske, kuid see on ääretult täpne. "Hoida" selles mõttes, et võimaliku normaliseerimise korral meid tunnustada sooviv paavst tagab meile selle. Teisisõnu, et meile kirjalikus kokkuleppes kinnitataks, et võime püha õpetust, muutumatu Õpetusameti püha õpetust hoida, edasi anda ja õpetada. Kuna Rooma võimudel on muutlik arusaam õpetusametist, ei piisanud vaid 'õpetusametist'. "Kõigi aegade õpetusamet' oleks nende keelekasutuse puhul samuti kahemõtteline, seepärast lisasime täpsustuseks 'jumaliku Traditsiooni muutumatu tõe'. Miks 'muutumatu tõde'? Sest nende jaoks on Traditsioon midagi elavat... Rooma komisjoniga poolteist aastat kestnud läbirääkimiste kogemusele tuginedes teame, et kõiges tulebki väga täpne olla. Jätkakem esimese punktiga: "Vabadus tõde kaitsta, samuti avalikult korrale kutsuda ja noomida neid, kes II Vatikani kirikukogu eksitusi või modernismi ja liberalismi uuendusi ning nende tagajärgi toetavad." Sellele oleks raske midagi lisada. Sellega on kõik öeldud. Silmas peetakse vabadust eksitusi teadvustada ning ka avalikult rünnata, vabadust eitatud või lahjendatud tõdesid avalikult õpetada, kuid ka avalikult vastu seista neile, kes neid eksitusi levitavad, isegi kui tegu on kirikuvõimudega. Milliseid eksitusi? Modernistlikke, liberaalseid eksitusi: II Vatikani kirikukogu ja sellele järgnenud reformide eksitusi või kirikukogust tulenevaid eksitusi õpetuslikes, liturgilistes ja kanoonilistes küsimustes. Sellega on kõik öeldud. Teatud määral sisaldub selles ka avalik vastuseis uuele kanoonilise õiguse koodeksile, niivõrd kui see on läbi imbunud kollegiaalsuse, oikumeenia, personalismi vaimust jne. Sellega on kõik öeldud. Järgmiseks teine punkt. "Kasutada ainult aasta liturgiat", seega kogu aasta liturgiat, mitte ainult Missat, vaid kõike, isegi pontifikaali. Säilitada meie praegust sakramentide jagamise praktikat, ka vaimulike pühitsemise, konfirmatsiooni ja abielu osas. Seega oleme lisanud mõned vajalikud sakramentaalse ja kanoonilise praktika aspektid, et kokkuleppe või tunnustamise korral suuremal või väiksemal määral modernistliku olukorra tingimustes oleks meil jätkuvalt tõeline praktiline vabadus. Vajaduse korral pühitseme preestreid uuesti, konfirmeerime uuesti. Mis puutub abieludesse, ei tunnista me loomulikult mõningaid uuemaid kehtetuse põhjusi. Sine qua non tingimustega peab olema tagatud vähemalt üks piiskop. Nagu ütlesin, pole see kaugeltki täiuslik selles osas oleme Vennaskonnas kõik ühel meelel, et meil on vaja mitmeid abipiiskoppe, prelatuuri. Selles osas on meil 46

47 üksmeel. Siin pole meil kunagi probleemi olnud ega ole ka praegu. Siin pole midagi ette heita. Ent me määratlesime selle, mis oli probleemiks, kuna see oli seni meie poolt selgelt määratlemata ning kuna Rooma poolt tuli vastakaid teateid. Üldkapiitlil otsustati ka, et juhul, kui peamaja peaks nende tingimustega midagi olulist või huvitavat saavutama, kutsutakse kokku arutav kapiitel, mille otsused on (Vennaskonna liikmetele) siduvad. Nõuandva kapiitli korral küsib eesistuja vaid nõu, kuid otsuse langetab ise. Arutava kapiitli puhul võetakse otsus vastu absoluutse enamuse poolt pooled häältest pluss üks hääl, mis on meie arvates mõistlik ja sellest otsusest peab Vennaskond ka kinni. Nagu hiljutine kapiitel tõestas, õnnestus meil näost näkku rääkimise abil erimeelsused ületada. On ilmselge, et arutav kapiitel on arukas ja piisav vahend, et vajadusel Roomalt saavutatu heaks kiita. Pole võimalik, et Vennaskonna kindralülem, et enamus võiks avameelse arutelu, kõigi aspektide põhjaliku analüüsi ning läbi ja lõhki uurimise järel mõistlikkuse osas eksida. Siinses elus puudub absoluutne garantii. Üksikisikul alustades minust endast puudub igasugune garantii selle kohta, mida ta homme teeb. Piisas ühestainsast kapiitlist, et ummikseisust välja tulla. Lähemal vaatlusel näeme, et viimane kapiitel sätestas samad tingimused mis Roomagi, ainult et vastupidiselt. Nemad nõudsid meilt üht, meie aga vastupidist. Loomulikult kaugendab see kokkuleppe võimalust, kuid olulisem on, et halva kokkuleppe oht on minu arvates lõplikult kõrvaldatud. 'Lõplikult' ei tähenda siinkohal muidugi igaveseks, vaid selleks korraks. Samuti hoidsime ära lõhenemise meie endi keskel, ja see ei ole mitte tühine asi. Oli vaja näha ja mõista, et selle lõhega oleksime lõhestanud meid kõiki nii Vennaskonnas, [meiega seotud vaimulikes] kongregatsioonides kui perekondades. Me teame, et me võitluses kunagi tagasi ei kohku, nii et võib vaid ette kujutada, millise visaduse ja jõuga oleksime üksteist lõhki rebinud! Selline oli reaalsus. Kuid tänu ühisele arusaamisele jõudmisele, sellele otsusele, mis pole küll kaugeltki täiuslik, ületasime lõhe, mis oleks olnud suureks häbiks kõigele sellele, mida kaitseme tõelisele usule, meie võitlusele, meie eelkäijatele, peapiiskop Lefebvre'ile ja piiskop de Castro Mayerile. Tingimustest selle valguses, mida saaksime Kiriku heaks teha 47

48 Nagu juba öeldud, tänu kogemustele, katsumustele, aruteludele ja ka vahel kogetud vastuoludele, näeme reaalset olukorda paremini ja suudame seda ka paremini defineerida. Vennaskonna seisukoht on nüüdseks palju täpsem ja selgem kui poole aasta eest, mis on iseenesest hea, kuna me ei välista võimalust, et jumalik ettehooldus võib usu juurde naasmiseks ka pöördumise teed kasutada: paavsti ja mõnede kardinalide pöördumise läbi õige õpetuse juurde. Me ei välista seda. See poleks sugugi raskem kui teine, praktiline tee. Küsimus on niisiis selles, millistel tingimustel oleksime kanoonilise normaliseerimisega nõus, soovides Kiriku heaks midagi olulist teha, juhul kui Rooma, kui järgmine paavst ei peaks kohe teoloogia, põhimõtete, usu ja õpetuse küsimustes Traditsiooni juurde naasma, vaid soovib lihtsalt Traditsiooni lubada. Ka seda võimalust ei saa me välistada. Juba see on minu meelest edasiminek. Määratlesime selgelt tingimused, mis meid usuküsimustes ja terviklikus võitluses usu eest täielikult kaitsevad. Kuid tuleviku nägemine on prohvetite või ennustajate pärusmaa. Me ei tea, mis plaanid heal Jumalal meiega on. Toon teile näite, hüpoteesi. Kujutagem ette, et homme on meil paavst, kes on küll samas olukorras nagu praegune, kuid pole oma mõtlemiselt samasugune modernist. Kujutagem ette, et ta pole modernist ka teoloogias, ei oma mõtlemise ega südame poolest, et ta tahab tõesti Traditsiooni juurde naasta, kuid tal puudub veendumus, mis aitaks tõelisele usule kindlaks jääda ja selles ka püsida. Kirikut haaranud modernismi vastu seismiseks on tõepoolest kangelaslikku veendumust vaja. Kujutagem ette, et tal puudub see veendumus, või et ta on küllaltki veendunud, kuid nõrk, hirmunud, sõltuv neist, kes teda ümbritsevad. Antud näide on tegelikult võetud Kiriku ajaloost. Selliseid piiskoppe ja paavste on olnud küll. On olnud paavste, kes õpetusküsimustes on olnud suurepärased, kuid kehvad moraalilt, ja vastupidi. On olnud nõrku paavste. On olnud paavste, kes on eksinud. Tagantjärele võime öelda, et nad eksisid teatud ajaloolistes otsustes, millel olid aga tohutud tagajärjed. Kui tuleb paavst, kel puudub veendumus, tugevus või vahendid üksinda Kiriku hetkeolukorra lahendamiseks, võib ta selles usukriisis meid vabalt oma piigiterana kasutada. Ta võib täita meie tingimused, et meid saaks kasutada piigiterana selle mädapaise vastu. Kui peaks tõesti juhtuma, et paavst meie tingimustega nõustub, tuleb temal anda esimene löök II Vatikani kirikukogu ja kirikukogujärgse Kiriku kontseptuaalsele struktuurile. Seda tehes tunnistaks ta, et kirikukogu sisaldab eksitusi, et selle võib tagasi lükata ja et tuleb naasta Traditsiooni juurde. Niipea kui paavst meie nõudlikke tingimusi kaalumagi hakkaks, mis inimlikust seisukohast oleks ju pea võimatu, puhkeks kirikukogu järgivas Kirikus täielik sõda. Pole kahtlustki, et kogu niinimetatud kontsiliaarne Kirik lendaks sellega õhku. Sellega võrreldes on meie isiklik kanooniline küsimus vaid tühine pisiasi. Kui paavst 48

49 nende esimese kahe punktiga peaks nõustuma, tähendaks see, et ta on valmis nõustuma kõigega, ka kanoonilisel tasandil. Loomulikult kavatseme seda temalt ka paluda. Katsumuste vajalikkus ja kasulikkus Loomulikult oli mul plaanis veel paljust rääkida, kuid huvitavam on vist juba öeldud. Lõpetuseks tahaksin veel katsumuste vajalikkuse ja kasulikkuse üle mõtiskleda. Sellest katoliiklikust, traditsioonilisest põhimõttest räägib ka Pühakiri ingli suu läbi Tobiasele: "Et sa oled Jumalale meelepärane, oli katsumus vajalik" (Tb 12,13), sest katsumustest tõuseb palju head. Püha Augustinus ütleb, et halvim, mis võib juhtuda, suurim õnnetus, juhtub sellega, kes oma õnnetustest ei õpi ega ammuta kasu. Maailma õnnetuim inimene on see, kes õnnetustest ei õpi ega pööra neid oma kasuks. Sellest muutub katsumus veelgi raskemaks. Vaadake ette! Igast katsumusest on kasu. Selles mõttes, et sellest tuleb kasu lõigata. Kuid meil on kombeks teiste hädadest, kannatustest ja katsumustest hoopis neile õppetunde leida: "Nägid, mul oli õigus! Oli see sulle vast löök!" Katsumusest võib saada mitmeid õppetunde. Võib öelda, et katsumustes ilmnevad meie nõrkused ja vead. Meil kõigil tuleks neist õppida, et end parandada ja samu vigu vältida, sest sageli ebaõnnestume ka hea ürituse nimel võideldes. Vahel antakse meile ka alandlikkuse õppetunde. Ja ongi hea, sest nende kaudu õpetatakse meile valvsust. Võib-olla me magame, ei innusta tulevasi põlvi küllaldase võitlusvaimuga, võib-olla tuleks rohkem Jumalale toetuda, võib-olla peaksime võitluses kannatlikumad, vapramad ja lootusrikkamad olema. Need kolm julgus, vaprus ja kannatlikkus kuuluvad kokku. Vapruse voorusel on kaks väljundit: sustinere et aggredi. See tähendab, et meil tuleb kannatada, olla kannatlik, vastu pidada, kuid ka väljakutse vastu võtta ja rünnata mitte kallale tungida. Aggredi ei tähenda kallaletungi, vaid väljakutse vastuvõtmist ja rünnakut. Üheks vapruse komponendiks on ka suuremeelsus. Ja kannatlikkusest sünnib lootus, nagu ütleb püha Paulus. Kannatlikkusest nii võitluses kui katsumustes. Vaadelgem täna lähemalt lootust. Langeda võib nii usu, ligimesearmastuse kui ka 49

50 lootuse puudusest. Muutume pessimistlikuks, kaotusega leppivaks. See on üks allaandmise vormidest. Kui meil puudub lootus, pole me enam innukad ja meid on lihtne võita. Katsumused on teenete, hüvituse vahendiks, sageli ka vaktsiiniks. Näiteks jääme grippi, kuid tänu sellele pääseme võimalikust kopsupõletikust. Sageli valmistavad katsumused meid ette uuteks võitlusteks, et näeksime selgemalt, oleksime otsusekindlamad, valvel selle suhtes, mis võib juhtuda. Kes teab? Tahtsin teile sellest kõigest rääkida, sest katsumustest kasu lõikamata oleme valel teel. Hea Jumal saadab katsumusi just selleks, et õigel teel püsiksime, et juhtunule tagasi vaadates näeksime, kus ilmnes meie nõrkus, kus kaldusime kõrvale, vahel vasemale, vahel paremale, sageli hoopis allapoole. Veel üks õppetund, mida selle kriisi puhul rõhutada, oleks katsumuste eesmärk, milleks on meile meie liialdusi ja puudusi näidata. Sageli esinevad liialdused ja puudused just koos. Teisisõnu, et näeksime oma korratust. Pean silmas mõistuse korratust, eelkõige mõistlikkuse puhul. Mõistlikkuse küsimused on alati seotud intelligentsiga. Et näeksime, kus jäi puudu mõistusest ja mõõdutundest. Vahel liialdame millegi vajaliku kaitsmisel. Anname kirgedele, liialdustele vaba voli ja tõttame kannatamatusest kriisi lahendama. See võib võtta ettearvamatu suuna, nii et olgem selles osas väga ettevaatlikud. Kui oleme selles suhtes nõrgaks osutunud, tuleb meil end parandada. Selles seisnebki õppetund. Selleks ongi Jumal meile selle katsumuse andnud. Kui end parandame, tuleb kogu keha katsumusest välja tugevama ja küpsemana veel suuremateks lahinguteks. Ärge seiske ligimesearmastuse tõe vastu Olgem alati ettevaatlikud valedilemmade suhtes, mida meie ette seatakse ja mis meid mõnikord olukorra enese tõttu ahvatlevad. See on meie olukorrale sisemiselt omane. Meile tundub, et meil tuleb vastuollu minna kas tõe või ligimesearmastuse, usu või halastuse, arukuse või vaprusega. Ei! Ühtegi neist ei või ohvriks tuua. Kõik eelpoolnimetatu on õigel teel püsimiseks vajalik. Kuid kaldume eelistama seda, mis sobib meie temperamendi, meie iseloomuga, mis tundub lihtsam. Ja sageli eirame ülejäänud aspekte. Väide, et vajame korda, tasakaalu, mõõdutunnet, ei tähenda aga, et peaksime kõiges olema keskpärased. Teame suurepäraselt, et voorus tähendab midagi muud. Moraalne voorus tähendab tasakaalu saavutamist liialduse ja puuduse vahel. Isegi 50

51 teoloogiliste vooruste puhul võib nende ellu, tegudesse, tegevusse, olukordadesse rakendamisel liialdusi ja puudusi esineda. Mitte küll vooruse kui sellise puhul, mille objektiks on Jumal kui ainus tõeline vooruse objekt, sest Jumalat ei saa kunagi liiga palju armastada. Kuid halvasti võib seda teha küll, ise samal ajal arvates, et Teda õigesti armastame. Seda kohtab vägagi tihti, eriti meie endi seas. Nii et topeltoht on alati olemas. Nii meie enda kui teiste pärast tuleb katsumustest õppida. Samas ei tohiks inimeste ega nende tulevase muutumise peale ka liigselt loota. On olemas Jumala arm, mille abil me kõik oleme võimelised pöörduma ja pääsema. Kuid on ka langemisi. Kriis ei ole veel möödas, nii et hinnanguid anda on vara. Neile, kes alguses ehk katsumuseks halvasti ette valmistatud olid, võis see lõppkokkuvõttes kasuks tulla. Samas jällegi need, kelle reaktsioon alguses õige oli, võivad halvasti lõpetada. Ei piisa ainult usu hoidmisest, usu tunnistamisest. On olemas ka tõeline ligimesearmastus, armastus, arukus, vaprus, armastus Püha Kiriku vastu. Oleme katoliiklased ja soovime selleks ka täielikult jääda. Selleks aga usu säilitamisest üksi ei piisa. Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada neid kolme tähte, kolme valgusallikat, kes käisid meie eel ja kes suudavad meid eksimatult õpetuses, arukuses ja katoliiklikus vaimus juhatada. Need kolm on kardinal Pie, paavst püha Pius X ja peapiiskop Lefebvre. Kõik kolm kohandusid suurepäraselt oma ajaga ja Kiriku vajadustega, igaüks eri moel, erinevate, kuid ka paljude sarnaste omadustega, mida just tänasel päeval usu eest võitlemiseks hädasti vaja on. Kardinal Pie'st püha Pius X-ni ja temast peapiiskop Lefebvre'ini moodustuks nagu ühtne liin. Kui seda liini jätkata tahame, tuleb meil käia nende jälgedes, pole kahtlustki, olgu siis õpetuse, usu või elu pühitsemise veel üks teema, millest võiks lõpmatuseni rääkida!, palve, usutunnistuse, vapruse või arukuse küsimustes. Nad on meile eeskujuks, inimesed, keda järgida. Tee on ette antud. Palugem eriti täna, 13. oktoobril, laupäeval, Fatima päikeseime aastapäeval, Pühimalt Neitsi Maarjalt armu jääda truuks tõelisele usule, tõelisele võitlusele usu eest, kuid ka tõelisele Kiriku vaimule. Et oleksime iga päevaga üha truumad armule, Jumalale ja pühaduse nõuetele, mida seab meie ajastu. 51

52 Andku Meie Emand meile armu olla nende suurte katoliku usu eest võitlejate väärilised järeltulijad ja lapsed! Konverentsile iseloomulikku kõnestiili on püütud säilitada. Pealkiri ja alapealkirjad on toimetaja lisatud. (DICI, 20. oktoober 2012) [1] Prantsuse kuninga püha Louis auks peetud jutluses, mille kardinal Pie pidas pühapäeval, 29. augustil 1847 Blois katedraalis ja pühapäeval, 27. augustil 1848 Versailles katedraalis. [2] Mgr Parisis, Langres i piiskop, Instr. Past. sur le pouvoir divin dans l Eglise,

53 Peetruse tool on tühi IMMACULATA #8 pühapäev, 3. märts 2013 Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX) Kallid Jeesusesse Kristusesse uskujad! Nagu teate, ei ole meie pühal Katoliku Kirikul praegu paavsti. On sede vacante aeg (Peetruse tool on tühi). Paavst Benediktus XVI viimane päev paavstina oli neljapäev, 28. veebruar. Meie, traditsioonilised katoliiklased, tunnustame ja täname paavst Benediktust kõige eest, mida ta püha Katoliku Kiriku heaks tegi. Tema oli see, kes tegi kõigile katoliku preestritele lubatuks traditsioonilise Missa, sakramendid ja breviaari. See oli Kirikule tohutu suureks hüvanguks, ja me täname teda selle eest. Paavst Benediktus eemaldas ka ekskommunikatsiooni Püha Pius X Vennaskonna piiskoppidelt ning lubas kaks aastat pidada Vennaskonna ja Rooma vahelisi arutelusid õpetusküsimustes. Täname teda ka selle eest. Kuigi need paavsti püüded Kiriku Traditsiooni ja pärandi taastamiseks olid olulised, oli nende kõigi juures tõsiselt probleemseid külgi, mida me ei saanud ega saa täielikult heaks kiita. Kriis meie pühas Katoliku Kirikus ei ole kaugeltki möödas ning me peame jätkama Traditsiooni kaitsmist ja vastuseisu liberalismile ja neomodernismile Katoliku Kirikus. Kõige selle tõttu valdavad meid praegu vastuolulised tunded: kurbus, peataolek, vahest lootus, ehk meeleheide. Miks paavst tagasi astus? Miks tabas Vatikani välk selsamal päeval, kui paavst oma tagasiastumise teatavaks tegi? Mis saab edasi? Kellest saab järgmine paavst? Mis juhtub meie püha Katoliku Kirikuga? Me peame palvetama ja tooma ohvreid sel pühal Paastuajal. Peame tõepoolest paluma Püha Vaimu, et Tema sisenduse läbi valiksid kardinalid püha paavsti, paavsti, kes hakkab tööle Katoliku Kiriku taastamise heaks. Me vajame püha paavsti, kes viib Kiriku tagasi tema püha Traditsiooni ja pärandi juurde. Selle eest tuleb palveta- 53

54 da, enne kui kardinalide konklaav tuleb kokku uut paavsti valima. Muidugi on ka kurat ametis, et teha veelgi rohkem kahju meie pühale Katoliku Kirikule, kuid meie peame koos pühade inglite ja pühakutega palvetama ja tegema patukahetsustegusid. Miks on uus paavst oluline? Sellele küsimusele vastamiseks küsigem esmalt: miks meie siin koos käime? Me usume kõik koos, et Kiriku Traditsioon ja pärand on vajalikud meie pühitsemiseks ja pääsemiseks. Me peame alles hoidma traditsioonilise Missa, sakramendid traditsioonilises riituses, traditsioonilise katekismuse ja õpetuse, sakraalse gregooriuse laulu, kõik need aarded. Need on ju Kiriku aarded ja pärand ning me usume, et meie kohus on neid alal hoida. Me palvetame, et järgmine paavst aitaks meil seda teha. Ning muidugi on just püha Missaohver Traditsiooni kese ja ka peapiiskop Lefebvre i Vennaskonna vaimsuse tuum. Püha Missa on kõige võrratum ime siin maa peal. See on meie imelisim aare, seda tuleb hoida ja armastada. Püha Missa on Jeesuse Kristuse püha Ristiohvri edasikestmine. Püha Missa jätkab seda Ristiohvrit, kuni Jeesus tuleb taas, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Peame meeles pidama, et ei saa olla mingit rahu, mingit ühtsust ega sõprust Jumalaga ilma Jeesuse Ristiohvrita. Seetõttu ei saa olla sõprust Jumalaga ilma püha Missata. Armastus on sõprus. Aga Jumala ja meie vahel ei saa olla mingit armastust, mingit sõprust ilma püha Ohvrita, püha Missata. Püha Missaohver loobki rahu ja sõpruse Jumala ja meie vahele. Siin peitub Missa aare. Ja kuna see püha Ohver on Jumalale meelepärane, annab Ta meile oma Poja, et me Teda pühas Armulauas vastu võtaksime. See püha Armulaud on ühendus Jumalaga, sõprus Jumalaga, kuid see on võimalik ainult tänu pühale Ohvrile: kõigepealt püha Ohver, siis Armulaud ja sõprus. Pöördugem Immakulata poole nüüd, Paastuajal ja nüüd, kui Kirik palvetab uue paavsti eest. Anugem temalt palveid Kiriku ja uue paavsti eest. Anugem tema palveid selle eest, et uus paavst töötaks Kiriku Traditsiooni taastamise heaks. Anugem teda, et ta palvetaks selle eest, et uus paavst koos kõigi piiskoppidega pühitseks lõpuks Venemaa tema Immakulaatsele Südamele, nagu ta Fatimas soovis. Anugem tema abi, et paremini armastada ja hoida meie katoliku Traditsiooni ja pärandit, eriti aga püha Missaohvrit. 54

55 FSSPXi peamaja kommünikee paavst Franciscuse valimise puhul Paavst Franciscuse valimisega seoses palub P. Pius X Vennaskond kõigeväelist Jumalat, et Ta annaks uuele Ülemkarjasele raske koorma kandmiseks vajalikud armud. Et uus paavst võiks jumaliku ettehoolduse toel kinnitada vendi usus 1 selle meelevallaga, mida kuulutas püha Pius X oma pontifikaadi alguses: Me ei soovi olla ega saagi taevase abiga iial olema inimühiskonna ees midagi muud kui selle Jumala sulane, kelle meelevald meile antud on. Jumala huvid on meie huvid ning nendele oleme valmis pühendama oma jõu ja oma elu. 2 Püha Franciscus, kelle nime uus paavst valis, kuulis, kuidas ristilöödud Päästja talle ütles: Mine, Franciscus, ja ehita minu Kirik üles. Just sellises vaimus kinnitavad P. Pius X Vennaskonna piiskopid, preestrid ning orduinimesed Pühale Isale oma pojalikku soovi taastada kõik Kristuses, nõnda et Kristus oleks kõik ja kõiges 3, tehes seda armastusest Püha Roomakatoliku Kiriku vastu ja vastavalt oma võimalustele. 13. märtsil 2013 Menzingenis [1] Luuka 22,32 [2] Püha Pius X entsüklika E supremi apostolatus (4. oktoobrist 1903) [3] Ef 1,10 ja Kl 3,11. 55