KOLM VÕIMALUST, KOLM KONTRASTI Vabaduse vang Ryti, Risto, nr 236/46, Lendav Hollandlane ja Turandot Saaremaa ooperipäevadel 2009 TIIU LEVALD Köik söltub sellest, kui körgele sa lati sead! tavatses öelda Hendrik Krumm. Need sõnad meenusid tänavuste Saaremaa ooperipäevade avaüritusel, kus räägiti maailma lavadele jõudnud Saaremaa mehest Hendrik Krummist, kes võinuks saada 26. detsembril 2009 seitsmekümne viie aastaseks. Kahjuks ei ole teda juba kakskümmend aastat meie hulgas. See juhtmõte sobiks iseloomustama ka Saaremaa ooperipäevade korraldajate (Aivar Mäe, Arne Mikk ja Marika Pärk) ning kogu nende meeskonna tegemisi. Siinkohal peatuksin kolmel ooperil, mida seekord õnnestus näha. Ilkka Kuusisto Vabaduse vang Ryti, Risto, nr 236/46 põneva süþeega kammerlik monoooper Markus Nummi libretole Lavastaja: Kalle Holmberg. Dirigent (ja klaveril): Kristian Attila. Koreograaf: Tiina Lindfors. Kujundus ja kostüümid: Markku Piri. Osades: Risto Ryti Jorma Hynninen ja Gerda Ryti Tiina Lindfors. Kaastegev Soome Kammerooperi solis- tide ansambel: Aare Lindgren (oboe ja inglissarv), Ollitapio Lehtinen (viiul), Matti Hirvikangas (viola), Eeva Rysä (tšello), Laura Hynninen (harf). Grimm: Virpi Ketko. Produtsent: Risto Hirvonen. Soome Kammerooperi etendus Kuressaare Linnateatris 20. VII 2009. Ooper toob vaatajani Teise maailmasõja aegse Soome peaministri ja presidendi Risto Ryti traagilise loo. Peategelane otsib monoloogi vormis seletusi oma käitumisele väga rasketes poliitilistes olukordades, peateemaks truuks jäämine südametunnistusele ja kohustustele oma isamaa ees. Teise maailmasõja järel sundis Nõukogude Liidu juhtkond Soomet vangistama Risto Ryti, süüdistades teda sõjaõhutamises. Talle määratud kümneaastane vangistus piirdus tänu president Paasikivile kolme aastaga. Ooperis on tagasivaatena mindud Risto Ryti teekonna algusesse, kodupaika Huittinenis: tema õnnelik abielu Gerda Serlackiusega, kolme lapse sünd ning tõus karjääriredelil Soome Panga nõukogu esimeheks. Novembris alanud Talvesõ- 54
Ilkka Kuusisto. Vabaduse vang Ryti, Risto, nr 236/46. Soome Kammerooperi etendus. Esiplaanil Jorma Hynninen Risto Rytina, tagaplaanil Tiina Lindfors Gerda Rytina. Liina Viru foto da tõi Soome rahvale kaasa suure tragöödia. Risto Rytit sunniti vastu võtma Soome peaministri, hiljem suurriikide toetusel ka presidendi kohta. Järgnes sõit Moskvasse ja allakirjutamine rahulepingule Venemaaga; marssal Mannerheim ähvardas astuda oma kohalt tagasi. Kui sõda N. Liiduga 1941. aastal jätkus, võitles Soome Saksamaa poolel. Ribbentrop sundis Soomet 1944. aasta suvel alla kirjutama liidulepingule Saksamaaga. Suurte sisemiste heitluste järel kirjutas Ryti sellele enda (st presidendi) nimel alla, seejärel astus ta tagasi ja presidendiks sai marssal Mannerheim, kes omakorda kuulutas lepingu Saksamaaga õigustühiseks ja sõlmis rahulepingu N. Liiduga Soome jäi riigina püsima. Püsima jäi õnneks ka Risto Ryti perekond, tema kõrval truu abikaasa Gerda. See on Soome ajaloos senini hell ja suhteliselt vähe käsitletud teema. Sellest hoolimata sai Soomes tehtud rahvaküsitluses populaarseimate poliitikute kohta esikohal oleva Mannerheimi järel teisele kohale Risto Ryti! teater muusika kino 55
Ooper sündis Jorma Hynnineni soovil; helilooja Ilkka Kuusisto on ilmselt arvestanud kõiki Hynnineni hetkevõimalusi. Lavastaja Kalle Holmberg on oma kommentaaris ajalehele Ooperi Saar (23.VI 2009) öelnud: J. Hynnise Ryti on minu ettekujutuste Ryti, sest oleme Hynnisega kolmkümmend aastat koostööd teinud ja koos ka vananenud. Selge on, et tuleval aastal seitsmekümneseks saaval Jorma Hynninenil ei ole enam seda kirgast ja varjunditerohket noore mehe hääletämbrit, millega ta lummas oma nooruses, kuid tema oskus mõtestada iga sõna, leida dramaturgiast lähtuvalt tundevarjundeid Ryti retsiteerivas partiis paneb jäägitult kuulama. Autogrammitunnis tunnistas ta muuhulgas: Enamik rolle, mida olen laulnud, on traagilised. Kummalisel kombel on kergem leida kontakti just sellistega, kuid Ryti puhul on ka teine dimensioon huumor! Ryti huumor on sarkastiline ja Markus Nummi on põiminud libretosse mõnegi humoorika episoodi. Algul oli mul näiteks raske ette kujutada Ryti oma naisega tšarlstonit tantsimas! Ja just selline lavastuse lahendus, et mõtted antakse edasi nii sõna kui ka tantsija miimika ja liikumise kaudu, andis teosele väga plastilise sünteetilise vormi. Esiplaanil Hynnineni kehastuses kogu oma probleemirägastikuga Ryti ja teda pidevalt kaitseinglina jälgimas Gerda (Tiina Lindfors) valgesse riietatud graatsiline kuju. Kuna libretistil olid kasutada kangelase päevikud ja kirjad, on tegijatel olnud väga häid pidepunkte, seda eriti Tiina Lindforsil Gerda loomisel. Tema þestide ökonoomsus, kuid samas äärmine selgepiiriline kehakeel toetas nüansirikkalt ansamblilt kõlanud meloodilisi muusikafraase. Selles oli vallatleva noore naise liikumiskombinatsioone, mängu- ja tantsulusti ning suurt süvenemist traagikasse. Nii nagu ema hoiab oma poega Michelangelo kuulsal skulptuuril Pietà, tõusis siin esile naise soov kaitsta oma meest. Mõjuv oli ka ajaloolisele faktile toetuv stseen, kus Ribbentrop saadab Gerdale meeletult suure punaste rooside kimbu. Selle laialipaiskamine oli kõnekas: iga roos selles mõjus nagu rahva verepiiskade rida. Muusikaline materjal tuli kuulajani piisavalt kompaktselt sellest hoolimata, et ruumikitsikus (puudub ju orkestrisüvend!) seadis instrumentaalsolistid mõningasse ebamugavusse. Hynnineni ja Lindforsi duo oli heas mõttes intrigeeriv ja siit tekkis kaks mõtet: see teos vääriks ka Eestis tegemist, kauneid ja restaureeritud mõisu on oi kui palju, kus kahe tegelase ja väikese orkestriga pakkuda seda huvitava ajaloolise ja meile küllalt lähedase sisuga etendust. Ning teiseks: kas leiduks ka meil helidesse panija, kes julgeks samalaadseid sündmusi ja persoone meie ajaloost ooperilavale tuua? Richard Wagneri Lendav Hollandlane Dirigent: Modestas Pitrenas (Leedu). Lavastaja: Andrejs Þagars. Kunstnik: Andris Freibergs. Kostüümid: Kristine Pasternaka. Valguskunstnik: Kevin Wyn- Jones. Videokunstnik: Katrina Neiburga. Osades: Hollandlane Egils Siliòš, Senta Anna-Katharina Behnke (Austria), Daland Jaakko Ryhänen (Soome), Erik Johnny van Hal (Taani), Marie Ilona Bagele, Tüürimees Olegs Orlovs. Kaastegevad segakoor Latvija, Läti Rahvusooperi koor ja orkester. Läti Rahvusooperi etendus Kuressaare lossi ooperimajas 21.VII 2009. Seekordne tutvus selle Wagneri ooperiga algas väga huvitavast autogrammitunnist, kus teatri kunstiline juht Andrejs Þagars rääkis oma kokkupuudetest Saaremaaga ja oma suhtest ooperiga Lendav Hollandlane ning Wagneri sidemetest Riia ooperiga. Þagars oli osalenud teatri- ja filminäitle- 56
Richard Wagner. Lendav Hollandlane. Läti Rahvusooperi etendus. Purpurne viirastuslaev on tõusnud udust jana 1980. aastatel Helle Karis-Murdmaa filmis Metsluiged (Tallinnfilm, 1987). Filmimine toimus Kuressaare lossis, Saaremaale sõideti siis taksoga üle jää. Ja nüüd, mil ta on olnud juba kolmteist aastat Läti Rahvusooperi pealavastaja, etendus tema lavastatud Lendav Hollandlane Kuressaare lossi õuel! Tema jaoks oli ka see nagu muinasjutt, kus unistused muutuvad tõelisuseks. Läti Rahvusooper on loorbereid lõiganud viimastel aegadel Hongkongi festivalil, Luksemburgis ja mujal. Aastal 2013 on lätlastel plaanis tähistada Nibelungide sõrmuse etendustega Läti Rahvusooperi 100. hooaega ja Richard Wagneri 200. sünniaastapäeva. Wagner oli aastail 1837 1839 Riia (saksa) linnateatri kapellmeister. 19. augustil 1839 alustas ta siit laevareisi Londonisse, pagedes võlausaldajate eest. Merel tõusis torm, millest laev pääses üle noatera Norra rannikule. See kohutav elamus inspireeris Wagnerit hiljem looma ooperit Lendav Hollandlane. Ooperi nimikangelane Hollandlane on Saatanaga sõlmitud lepingu tõttu määratud merd sõitma seni, kuni teda päästab naine, kes armastab teda rohkem kui oma elu. Vaid kord iga seitsme aasta järel tohib ta tulla maale, et püüda naise truuduse kaudu lunastust leida. See Wagneri loodud koondportree Odysseusest ning Ahasveerusest jääb erinevates variatsioonides edaspidi juhtmotiivina kummitama tema mitmes ooperis, ka Wagneri isiklikust elust leiab sellele paralleele. Nii tema esimene abikaasa Mathilde Wesendonck kui ka teine, Cosima Liszt, oli tema talendi ennastsalgav kummardaja ning temasse teater muusika kino 57
jäägitult kiindunud. Esimene andis oma abielu ja renomeega riskides rahahädas siplevale geeniusele elamispaiga, teine kinkis talle lapsed ja läkitas alatasa raha hankimiseks keisrile palvekirju ning oli mehele vaimseks toeks kõigis tema ettevõtmistes. Lendav Hollandlane esietendus 2. jaanuaril 1843 Dresdenis ja juba sama aasta 22. mail Riias. Riia saksa teater lavastas suurema osa Wagneri ooperitest sageli enne teisi Euroopa ooperiteatreid, traditsioonid Wagneri novaatorliku ooperiloomingu lavaletoomisel on Lätis väga vanad ja tugevad. Loomulikult eeldas Wagneri ooperite lavastamine lauljaid, kes olnuksid võimelised seda ääretult nõudlikku muusikalist materjali hääle tessituuri ja vastupidavuse mõttes ning täiesti uudse lähenemisega ooperi väljendusvahenditele vääriliselt ette kandma. See oli Saaremaa ooperipäevadel tõesti täiuslik, viimse pisirollini. Samas ei oska ette kujutada paremat kaaslavastajat Lendavale Hollandlasele kui tänavune ilmataat Saaremaa ooperipäevade ajal tuul 17 m/sek (!) pani ooperitelgi katuse ja seinad sedavõrd plagisema, et tekkis tõesti mulje tormisel merel plaksuvatest purjedest ja olin kohati tõsiselt hirmul, kas me ikka pääseme laevahukust. (Kuuldavasti olevat saali tagumistes ridades istunud publikule see lisand olnud liiast, sest orkester ei suutnud looduse stiihiaga võistelda. Küll aga aitas see tegur saali keskosas leevendada ainsat ebakõla sellel õhtul, nimelt ei suutnud helitehnika hoida tasakaalus viiulite ja puhkpillide heli kvaliteeti kõrgregistris. Sellest oli kahju, olen palju kordi viibinud Läti ROs ja tean, kui heal tasemel on selle orkestri kõla. Paratamatult andis tunda ka asjaolu, et Kuressaare ooperitelgil puudus orkestrisüvend, Wagner laskis aga Bayreuthi ooperimajas asetada orkestri spetsiaalselt eriti sügavale, et tema partituuri fff-d ja orkestri suurendatud koosseis ei kataks mitte mingil juhul laulja häält. Ooperi ettekanne on ju ideaalne vaid siis, kui on kuulda kõik juhtmotiivid, ka ppp-s, mida partituur ette näeb. Vist esimest korda selle ooperi vaatamise puhul tekkis mul soov seda lavastust ka siiski Riias näha, sest loodus mängis vingerpussi kahes esimeses vaatuses ka lavapildile; päikesemängud ei lasknud täiel määral näha tagaplaanil videoinstallatsioone, alles kolmas vaatus andis meile täieliku pildi fantastilistest Saatana läkitatud tormist ja lainete mängudest, Hollandlase punaste purjedega laevast tema meeskonnaga ooperi finaalis. Kogu lavastus imponeeris eelkõige oma põhikontseptsiooniga. See oli küll isikudraama, kuid samas ka suhtedraama: kõigi tegelaste probleemid, mida Wagner nii üksikasjalike juhtmotiivide kaudu meile juba avamängus eksponeerib, olid lavastajal hästi selgepiiriliselt paika pandud. Kõik duetid olid parimini pingestatud dialoogid, samas oli muusikas teemade kaudu igaühel oma asi ajada. Dirigent Modestas Pitrônase temperament ja hea lauljatunnetus olid headeks kaaslasteks kogu etenduse vältel. Esimese vaatuse teise stseeni ülima tüdimuse kromaatiline teema viis kuulaja kaasa Hollandlase rahutu jutustusega oma saatusest oli möödunud jälle seitse aastat ja ta võis tulla maale, täis suurt lootust vabanemisele: kui kõik surnud ärkavad, kaon mina eikuhugi leida naine, kes end ohverdaks, et siis surra! Egils Siliòð (Hollandlane) debüteeris ooperilaval juba 1988. aastal, ta on olnud Frankfurdi ooperi ja Baseli ooperi, Viini Riigiooperi ja Volksoperi solist, esinenud La Scalas ja Metropolitan Operas, tema repertuaaris on üle seitsmekümne (!) ooperirolli, ta on töötanud dirigentide Colin Davise, Nikolaus Har- 58
Richard Wagner. Lendav Hollandlane. Läti Rahvusooperi etendus. Hollandlane Egils Siliòš. Gunârs Janaitise fotod noncourt i, Christoph von Dohnænyi, Zubin Mehta, Mstislav Rostropovitši, Gennadi Roþdestvenski, Riccardo Muti, Neeme Järvi, Mâris Jansonsi ja paljude teistega; esinenud ooperifestivalidel Bregenzis, Glyndebourne is ja Savonlinnas. Siliòš on kunstnik, kes haarab kuulajat jäägitult juba esimestest taktidest peale. Tal on väga mehelik hääl, kaunitämbriline varjundirikas bariton, millega liitub äärmine muusikalise materjali viimistletus. Ka Saaremaa ooperipäevade tingimustes pääses tema esituses mõjule kogu Hollandlase rolli läbiv juhtmõte: teda ei huvita, kas otsitav naine on noor või vana, sarmikas või mitte, teda huvitab vaid see, kas naine on truu ning ennastohverdav. Tema tegutsemist iseloomustab kindel ratsionaalsus ning sihipärasus, ei mingit erootilist kirge, vaid üksnes suur lootus vabanemisele! Etenduse säravaimad hetked olid Hollandlase esimene aaria ja duett Dalandiga. Mainitud aariasse kätketud surmaigatsuse, vabanemise igatsuse ja vabanemislootuse ning ülima tüdimuse teema jäid kummitavalt kõlama. Ooperit hoolega jälgides on muusikas võimalik selgelt tajuda kahe jõu, Hollandlase ja Saatana (kelle relvaks torm ja lained) vahelist võitlust; need teemad korduvad pidevalt. Jaakko Ryhäneni (Daland) ja Egils Siliòši sarnased laulmise põhimõtted, häälte omavaheline sulamine ja fraseerimise täielik haakumine oli ülendav. Wagner on muusikas kõigile tegelastele andnud juhtmotiivistiku abil konkreetse iseloomu ning sõltub vaid interpreedi talendist, kuidas ta need tervikuks kujundab. Ei saa salata, et vaimustust tekitas Ryhäneni hääle nooruslik kõla on ju tema debüüdist möödu- teater muusika kino 59
nud kolmkümmend seitse aastat (Wagneri Reini kuld Soome Rahvusooperis). Temagi hääl on kõlanud võidukalt aastaid maailma esilavadel. Kahju, et ta on otsustanud edaspidi loobuda Dalandi rollist Bayreuthis, kus ta on seda aastaid laulnud. Põnevaks avastuseks osutus Sentana Anna-Katharina Behnke, kes debüteeris 2002. aastal La Scalas nimiosaga Richard Straussi Salomes. See fakt räägib enda eest ja seletab ka mõningase terava kõla hääles teise vaatuse Senta ballaadis, kus tuleb oktavihüpetega imiteerida ookeanimöllu. Ent seal, kus kõlas armutruuduse ja vabanemise teema, kuulis tõelist meistrit. Uskumatult klaarid pp d ning imeliselt kaunis kantileen! See lummus, mis tekib nende ainult Wagnerile omaste ülipikkade fraaside laulmisel, näitab, kas laulja on selleks piisavalt küps või mitte. Lisaks sellele paelus Behnke laval ka oma kauni, hapra ja graatsilise kujuga laulja edu väga oluline pant. Teises vaatuses sai kuulda, kahjuks küll napilt, ühte väga huvitavat häält Senta amme Marie osas esines metsosopran Ilona Bagele, kelle hääle tämbri omapära köitis esimestest helidest peale; sellised aldiliku sügavusega hääled on muutunud harulduseks. Oleks põnev jälgida, kuidas kulgeb selle kunstniku tee edaspidi. (Autogrammitunnis esitasid nad koos pianist Ilse Ozoliòaga väga intrigeerivaid Kurt Weilli salongilaule, mis andis tunnistust lauljanna mitmekülgsest andest, nimelt tegeleb ta ka dþässiga.) Eriku osas saime kuulda jällegi väga intensiivse kunstnikunatuuriga tenorit. Johnny van Hal on sündinud Hollandis, kuid kasvanud ja koolituse saanud Rootsis. Kuigi tema repertuaari kuuluvad ka Puccini tenoriosad, on ta siiski suurepärane Prokofjevi, Richard Straussi ja Wagneri laulja. Tema kirgas, kuid mitte magus hele tenor ja ekspressiivsus süüdistuse teemas kõlasid nii valusalt; kogu kolmanda vaatuse stseen Sentaga oli väga mõjuv. Kuigi selles on romantikute lemmik, nelja bemolliga armastuse helistik, on Allegro agitato meeletult intensiivne valu koos Senta vastusega Ma ei saa sind enam näha! Mu kohustus kutsub mind! suurima ahastuse kulminatsioon! Teine tenor, Olegs Orlovs (Tüürimees), kes eesti publikule juba hästi tuttav nii Ernani kui ka mitme teisegi Verdi ooperi kaudu, valmistas meeldiva üllatuse; tema Tüürimehe laul ooperi alguses oli kirgas, kandev, nõnda et tekkis soov kuulda teda näiteks Lohengrini või Siegfriedina täiesti Wagneri tenor! See, et Läti Rahvusooperil oli võimalus lavastusse kaasata segakoor Latvija, näitab lavastaja ja teatri juhtkonna eriti süvenenud ja professionaalset suhtumist. Lätiski on masu ja kuuldavasti rängem kui meil! Fantastiliselt hästi kõlasid kõik ooperi koorid, nii Ketruskoor, mis oli küll asendatud hoopis teise tegevusega (naised triikisid ja parandasid pesu!), kui ka laevnike koorid. Eriti efektne oli viirastuslaeva meeskonna lõpukoor Johohoe! purpurpunaste purjede taustal, mille ees Senta end kaljurahnult vette kukutab. Hollandlane oli leidnud vabanemise! Giacomo Puccini Turandot Dirigent: Tadeusz Wojciechowski (Poola). Lavastaja: Guntis Gailitis. Tuuri versioon: Vladimirs Okuòs. Lava- ja kostüümikunstnik: Edgars Vardaunis. Osades: Turandot Elena Nebera, Calàf Carlos Moreno, Liù Kristine Gailite, Timur Krišjanis Norvelis, Ping Raimonds Bramanis, Pang Guntars Ruògis, Pong Nauris Puntulis, Altoun Vladimirs Pugatcovs, Mandariin Vladimirs Okuòs. Kaastegev Läti Rahvusooperi koor ja orkester. Etendused Kuressaare lossi ooperimajas 22. ja 23. VII 2009. 60
Giacomo Puccini. Turandot. Läti Rahvusooperi etendus. Calàf Carlos Moreno, Turandot Elena Nebera. Liina Viru foto See Turandoti lavastus on Läti Rahvusooperi laval püsinud vaheaegadega ligi nelikümmend aastat; 1973. aasta variant renoveeriti 1994 ja tuuri variant on omakorda veel kohandatud. Kahjuks kehtib siinkohal vanarahva ütlus: Soendatud supp ei ole ikka see, mis äsja pliidil tehtu. Turandot jäi Puccini luigelauluks. Ooperi finaali ja lõpudueti pani kirja tema õpilane Franco Alfano. Nii mõnedki heitsid siis ja ka hiljem Alfanole ette, et ta ei ole järginud kõiki autori kavatsusi, kuid kui kuulata Alfano ooperit Cyrano de Bergerac (TV Mezzo kanalilt oli võimalus näha 2006. aasta lavastust, peaosas Plæcido Domingo), siis julgen väita, et toona oleks keegi teine vaevalt paremini suutnud seda keerulist ülesannet täita. 1 Alfano helikeel on niisama kirglik kui Puccinil, tal on väga hea dramaturgiavaist ja lauljatunnetus. Puccini tegelased on hästi selgepiirilised, Alfano on lõpuduetis ära kasutanud nii Turandoti kui ka Calàfi teema ning kujundanud ooperi finaali kauniks apoteoosiks armastusele ja kindlasti ka Puccini mälestusele. Ajaloost on teada, et Puccini armastas väga nii oma ooperite kangelannasid kui ka kauneid naisi üldse. See põhjustas tema elus ka sageli dramaatilisi olukordi. Nii oli tal materjali küllaga, et luua meile selline galerii naisetüüpe nagu Manon, Mimi, Musetta, Butterfly, vaadeldavas loos ennastohverdav Liù ja uhke, jääd ja tuld ühendav Turandot. Viimase osas esines selle ooperiõhtu teater muusika kino 61
säravaim täht Elena Nebera, kes on aastast 2006 Peterburi Maria teatri külalissolist ja laulnud Euroopa lavadel kõrvuti Suzan Grahami ja Thomas Hampsoniga. Laulja enesekindel ja veendunud, jõuline kõrgregister ning selle rolli jaoks nii vajalik metall üleminekuregistris, samuti tema karakterikujundus ooperi esimeses pooles hääleliselt ja olekult eemaletõukavalt jäine ning kirgastumine ooperi finaalis väärinuks hoopis uuemat lavastuskontseptsiooni. Kõnekas on fakt, et laulja repertuaaris on Tšaikovski ja Mozarti kõrval ka kolm Wagneri rolli: Freia ( Reini kuld ), Sieglinde ( Valküür ) ja Eva ( Nürnbergi meisterlauljad ). Calàfi osatäitjal Carlos Morenol (USA) on kindlasti selline hääl, mida nõuab see partii, kuid paraku ei ole see tänapäeval enam ainumääraja! Calàf peab meid lummama esimestest fraasidest peale see on kangelane, kes julgeb vastu võtta väljakutse, panna oma pea pakule, tõestama, et usub armastusse ja selle kõike võitvasse jõusse. Nähtud lavastuses ei oldud ilmselt mitte millegagi abistatud väga tagasihoidlike näitlejavõimetega lauljat. Kahju! On ta ju tulnud 1993. aastal võitjaks Montserrat Caballé ja Alfredo Krausi lauluvõistlusel, võitnud Verdi-nimelise auhinna ja laulnud Plæcido Domingo kutsel Washingtonis Verdi Simon Boccanegra väga nõudlikku Gabrielle Adorno osa. Vokaali aspektist kõlas ju kõik tehniliselt hästi, kuid kuidagi kiretult ja leigelt. Pean tunnistama, et näiteks hiljuti Klassikaraadiost kuuldud variant, kus Turandoti laulis selles rollis kõigi aegade parim, Birgit Nilsson, ja Calàfi siit ilmast väga vara lahkunud Franco Corelli, kelle hääle värviküllus, f ja p dünaamika vahele mahtunud peenimad mängud, veenis mind saadud muljete õigsuses. Muidugi oli sealses ettekandes ka ülioluline komponent dirigendiks Riccardo Muti! Üks kaunimaid hetki ooperis on ju Calàfi pöördumine Liù poole: Non piangere, Liù! See on Puccini kirglikkuse teine pool, kuid äärmiselt oluline olevat ta ju näiteks oma Madama Butterfly etendusel varjamatult pisaraid valanud! Siit johtub ka Liù rolli kontseptsioon. Kristine Gailite on meie ooperisõpradele tuttav mitme rolli kaudu Estonia laval. Ta on laulnud Savonlinna festivalil, Moskva Suures Teatris, olnud eduka lavakarjääriga noor. Tundub, et tema spetsiifilisele hääletüübile sobivad eriti Händel, Gluck, Mozart ja Verdi ning Donizetti tütarlapselikud Gilda ja Norina partii, kuid Puccini sisemiste allhoovuste ja sügavustega kantileen oli talle ehk ennatlik ülesanne. Liù suur armastus, mis viib ennastohverdava vabasurmani, jäi praegu kahvatuks ja puccinilik feeling olemata. Selle ooperi üks võluvamaid elemente on iroonilis-koomiline ministrite tertsett. Kolm lauljat olid ühise ja hea laulmismaneeriga, kuid kogu situatsioonikoomika jäi lavastuslikult välja toomata; siin lõi kahjuks kõige rohkem see soendatud supi fenomen välja. Kui Lendava Hollandlase orkestri kõlas tulid eespool jutuks olnud helitehnilised viperused mängu, siis Turandoti orkestri faktuur tundus olevat pidevalt ülepaisutatud. Dirigendi Tadeusz Wojciechowski dünaamikataju jäi ühekülgseks ning eriti kahju oli ff puhul lauljatest harva, kui nii suveräänseid kõrgeid C-sid kuuldavale tuuakse. Lõpuks tahaksin toonitada: oli erakordselt põnev kuulata nädala jooksul kolme nii kontrastirohket teost, nii palju häid lauljaid-interpreete ja tutvuda mõlema naabri tegemistega. Edu Saaremaa ooperipäevadele! Märkus: 1 2001. aastal tegi oma versiooni sellest helilooja Luciano Berio. (Toim.) 62