Vanemuisel kolmas teatrilava

Transkrypt

1 Allik: miks Tulvistest ei tulnud presidenti? Lk. 2, 3. Lillemets: Vardi, Sooster - mitutpidi kunstilugu. Lk. 14. E E S T I K U L T U U R I L E H T hind krooni 2 8. septem ber num ber 3 6 ( ) Vanemuisel kolmas teatrilava Teisipäeval, pildistamise ajal polnud Sadamateatri maja veel kaugeltki valmis. Endise laevaremonditöökoja kohal ja ümber kerkisid tolmu- ja langesid sädemepilved - et esmaspäeval saaks vastse kultuuriehitise ukse eest kollase lehvi lahti sõlmida. 1. oktoobril avatav black-box Sadamateater on põnev uudsusele pürgivatele lavastajatele ja huvitav klassikalisest teatrist vaheldust soovivale külastajale. 258-ruutmeetrine mustaks võõbatud teatrisaal üllatab lavastajat ja külastajat revolutsioonilise sisu ning disainiga. Itaalia tüüpi saaliga harjunud teatrilist võib Sadamateatris täbada paras ehmatus - kuni kolmesadat vaatajat mahutavas saalis pole lava kinnistatud ühte nurka, vaid elab lavastaja/kunstniku soovidele vastu tulles justkui oma elu. Ühe näidendi puhul on pirakas lava keskpõrandal, teise korral surutakse kitsuke püüne nurka, kolmanda puhuks on mänguplats hoopis lae alla tõstetud. Just nii, nagu konkreetse näidendi puhul parajaks peetakse. Samuti on muudetav ka publiku arv istekohta on maksimum, mida lavastaja vastavalt oma taotlustele tublisti kärpida saab. Viljar Pohhomovi roolitavas Sadamateatris esietendub avanädalal koguni kaks Vanemuise lavastust: 1. X Virginia Woolfi Orlando, Kristel Leesmendi ja Ene-Liis Semperi lavastajadebüüt, ning 6. X Biljana Srbljanovici Kas mängime kodu?, lavastaja Vahur Keller. Sadam ateater LAURI KULPSOO Aadress: Soola 5b, Tartu Telefon: (heliseb 27. septembrist) Alusmaja: laevaremonditsehh Projekteerija: AS Tari, proktijuht Toomas Jõgeva Sisekujundaja: Aivar Roosaar Peatöövõtja: Vennad Ehitus Ehituse üldmaksumus: umbkaudu 13 miljonit krooni (arve laekumisel) Üldmulje: võimas

2 Miks Peeter Tulviste EV presidendiks Oma isikuomaduste ja intellektuaalsete võimete poolest oleks Peeter Tulviste kaheldamatult sobiv Eesti Vabariigi president. Arvasin nii juba eelmise presidendikampaania käigus ja kirjutasin aasta 28. augusti Päevalehes, et Eestis on vähemalt kaks isiksust, kes poleks Lennart Merest või Arnold Rüütlist halvemad presidendid - Peeter Tulviste ja Toomas Hendrik Ilves. Neile sõnadele olen valmis ka täna alla kirjutama, lisades pärast hämmastavalt sisukat valimiskampaaniat kolmandana ka Peeter Kreitzbergi. Tulvistele kuulus seekord eesti tippintelligentsi parteiülene toetus. Vastavasisulise avalduse 101 allkirja hulgas oli isamaaliitlaste ja parteitute kõrval nii mõõdukaid kui koguni keskerakondlasi. Väljapaistvaid loomeinimesi leidus ka kõigi teiste presidendikandidaatide toetajate hulgas, kuid ma julgen arvata, et sümpaatia Tulviste suhtes oli meiesuguste (st. Sirbi-lugejate) seas seekord tõesti valdav. Ja ometi ei saanud Tulvistest presidenti. Juhtunu vajaks analüüsi, nii selleks, et aidata Peetril aastal presidendiks saada (ta juba lubaski viie aasta pärast taas kandideerida), kui vahest veelgi rohkem selleks, et teadvustada endale loomeintelligentsi tegelik koht ja autoriteedivõimalused meie tänases ühiskonnas. Lihtsaid vastuseid küsimusele "miks? oleks kaks: Tulviste ei saanud presidendiks seepärast, et neile seal (st. rahvale ja tema esindajatele valimiskogus) ei lähe liiga tark peale; Tulviste ei saanud presidendiks seepärast, et ta oli Isamaliidu kandidaat. Mõlemas vastuses on oma tõetera, kuid need on liiga lihtsad, et olla ammendavalt õiged. Võtkem need seetõttu osadeks lahti. Tulviste ja Isamaaliit Tunnistan, et mulle oli üllatuseks Tulviste astumine Isamaaliitu. Loomulikult on partei valik (või mitte valik) inimese sügavalt isiklik asi ning kriitika alla ei kuulu, kuid parlamendivalimiste tulemusena võimule tulnud parteiga liitumisel pärast valimisi (ja enne eesootavaid presidendivalimisi) on paratamatult teatud kõrvalmaik. Ohkasin üsna raskelt, sest võimalus saada presidendiks võimupartei kandidaadina tundus juba siis üsna kahtlane olevat. Äsja olin näinud teist meest samalaadset viga tegemas. Nimelt tekkis välisminister Ilvesel aastal hirm, et pärast KMÜ ettenähtavat valimiskaotust ei saa ta parteiliselt sõltumatuna enam tulevikus välisministrina jätkata. Nii lahkus ta ministritoolilt, asutas parempoolse Rahvaerakonna ning liitis selle mõni kuu enne valimisi vasakpoolsete Mõõdukatega. Selle tulemusena ta tõepoolest jätkab täna välisministrina, kuid temast on küllap endalegi ootamatult saanud eesti esindaja Internatsionaali laulvas rahvusvahelises ühenduses. Julgen endiselt arvata, et kolm ikliit oleks Ilvese ka parteituna välisministriks jätnud ning ta süda ja käed oleksid parteitööst täiesti vabad (ja võimalused isegi pärast aastat ministrina jätkata alles). Nii ka Tulvistega, kes ilma parteistumata võiks ehk täna olla Eesti president. Kuid sellega ei taha ma sugugi öelda, et aasta suvel Isamaaliitu astumine nullis ta šansid kohe ja täiesti. Edasi järgnes aga juba rida vigu ja mitte niivõrd Tulviste kui Isamaaliidu juhtkonna poolt. Võrreldes Toomas. Savi püsivalt kõrget reitingut partei ametliku presidendikandidaadi Tunne Kelami tulemusega, kaotati ilmselt närvid ja otsustati Tulviste välja käia juba kevadel ja enne erakonna kongressi. Käik tehti iseenesest õnnestunult, esitajate seas oli palju ka Isamaaliiduga mitteseotud intellektuaale ning positiivselt meelestunud ajakirjanduse abil möödus Tulviste Savist kiiresti ja kergelt, jõudes aprillis valimiskampaanias enneolematu 30protsendilise toetuseni. Ka nüüd oli kõik veel võimalik, kuid täiesti asjatult hakati Tulvistele toetust tekitama Isamaaliidu piirkondades eesmärgiga teha temast partei ametlik presidendikandidaat. Sellega lõhestati erakond ja erakonnastati juba otseselt ka Tulviste. Kongressil Kelami üle saavutatud paarteist enamhäält osutuski Pyrrhose võiduks. Ning kui järgnes veel saatuslik (ja kongressisituatsioonis ju paratamatu) lubadus viia isamaaliidu vaim Kadriorgu, hakkas tekkima reaalne oht, et Tulvistest seekord presidenti ei saa. Kaotus Kelamile oleks kõik võimalused veel alles jätnud. Peagi järgnes Isamaaliidu teine suurem viga valimiskampaanias - juunis vallapäästetud aktsioon kommunismi kuritegelikuks tunnistam iseks. Eemaldudes isegi asja sisulisest küljest, ei saa kuhugi kaotada küsimust, miks ei teinud Isamaaliit seda otsust aastail , kui nende käes parlamendis eriti selge ülekaal oli ja kui see ehk ka välismaal kedagi oleks huvitanud. (Küllap oli siis veel meeles, et viimane Ülemnõukogu on sellise hinnangu juba andnud.) aasta kevadel oli ettevõtmisel aga silmakirjalikkuse maik, sest sihik suundus objektiivselt mitte rahvusvahelisele kommunismiohule vaid konkreetsetele presidendikandidaatidele Savile ja Rüütlile. (Kas mitte see rünnak ei lõhestanudki kolmikliitu, mis tegigi lõpuks EKP Keskkomitee endisest sekretärist Eesti Vabariigi presidendi?) Kampaaniasse tõmmati aktiivselt kaasa ka Tulviste. Puhttaktikaliselt oli aga jäetud arvestamata endiste kommunistide paratamatult suur osakaal valimiskogus ning kuritegusid mittesooritanud inimeste täiesti normaalne psüühiline soov ennast kurjategijaks mitte pidada. Edasine oli juba tehtud vigade heastamine. Tulviste hakkas ennast samm-sammult Isamaaliidust distantseerima: vastuseis elektrijaamade erastamisele, kahtlused haldusreformi suhtes, lõpuks ka programm, mis oluliselt erines valitsuse reaalpoliitikast. Valimiste eelõhtul jõudis ta teledebatis seisukohani, et Eesti peaministriks (tegelikuks juhiks!) võib küll olla ekskommunist, vaid presidendiks ei või... Kuid muidugi oli juba hilja, sest pärast ametlikuks parteikandidaadiks seadmist kukkuma hakanud reiting jätkas seda nii rahva kui valijameeste silmis. Kui Isamaaliit oleks tõepoolest tahtnud Tulvistet presidendiks, siis oleks ta pidanud rahulikult minema Kelamiga riigikokku, ja kui selgunuks, et Kelamist kolm ikliidu ühiskandidaati ei saa, pakkuma kontserdisaalis nii kolmikliitu kui kogu rahvast ühendava kandidaadina välja teaduste akadeemia asepresidendi, Moskvas õppinud ja Ameerikas töötanud, paljusid keeli valdava ja mitte kunagi komparteisse kuulunud Peeter Tulviste. Usun, et küllap oleks ta suure häälteenamusega ka presidendiks valitud - ilma mingi kampaania, tühjade lubaduste ja raha raiskamiseta. Toimunu paneb pisut kahtlema, kas ikka tegelikult tahetigi presidendikohta, sest siis oleks võinud kerkida küsimus peaministritooli loovutamisest mõnele koalitsioonipartnerile. Rahvas ja arvamusliidrid Oleme näinud, et valimiste eel püüavad erakonnad oma nimekirjadesse haarata võimalikult rohkem loomeinimesi. Mida aasta edasi, seda vähem on need tuntud nimed aga hääli toonud. Kingsepp Johannese fenomen ei kipu korduma, küllap tahab rahvas, et iga kingsepp oma liistude juurde jääks. Võrreldes esimese demokraatlikult valitud parlamendiga (1990) on loovkunstnike hulk riigikogu liikmete (mitte aga kandidaatide!) hulgas oluliselt vähenenud. Sama tendents peegeldus äsjastel presidendivalmistel faktis, et teise vooru pääses kaks poliitikut, välja kukkus aga kaks teadlast. Mart Soidro kirjutas valimistepäevases SL Õhtulehes, et ta tahaks teada, kes on meie valijameeste arvamusliidrid - kas Jaan Kross, Mati Unt ja Hando Runnel või ehk hoopis Vello Orumets ja seksisümbol Anu Saagim. Sel päeval antud vastust võib tõlgendada valijameeste (ja rahva) umbusaldusena loomeintelligentsi suhtes. Legendaarse Loomeliitude Kultuurinõukogu aeg on seega lõplikult ümber saanud. Kuid lihtviisilise konstateeringu asemel, et rahvale pole targad kunagi meeldinud, oleks ehk kasulik otsida ka sellise autoriteedilanguse sisulisi põhjusi. Üks neist on muidugi see, et kunstirahvas on ise killustunud erinevate erakondade vahel ning pole ka enam ühist vastast, kellega võidelda nagu aastakümme tagasi. Seda hinnatavam aga oli muudes küsimustes vägagi erimeelsete haritlaste seekordne massiline koondumine Tulviste toetuseks ja seda mõtlemapanevam selle soovituse ignoreerimine valijameeste poolt. Näen põhjusena fakti, et toimunud ja toimumas on mitte ainult poliitika ja riigivõimu võõrandumine rahvast, veelgi traagilisemana - meie loovharitlaskonna rahvast võõrandumine. Ühelt poolt väljendub see võõrandumine reaalses loomingus. Kunstirahva omaaegse kõrgautoriteedi aluseks oli kindlasti see, et oma teostega kõneldi rahvaga ühte keelt ja võideldi ühte võitlust. Saabus vabadus, vaenlane kadus ning kunstil tekkis võimalus ning loomulik kiusatus hoopiski enam eksperimenteerida ning esoteeriliseks muutuda. Kirjandusteadlased on üsna üksmeelselt juhtinud tähelepanu suurema osa uuema proosa lugejakaugusele (nii sisult kui tiraažilt), nooremad teatrikriitikud nõuavad aktiivselt ka teatrilt publikut ignoreerivale teele minekut. Eesti film ikunst tunneb rõõmu kui mõne kohaliku linateose vaatajate hulk läheneks kümnele tuhandele, moes on avaldada põlgust laulupeo vastu ja kahtlust tema finantseerimise vajalikkuses jne. Samas ei ela kunstirahvas oma enamikus sugugi (suhteliselt) kõige vaesemini. Kultuurkapitali toel on võimalikud välisreisid nii teiste vaatamiseks kui enda loomingu n äitam iseks-ja mõned saavad koguni elada ja särada. Mis nad teinud on? Mille eest? Nii võib küsida nii mõnigi kontserdisaalis olnud valijamees ja tema valijad. Ja kas põhjendamatult, kui isegi Sirbi toimetaja Mihkel Mutt kirjeldab oma uues romaanis kogu kunstirahvast kui lakekrant-

3 ei saanud se, eputisi ja tühikargajaid. Hea küll, tegu on satiirilise teosega, kuid teame ju, et ka tõsistes ajaleheartiklites on tuntud kirjamehed rääkinud kunstnikest kui lipurüvetajatest ja purkisittujatest. Me oleme muutunud ükskõikseks nii üksteise loomingu kui ka tsunftiau suhtes. Kui me aga ise ennast ei austa, miks peaks seda siis rahvas tegema? Ja mis seal siis imestada, kui üks Viljandi ettevõtja avaldas kartust, et too boheemlastepundi avaldus võib ehk Tulvistele hoopis kahju teha. Nii hull ehk asi veel pole, kuid nagu nägime: loodetust vähem kasu oli küll. Kõige ohtlikum on aga võõrandumine oma rahva igapäevastest muredest. Tundub, et valdav osa loomeinimestest on minetanud "kanaarilinnu rolli, kes kaevandusgaasi kogunemisest ette peaks hoiatama. Selle asemel on asutud hegeliaanlikule seisukohale, et kõik, mis on tegelik, on ka mõistlik, ning elu Eesti Vabariigis võimalikust parim. Valitsusele rahva murede väljendamise asemel ollakse ükskõiksed või asutakse koguni valitsust (ma ei pea sugugi silmas ainult praegust valitsust) rahva virisemise eest kaitsma. Akadeemikud astusid vastu NRG lepingule, riigikontrolör võitleb raudtee erastamisega, kõrgkoolide rektorid protesteerivad teaduse alafinantseerimise vastu, kunstirahvas (välja arvatud ehk Maimu Berg, Hando Runnel ja Jaan Kaplinski) on olnud aga ükskõikselt rahulik nii kasvava haridusliku ebavõrdsuse, rohujuuretasandit likvideeriva haldusreformikava kui mõistusevastaste miiitaarkuiutuste suhtes. Ei eruta ka see, et meil on Baltimaade väikseim pension ja madalaim alampalk, eesti rahva iive on langenud aga isegi allapoole kui Venemaal elavatel soome-ugri suguvendadel. Ei märgata kuritegevuse kasvu, maaelu väljasuremist ja neid tuhandeid, kellele omandireform on kannatusi põhjustanud. Või on keegi meie hulgast (allakirjutanu kaasa arvatud) mõnda erakonda kuuludes astunud kordagi välja oma partei ebaeetiliste poiiitikakokkulepete või mõne parteikaaslase hämarate äritehingute vastu? Sellise suhtumise krooniks sai aga kunagi just kanaarilinnuna populaarsust võitnud Lennart Meri poolt nüüd salaviinajoomise nõukogude igandiks kuulutamine ja põlgus metanooli- tragöödia ohvrite suhtes. Kardan, et just see oligi viimaseks naelaks Tulviste presidendiameti kirstukaanele. Läinud reedel kontserdisaalis toimunus polnud midagi mõistatuslikku. See oli maainimeste protest riigis toimuva suhtes. See oli vaeste ja vanade appikarje noorte ja rikaste poole. Eks samadest vastuoludest rääkinud ka Tulviste presidendiprogramm, kuid teda peeti seotuks ühega jõududest, kelles nähakse tänase lõhenenud seisu põhjustajat. Et valitsuskoalitsioon Rüütli võiduvõimalusega üldse ei arvestanud, näitab omakorda, kui suureks see lõhe on paisunud ja kui vähe teatakse meeleoludest maainimeste seas, keda Peeter Ernits oma Postimehe valimisreportaažis nimetab headeks ja arukateks. Ma tean, et toimunu oli šokk loomeintelligentsile ja eriti selle nooremale osale. Edasine oleneb aga sellest, milliseid järeldusi suudetakse teha. Kui arvatakse, et loll matsikari valis endale vanameelse pealiku ning neile tuleb nüüd kätte maksta, siis võivad vastuolud ja vihkamine rebeneda tõesti piirini, mille ületamisel kaob ühtse ühiskonna, rahvuse ja riigi mõte. Kui aga mõistetaks, et Eesti vajab uut ühiskondlikku kokkulepet, mille aluseks saab täna olla vaid skandinaaviapärane sotsiaaldemokraatlik arengumudel, siis võib reedest kasugi tõusta. Kui ühiskonnas hakkaksid vihkamise ning äärmuste asemel domineerima sallivus, kaastunne ja mõistuspärasus, siis valiks riigikogu (või rahvas) viie aasta pärast Peeter Tulviste Eesti presidendiks üksmeeles ja suure häälteenamusega ning täiesti sõltumata Isamaaliidu valimistulemustest aasta parlamendivalimistel. JAAK ALLIK Märkmeid presidendivalimistest Sel õhtul läksin ma rahvarikkasse kohta, et näha, kuidas inimesed uudise vastu võtavad. Umbes kuuekümnene mees oli vaimustuses. Väga, väga rahul! Need teised võtsid temalt ju ära! Tema on Eesti esimene president. Nüüd ta võtab need ministrid maha ja loob korra majja. Teine, veidi vanem, kes oli paragrahviga 58 1 a (isamaareeturlus) kümme aastat Solikamski oblastis Serdeni rajoonis olnud, muigas mõrult: Nojah, ega nemad jäta, nad tulevad ikka jälle. Kas nemad tulevad tõesti tagasi? No ei. Aga kindlasti on paljud saanud moraalse rahulduse. Ja mitte ainult nemad. Pidu on päris kindlasti kõikide nende tänavas, kes leiavad, et seda värki käigus hoida oli kõige tähtsam. Lühidalt: Eesti Komitee ja Rahvarinde ajalooteenete rivaliteedis on viimane saanud valijameestelt plusspunkte. Esialgu hoopis mõtlesin, mis siis, kui kättemaks tuleb teiselt poolt? Kui nördinud valitsusparteid viivad nüüd näiteks haldusreformi kiuste läbi kiirendatud korras ja räpakalt? Teevad maameestele ära? Aga ka seda pole karta, sest peagi on taas valimised. Kaua aega olen olnud uhke, et näe, lätlased ja leedukad ei leidnud presidenti kodust, tõid eksiilist, sest nende erakonnad ei suutnud juba siis kokku leppida, aga meil on oma. Ega see tunne nüüdki päriselt kao, aga ikkagi, president tuli justkui kõrvalt. Igat asja võib vaadata mitme tahu pealt. Me saime targemaks, kesasi on eesti inimene. Mis loevad kõik need teadlaste ja kunstimeistrite sõnavõtud perioodikas ja toetusallkirjad Tulvistele, kui keegi seda kuulda ei võtnud? Oleks võinud ju arvata, et pärast seda kui Lennart Meri on isikliku eeskujuga kümne aasta jooksul harjutanud eestlast teistsuguse riigimehe imagoga, et siis on vana stereotüübiga lõpp. Aga võta näpust. Samas saime ka uut informatsiooni haritlaskonna ja poliitikute kohta. Tuleks öelda, nagu kunagi narodnikute kohta: hirmus kaugel olid nad rahvast! Ka kõrvalolevas artiklis teeb Jaak Allik kunstnikkonnale etteheiteid rahvast eemaldumise pärast. Aga siin on vahe: minu paatos on see, et me rahvast nii vähe teadsime, Allik aga heidab ette, et kunstimeistrid on eemaldunud rahvast sisuliselt, st. ei käsitle tema probleeme oma loomingus. Selles olevat ka nende autoriteedi languse põhjus. Ent millel põhines kunstimeistri autoriteet vene ajal, miks olid nad rahva poolt armastatud? Nad täitsid funktsiooni, mida vabas ühiskonnas täidab meedia. See on ju tuhat korda korratud tõde. Ja kultuur oli ühiskonnas tervikuna teises positsioonis. Meil on praegu ju materiaalse tarbimise joovastus või iha. Peame me ajas tagasi minema? Muidugi võiks kirjutada metanooli-teemalise näidendi või seda kolumnis hukka mõista. Ma ei leia, et kumbki tõstaks kultuuriinimeste tõelist autoriteeti. Siit oleks vulgaarsotsioloogiasse kiviga visata. Allik näeb, et kunstiinimesi on parlamendis vähe, aga vaadake, kui palju on endisi ajakirjanikke. See on asjade loomulik käik. Kui esimesed emotsioonid on jahtunud, leian, et süüdistada ei saa kumbagi poolt, ei rahvastega haritlasi. Lihtsalt haritlastel on aeg loobuda ühest suurest illusioonist. Nimelt vähemalt mõned meie seast (siinkirjutaja näiteks) on südames ikka arvanud, et tavalisele eestlasele on omasoost kirjamees ja üldse vaimuinimene tähtsam kui mõne muu rahva puhul. Et meil eksisteerib mingi müstiline side, mis on kestnud esimesest ärkamisajast tänini. Nüüd tuleb tunnistada, et see on soovmõtlemine. Eestlane ei ole sangar, vaid tavaline normaalne inimene. Ainult et mida selle teadmisega peale hakata - iseäranis poliitikul? Tema ei saa rääkida, et rahval on õigus või ei ole õigus. Teatavas instantsis võetuna on rahvas nagu loodus. Kas saab rääkida, et torm on loll, või ookeani üle ironiseerida? Rahvas seisab väljaspool niisugust kategooriat, ta on viimase instantsi konstant. Ja sellega peavad teppima nii haritlaskond kui poliitikud. Kui viimased solvunud nägu teevad, sooritavad nad poliitikuna enesetapu. Haritlastel ei jää üle muud kui kõige kiuste loota, et nad suudavad siiski rahvast tasapisi targemaks teha. Ka kõige hirmsamas asjas saab näha positiivset. Kuna praegu on maailma tähelepanu Ameerika sõjakuulutusel, siis ei pälvi see, mis Tagasi teistsugusesse tulevikku toimub Eestis, kuigi suurt tähelepanu. Ei küsita, mis teil seal sünnib. See, kas keegi on kuhugi varem kuulunud või mitte, on eetika, moraali küsimus. Sel ei pruugi olla pistmist isiku võimekusega mingil tööpostil tema edasises elus. Paljudest kunagistest sõjakurjategijatest on saanud lugupeetud kodanikud, arstid, juristid jne., kelle arreteerimisest kuuldes nende naabrid ja patsiendid pole suutnud uskuda, et see on võimalik. Väga hästi võib endine parteijuht olla efektiivne president. Moraal on luksus, igapäevaelus ei häiri see enamikku. Ja söönuks ei saa sellest sõna otseses mõttes hoopiski. Aga moraaliteadvus meie südames, nagu imestas Kant, ongi imetabane asi. Võtke ära moraal - ja varsti kaob ka mälu. Vanus õilistab. Eriti hea on õilistatud president rahulikes tingimustes. Aga praegu ei ole rahuaeg. Ma ei pea silmas üksnes seda, et maailma võimsaim riik on deklareerinud end olevat ametlikult sõjas. USA koostatud nimekirjas on ainuüksi bin Ladeni võrgul haarmeid 60 riigis. Kes ütleb, et me sellest sõjast täielikult kõrvale jääme? Aga president on meil sõjaväe kõrgem ülemjuhataja. Kõik on ju seotud. Maailma kommentaatorid spekuleerivad, et Putin võib ameeriklastele abi osutamise eest vastutasuks nõuda, et Balti riigid jäetaks NATO ukse taha. Võib tulla aeg, mis nõuab Eesti poolelt väga kiireid otsuseid igal riigivõimu tasandil. Paistis, et ka Arnold Rüütlile tuli valimisvõit siiralt üllatusena. See teeb natuke valvsaks. Oma romaanis Hiired tuuled kirjeldasin, kuidas mõjub äkitsene sööst kõrgvaimsusse tollele, kes ei ole selleks eelnevalt ette valmistatud, kes ei ole kultuurieluga pikemaajaliselt suhelnud. Seesmine tasakaal kaob ning peategelane muutub vaimselt ebastabiilseks. Mulle tundub, et samasugune oht valitseb ka poliitikute puhul. Tõsi, Rüütlil on poliitikaelus väga pikk staaž, aga see polnud ju pärispoliitika, vaid kubermanguametnike intriigid. Välispoliitikast rääkimata. On tõsi, et presidendi mitmed funktsioonid saab jagada teiste institutsioonide vahel. Aga siiani pole jagatud. Lõpetuseks. Alliku välja pakutud skeem Tulviste võimalikuks võiduks on ebatõenäone. Nii tema kui kõik need, kes peavad Tulviste suurimaks veaks seotust Isamaaliiduga, kujutaksid justkui ette, et inimene saab üheaegselt eksisteerida kahes isikus, kahes hüpostaasis. Et Tulviste saanuks olla erakordselt populaarne inimene, samas aga mingil salapärasel viisil ikkagi "must hobune. Loomulikult oli Tulviste ka enne valimisi Eestis palju tuntum isik kui näiteks Enn Tõugu. Aga ta oli umbes sama tuntud kui omal ajal Rein Taagepera. Ja nagu ka Allik kinnitab, pole teadlaselgi rahva silmis enam erilist karismaatilisust. Nii Peeter Tulviste toetajad kui meeskond tutvustasid teda massiivselt (hea kiita väärt kaupa!). Selleta ei saa tänapäeva kampaanias kaasa lüüa. Aga promo teeb alati keegi konkreetselt ja kellegi nimel, mitte mister X või Issand Jumal. Eestisuguses ühiskonnas on praktiliselt võimatu, et seda ei teeks mingi erakond. 53 haritlase kiri andis vaid algtõuke. Tulviste oli Isamaaliidu liige juba Tartu volikogu etteotsa saades. Pidi ta siis nüüd mõnda teise erakonda kargama? Ta on selleks liiga aus inimene. Jaak Alliku skeem näeb ette Tulviste jätmist salarelvaks. Ent see oleks eeldanud Tunne Kelami pooldajate aktiivset kaasteadmist ja -töötamist. Vastasel korral olnuks see Tunne Kelami sühtes tõesti ülekohtune. Ja see, kuidas kedagi muudkui promotakse, samas aga ei öelda, mis eesmärgil, kas ei jäta see vähe totakat muljet? Mis ei tähenda muidugi, et Tulviste kampaania rõhuasetuste üle ei võiks polemiseerida. Muide, praktiliselt ühelegi teisele kandidaadile ei heidetud suisa ette, et ta on mingi erakonna kandidaat. Kas keegi ründas Toomas Savi, et näe, reformarite kandidaat? Ei, ta oli seda endastmõistevalt ja avalikult. Nii et nuta või naera, aga juhtunu näitab paraku veel kord Isamaaliidu markeeritud asendit Eesti poliitikamaastikul. Kuniks elu. MIHKEL MUTT Poola ekskommunistide võit parlamendivalimistel on üksnes viimane omataolistest. Sama on olnud arengujoon Eestis ja Leedus, kus vahepeal võimult kõrval olnud Arnold Rüütel ja Algirdas Brazauskas on võitnud valimised. See on andnud mõnedele põhjust kõnelda pöördest minevikku. Kasvav osa analüütikuist väidab aga tegemist olevat hoopis teistsuguse tulevikuga. Esiteks on uued parteid olemuslikult muutunud. Kuigi nende liikmeskonnas-on kahtlemata neid, kes tahaksid endise korra juurde pöörduda, on need suures vähemuses. Aga veel olulisem, et parteid ise erinevad põhjalikult mineviku komparteidest. Vanu ei huvitanud edu valmistel ning nad ei tunnistanud teiste parteide eluõigust. Paljud endiste kõmmude loodud uued parteid sarnanevad konkurentide omadega. Teiseks eksisteerib riigis võistlev demokraatia, majanduslik ja poliitiline süsteem välistab diktatuurivõimaluse. Muide, seepärast, isegi oma vaadete vastaselt, on paljud ekskommud sunnitud käituma demokraatlikumalt kui näiteks mõned natsionalistid. Kolmas ja tähtsaim põhjus tuleb sellest, et vasakparteide siht pole proletariaadi ülemvõim, vaid kogu elanikkonna sotsiaalsete garantiide suurendamine. Postkommunistlikes riikides on kesk- ja paremparteid ajanud sageli majanduspoliitikat, mis toob lühemas perspektiivis elanikkonnale toimetulekuraskusi. Tihti on seda tehtud lääneriikide survel, kes arvavad, et ainult nii saab vältida tagasilangemist kommunismi. Sotsiaalsete tagatiste lubamine on toonud vasakparteidele edu. Endistele on muidugi jagamise ideoloogia traditsiooniliselt omane, samuti parem organiseeritus. Niisiis uues tulevikus peavad kesk- ja paremparteid oma poliitikat viimistlema, nii et see ka avaramaid kaugemaid sihte silmas pidades ometi paeluks laiu valijahulki. PAUL GOBLE

4 Tsivilisatsioonidest vasakul ja paremal I tüüpi tsivilisatsioon Kuna tsivilisatsioonide- vaheline sõda võib nüüd olla paratamatus, siis tasub taas meelde tuletada kunagist diskussiooni selle üle, kas Maal on üksainus või koguni mitu tsivilisatsiooni. Näib, et me elame hoopis erinevates maailmades: üks sõidab lennukiga tornmajja ja teised teevad seal rahulikult sisseoste, nägemata isegi und kummalistest usudogmadest. Akadeemik Kardaševi järgi on asi lihtne: oleme I tüüpi tsivilisatsioon energia maksimaalse koguhulgaga lcks - lcl? Wt. Kasutame kivisütt, naftat ja tuumaenergiat nende tähtsuse järjekorras. Nikolai Kardašev ja tema järel Carl Sagan, üks tuntumaid maavälise elu uurijaid, jagasid tüüpilise tsivilisatsiooni ühiskondadeks, millel on tõus, eluiga ja langus. I tüüpi tsivilisatsiooni puhul nad ühiskonna maksimaalset pikkust välja ei arvutanud. See tähendab, et pole teada, kui kaua suudab mingi ühiskond elada kunagi välja töötatud kultuurija moraalinorm ide järgi. Näiteks Lääne dem okraatlik ühiskond - kui kaua see võib kesta? Ja kas ta on juba pikka aega kestnud? Kardašev annab tsivilisatsiooni määratluse: tsivilisatsioon on väljastpoolt tuleva informatsiooni aktiivne analüüsija ja selle viljade kasutuselevõtja. Tsivilisatsioon suudab mis tahes infot abstraktselt analüüsida. Teist tüüpi tsivilisatsioonis, mille käsutada on energia koguhulgaga IO 23 Wt ja mis näiteks on koloniseerinud kohaliku päikesesüsteemi, kestab ühiskondlik elu kuni miljon aastat. Selle kontseptsiooni rajajad tahavad rõhutada, et tsivilisatsiooni allosa (näiteks kristlik Lääne demokraatia) ammendab kõik oma käibivad väärtused teatava aja jooksul. Maa kriteeriumide järgi on ka aastat liiga pikk aeg. Isegi kui Lääne kristluse elueale liita meie ajaarvamise eelse Rooma kultuuri aastat, jõuame selgusele, et Lääne tüüpi ühiskond on kestnud kõigest peaaegu kolm tuhat aastat. Tuhandete aastate jooksul kaovad vana kultuuri narratiivid ja astuvad asemele uued. Eelmiste päritolu ei mäletata. Mõned näited. Primus inter pares Kes peale ajaloolaste veel mäletab seda, kust on alguse saanud laevanduses kasutatav signaal mayday-mayday? Selle allikas on juba praegu tundmatu ja vähesed oskavad seda laevandussignaali seostada aasta paiku kirja pandud teosega Le Morte d'arthur, mille esimeses raamatus teatab Merlin Arthurile, et see, kes ta ükskord kukutab, on sündinud maipäeval. Seepeale paneb Arthur paljude rüütlite mais sündinud pojad suurde laeva ja laseb merele.. Tuul kannab laeva kindlusemüüri äärde ja tulevane rüütel Mordred päästetakse. Ümarlaua komme on praegu kasutusel ka kõigis araabia riikides, aga algselt oli see just euroopaliku inimesekontseptsiooni sümbol. Mäletatavasti valmistas Merlin Saudi Araabia marmorskulptuur, milles on lause Valguse suurast: Jumal on taeva ja maa valgus (Koraan 24: 35). ümarlaua Arthuri isale Utherile, esimesi laua taga istuvaid rüütleid oli ühtekokku 150 ja ümarlaua mõtteks ainuüksi tülide vältimine. Euroopa tsivilisatsioonile iseloomulikult oli kuningas oma parunite seas primus inter pares, millisest asjaolust on tuletatud Euroopa esimese seadusandliku kogu algus. Printsiip primus inter pares oli algupäralt^ kiriklik, rüütlite poolt aktsepteeritud ja idamaades tundmatu. Esimese ristisõja aegu 1097 sai Bütsantsi keiser Alexios I Komnenos aru, et tema tsivilisatsioon on ristisõdijate omast absoluutselt erinev, et täielik kuuletumine usudogmale või valitseja autoriteedile ei ole Läänes kombeks. Kõik ju lausa lömitasid Alexiose trooni ees! Keiser Alexios ja parun Robert Eesti ajakirjanduses on tihti vihjeid sellele, et moslemid on salakavalad ja äraandlikud, et valget inimest petta on neile auasi, et idas on peamiselt rändrahvad, et muhameedlik tsivilisatsioon on elujõulisem, et meile on antud näha euroopalike väärtuste loojangut... Ja mida kõike veel. Legend kahe tsivilisatsiooni ühest tõsisemast kokkupuutepunktist on igatahes järgmine aastal pidi Toulouse i Raymondi sõjavägi andma Bütsantsi keisrile ustavusvande ihomage). Tseremoonia ajal seisid ladina printsid püsti idamaa keisri trooni juures, aga vürstide ja hertsogite esindajad suudlesid tema kuldset tuhvlit. Parun Robert Pariisist istus ootamatult keisri laiale troonile Alexiose enda lähedusse, teatades, et tema on samuti väga nooblist suguvõsast ja on samuti vana kreeklane. Krahv Balduin Boulogne ist esitas küll kolleegi käitumist kahetsedes keisrile vabanduse, kuid Robertit oma tegu kahetsema ei sunnitud. Parun Robetf tunnistas küll, et Alexios on küll primus inter pares teiste suurtsugu meeste seas, kuid oma troonilt alla vaadates ei käitu ta teiste võrdsetega kui mees meestega. Enamgi veel, kahel kultuuril oli niivõrd vähe kokkupuutepunkte, et Robertile näis, et ta osutab keisrile veel heateogi väidetavate ühiste esivanemate rõhutamisega (ühed vanad kreeklased mõlemad)! Sellepärast lubas ta endale Alexiose kõrvale istumist. On lugematu hulk igapäevaseid toiminguid, mis ulatuvad kaugele kristliku kultuuriladestu sügavikku. Hiljaaegu jooksis ajakirjandusest läbi, et moslemi tüdruk ulatas meie presidendile vasaku ( roojase ) käe. Kristlik kultuur reguleeris vasaku-parema dualismi väga täpselt, kas või ümarlaua kommetes. Arvata võib, et Robert de Paris istus Alexiosest vasakule poole, soovides rõhutada läänelikku printsiipi primus inter pares. Nimelt nõudis ümarlaua statuut, et üks (Juudast sümboliseeriv) koht laua taga jääb tühjaks, sinna pidi kunagi määramata ajal istuma absoluutsete rüütlivoorustega aadlimees, kellel kogu rüütlikoodeks täidetud. Rüütellikes laudades oli sümboolne (Juuda) istekoht vaba just vasakul pool kuningat, sest evangeeliumi järgi istus- Juudas viimasel söömaajal Jeesusest vasakul ja Peetrus paremal pool. Vasakuparema dualism sulandus ka abielukombestikku: Karolingideaegsetes laulatustes sai pruut sõrmuse vasakusse ja peigmees paremasse kätte; näiteks Judith de France i (12) ja kuningas Ethelwulfi (50) ebavõrdne abielu aastast 856. Kristlikes pulmades oli pruudi käitumine väga determineeritud: ta ei saanud sõrmust elukätte", vaid Juuda vasakut poolt sümboliseerivasse surm akätte, pruuditüdrukute õeliku suudlemisega näitas ta, et tüdrukupõlv on läbi ja tüdrukukommete jaoks on tema nüüdsest surnud. See kõik on kandunud läbi sajandite tänasesse päeva, kuid ükski tänapäevane peigmees ja pruut ei aimagi kõige selle taga peituvat verevandevarju. Ei aima asjaolu, et tegemist on kunagiste elu ja surma küsimustega. Koraani suura 112. Vasakul üleval: linnukujuline Pärsia kalligramm, tekstiks šiiidi palve. Kui aga nüüd tagasi pöörduda tsivilisatsiooni määratluse juurde ja Sagani-Kardaševi moodi veel kord küsida, kas ka õhtumaine tsivilisatsioon võiks veel püsida aastat, siis võib küllap vastata, et kui tsivilisatsiooni peamised narratiivid on läbi,'kui õhtumaine Šeherezade neid enam ei jutusta, siis on läbi ka tsivilisatsioon, õigemini selle ühiskondlik elu. Räägitakse, et mõned lood hakkavad juba läbi saama. Õhtumaiste väärtuste (kuuluvad ju needki müüdimaailma) allakäigust ja kadumisest on kõnelnud Einar Laigna. Katoliikluse asjatundja on väitnud, et mõned ida kultuurid ei pea ühtegi sõna. Kõik, mis nad räägivad, on vale. Nad ei pea kinni lubadustest, nad ei pea kinni lepingutest, ükski allkiri midagi ei maksa. Ei saa lepinguid sõlmida inimestega, kes neid ei kavatsegi pidada, kellel on ajalooline kogemus juba selline, kellel on tõest ja valest hoopis teine arusaam. Või kui näidatakse mingit mõõga ja mantli filmi ja rüütel kellelgi mõõga käest lööb, siis venelased karjuvad: bei" ja dai... ( Magellani pilved ). Viimasega juhtis Laigna tähelepanu sellele, et rüütel ei võitle relvitu vastasega, ta otsib relva maast üles ja annab vastasele tagasi, see on üks rüütli voorustest - pealegi koodeksis sees. Kas keegi vaidlebki nii väga vastu, et idas on suuri mõjugruppe, kellel relvitute inimeste tapmine otse normiks, kes ei kohku tagasi mõneti arthurlikust terrorist rahulike inimeste suhtes? Idas ei ole just väga levinud arusaam inimesest kui vooruste summast, mida propageeris rüütlikoodeks ja selle peegel - nn. "daamikoodeks". Euroopa tsivilisatsioon kestab niikaua, kuni tal narratiive jagub ja kuni need on veel äratuntavad, pole eemaldunud legendidest: Jeesuse, Ahasveeruse, Tannhäuseri jt. lugudest, millest on saanud igapäevase elu koostisosa. Ja ehk paneb kahe maailma vaheline ebavõrdsus idamaalased lõpuks ka uskuma printsiipi primus inter pares. Viimase aja sündmuste valguses on kasulik lugeda Ristikivi: Kakssada aastat tagasi oli üks mässuline saratseenide pealik, kes ühtlasi oli vägev nõid, oma röövlikambaga mägedesse põgenenud ja seal oma riigi asutanud. Teda tunti üldiselt Mäevana nime all ja ta nime kuuldes värisesid nii kristlased kui õigeusklikud musulmanid, sest et ta käsilasedmõrtsukad, keda ta välja saatis, kellelegi armu ei heitnud. Imettegevate rohtude abil oli ta saanud nende üle täieliku võimu, nii et nad kõiki ta käske pimesi täitsid" ( Viimne linn, lk. 66). AARNE RUBEN Türgi dervišid eelmise aastasaja alguses. ISLAMITEEMALISED ILLUSTRATSIOONID RAAMATUST ISLAMILAINEN KULT- TU U R I. HELSINGI, OTAVA,

5 Richard Sagrits. Sügis, REPRO Kramp silmades. Nad lendavad õhku, st. plahvatavad. Valguses peegeldub pimedus vihmapiisk mahutab paljut. Silmi ei tohi liiga lahti teha (nad veerevad põrandale) kõik pole määratud meie silmade jaoks. Avatud pilgu taga on mõnikord õnn, rahu teinekord tühjus... Või on nad koos. EELMISEL KORRAL: OTT RAUN silmade ees tõmbub uduseks. Ma olen täitsa rahulik. On näha, kuidas autod mööda sõidavad. Paar hetke libisevad mööda. Ma naeratan ja toetan käed lauaplaadile ning panen silmad kinni. Kuidas ma nii kirjutada saan. Valgusta oma südant armastusega ja sa hingad. Juuksed on kergelt tolmused, ma pühkisin enne põrandat ja oma südame puhtaks. Võibolla seda ei ole näha, sest on vaikne. Ma peaksin midagi kirjutama. Ma ei tea, mida ma peaksin kirjutama. Ma tahaksin oma hinge välja kirjutada. Aga ma ei julge. Äkki ta tuleb tõepoolest välja. Ja kes teda enam sisse saab. Ah ma ei mõelnudki seda päris tõsiselt. Aga ma peaksin nüüd ühe ilusa riimi välja mõtlema. Väljas on tähed, ma ei tea, kuud vist ei ole. Hing on sees, väljas on ainult tähed ja paberil ja neid tuleb juurde just sel momendil - praegu, kui ma neid sõnu kirja panen. On ju naljakas, nagu kuhugi sisse minek, kuhu polekski nagu võimalik minna. Elu on mu käe naha all on veri ja luud ja see on nii loomulik. Kes ma selline olen, kui mu käsi liigub ja sodib neid ridu paberile. Silmad näevad ja jälgivad käe liikumist ja varju, mis liigub kaasa, kiiresti. Natukese aja pärast tõuseb päike. Inimene peab tegema teatud asju. lima neid asju tegemata teda ei ole olemas ja tunneb seda. Kõik, mõtted lähevad taeva. Ja hing on sees - kas pole ilus. Hea küll, ma lähen magama. Niisiis: mu vasaku käe käis on pisut üles keeratud, see on huvitav mood - kaks dressipluusi üksteise peal. Üks on küünarnukini, Teine ainult pisut, et saleda käe joon ilusasti välja tuleks. Pisut vaikust, rahu, kuulake:

6 Romaan Edvard Griegist Ketil Bjprnstad. Ballaad g-moll. Romaan Edvard Griegist. Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn, Eesti Raamat lk. Ketil Bjprnstadi Griegi romaan mõjub praeguse äärmusliku globaalsusideoloogia kauni alternatiivina. Romaan Edvard Griegist mõtestab kunstniku teed rahvuslikuks Suureks Heliloojaks, norra muusikaklassika rajajaks ja professionaalse muusikaelu arendajaks. Teos mõtestab Euroopat Norras ja Norrat Euroopas XIX sajandi kontekstis allusioonidega tänasesse päeva. Kirjutatud on see romantilises helistikus, nagu on suuremas osas Griegi looming ja tema ajastu. See on Euroopa pärast Napoleoni sõdu ja aasta revolutsiooni, kõigis selle kunstilistes ja poliitilistes eluavaldustes. Ajastukujutus ei mõju taustana, vaid vahetu osana Griegi elust; on ju iga inimene oma aja tunnistaja, aja, millest vormib end ajalugu. Bjprnstad tunnetab Griegi geniaalsust mitte üksnes rahvuslikkuse avastajana norra muusikas, vaid ka impressionistliku muusika loojana, eelkäijana Euroopa ja maailma muusikaajaloos. Kompositsioonilt on romaan Edvard Griegi portree maalinud talle teatud eluperioodil väga lähedase naiskunstniku Leis Schelderupi mälestustena, mis toetuvad vestlustele heliloojaga. Fiktsioon on võimaldanud jutustada Griegi eluloo piltidena, impressionistlike hetkedena, mitte kategoorilises nii-see-oli - vormis, vaid mööndustena nii-võis-see-olla. Põhjendatud on nõnda ka tekstis kõlav pidev armastusavaldus heliloojale. Romaan Griegist ei ole akadeemiline biograafia ega uurimuslik monograafia, kuid neile väga lähedane; maha pühitud on praegu Griegile ette heidetud hinnang sentimentaalne. Romaani tekst toetub Griegi kirjadele ja päevikutele, fotodele ja kunstiteostele, noodiväljaannetele ning ajalehematerjalidele jm. dokumentidele. Fiktsiooni valdkonda jäävad dialoogid, kuigi ka neis on dokumentaalseid repliike, ja intiimhetkede kujutused, mida ei fikseeri ükski dokument. Heliloojast kirjanikku juhib taktitunne ja intuitsioon, mistõttu see on sümpaatsem kui paljud fiktiivarmulugude ja väljamõeldistega rikastatud biograafiad ning elulooromaanid. Edvard Griegi elu on kujutatud lapsepõlve seitsmendast eluaastast, mil lapsepõlv tegelikult lõpeb ja algab isiksuse kujunemine. Sellest perioodist pärineb Griegi muusika sümbol must täkk, kujund, mis läbib kogu romaani. Vanem vend tšellomängija John jääb oma hirve sarvekroonist ilma, temast ei saa Suurt Tšellisti, nagu ta unistab. Temas puudub see geniaalne alge, mis Edvardit sunnib Mozarti asemel mängima Griegi, protesteerima üksnes "õppimise vastu, hülgama ja mässama klassikute interpreteerimise vastu, Norra ajaloo moonutamise vastu. Täiskasvanud Grieg mässab endiselt, kuid küpsus kutsub teda' leppimisele. Seevastu on ta alati uue - Schumanni, Brahmsi, Tšaikovski muusika poolt. Kompromissitult ütleb Grieg end lahti oma šoti esiisadest ja määratleb end Norras sündinuna norralasena. Ilusa konteksti on Ketil Bjprnstad loonud Põhjala ja Norra vaimusuurustest suhetes Edvard Griegiga. Viimane on viisistanud Hans Christian Anderseni tekste; tal on kontakt Suure Kirjaniku B. Bjprnsoniga, kelle näidendile Sigurd Jorsalfar ta kirjutas muusika. Silmapaistva Kirjaniku Henrik Ibseni luuletekstid on leidnud Griegis kongeniaalse viisistaja, tema Peer Gynti visiitkaardiks maailmalavadel on Griegi muusika. Viise on ta loonud ka Norra Kirjaniku Vinje ning Ohtliku Kirjaniku Arne Garborgi luuletustele. Pieteediga suhtub Grieg Armastavasse Kirjanikku Henrik Wergelandi, kelle roll Norra iseseisvusliikumises on võrreldav Eestigi ärkamisaja tegelastega, kes on Kreutzwald, isa Jannsen ja C. R. Jakobson ühes isikus. On ju E. Griegi sünniaasta sama mis Koidulalgi. Noored kunstnikud ei otsi ainult igaüks oma rahvuslikku, vaid ka kogu Põhjala muusikat. Paljud ei pea eluvõitluses vastu nagu Norra rahvushümni looja Rikard Nordraak, nii mõnedki hukkuvad või käivad alla kunstnikena. Säravalt on kujutatud ka tollase Euroopa muusikasuurusi: Clara Schumanni, Richard Wagnerit, Tšaikovskit, Brahmsi. Ka kodus Troldhaugenis, mitte ainult väljas Euroopas. Romaan Edvard Griegist on ka ülemlaul armastusele. Nagu Clara Schumann, on ka Nina Grieg rohkem kui abikaasa ja partner - ta on partner ka kontserttegevuses, on laulja, musitseerib koos heliloojaga. Kuid kriisid, põgenemised ja tagasitulekud on ka selles abielus, mille traagikaks on lapse surm ja lapsetus. Nagu on ka loomingulisi kriise. Edvard Grieg ei ole ainult vaatleja, mis on Silmapaistva Kirjaniku Ibseni meetod, ehkki nad mõlemad oma loominguga mõjutavad kaasaega ja aitavad ette valmistada Norra rahvuslikku iseseisvumist. Koos Suure Kirjaniku B. Bjprnsoniga sekkub ta Dreyfusi protsessi, pannes Euroopa ennast kuulama. Tema helikeel, tema tahe ja m aailm atunnetus panevad end maksma ka provokatsioonilistel vilekontsertidel. Ehkki Grieg igatses kogu elu oma kodu järele, mille ta lõpuks rajas Bergeni lähedale Troldhaugenisse, on ta tegelik kodu ikkagi muusika, mis ei tunne riigipiire. Romaani lõpetab pilt Edvard Griegist surivoodil. Terve elu kehva tervisega võidelnud helilooja suutis ületada eluhirmud ja võita surmahirmu. Tema apoteoosiks ei ole ainult juubelid ja medalid, vaid kaks aastat elu unioonivabas, Rootsist lahku löönud Norras. Romaan Edvard Griegist on raamat mehest, kes kogu elu kartis ja põlgas reetmist - seetõttu on ta muusikalised süidid Peer Gyntile nii adekvaatsed. Romaan on võimaldanud uudselt sõnastada helilooja seose oma kodumaa looduse ja rahvamuusikaga, millele pani aluse Norra viiulivirtuoos Ole Bull oma felede, kaheksakeeleliste viiulite koguga, felemängija Ole Olesen, lapsepõlve pillimees, kogu elu fjordi ääres elanud Brita Utne ja mägikarjamaade karjatüdrukute laul. Brita Utnet on kujutatud Ema Norra võrdpildina. Romaan Edvard Griegist on köitev ja kongeniaalne kujutatavaga. Tõlkija Elvi Lumet on heas vormis, tõlge on täpne ja ilus. Tõlkija väikesed napid joonealused kommentaarid täiendavad pilti Norra kultuuriloost ja annavad lugejale vajalikku lisateavet. On kahju, et valesti köidetud poognad rikuvad raamatu üldpilti. HILVE REBANE Sinu, minu ja meie Grieg Kuidas ehitada üles kirjandusteost, mis oleks üheaegselt nii ilukirjandus kui ka dokument? Missugust võttestikku peaks kasutama kirjanik, kui üksikisik on üldtuntud ja tema elulugu sedavõrd seotud riigi ja rahva ajalooga, et maa lugu läheb märkamatult üle isikulooks? Ning mida teha siis, kui kujutatav on oma rahva juurte ja iseenda otsija, kuid samas ka omalt maalt ja iseenda eest põgeneja, tõdedes elu lõpul, et kõik siin maailmas kordub, niisamuti nagu tema isegi on vaid oma kaasmaalase kirjutatud Peer Gynti loo, mille muusika autor ta on, kordaja? Pole raske ära arvata, et jutt on norra heliloojast Edvard Griegist ja tema elu ning loomingut käsitlevast raamatust Ballaad g- moll (norra keeles 1986). Raamatu Norra retseptsioonist allakirjutanul andmed puuduvad. Ometi tundub, et jutustades Griegi elust norra naiskunstniku Lejs Schjelderupi silme läbi, on teose autor hakkama saanud pretsedendiga. Mitte seepärast, et raamatu autor kasutab raamjutustuse võtet ja on jutustajaks valinud n.-ö. keelatud suhte kangelanna, vaid pigem seetõttu, et heita pilk ühe seni varju jäänud portree sünnilukku, ühtlasi aga ka Norra iseseisvumise lukku. Ketil Bjprnstadi romaanis on tähtsad kaks märksõna: samastamine ja samastumine. Need puudutavad nii kirjaniku samastumist jutustajaga kui ka Ballaad g-molli peategelast, tema sõpru ja armastatuid, kellega Grieg end samastas, niisamuti Norrat, mida Grieg armastas instinkti jõuga ja distantsilt, nagu on iseloomustatud helilooja kodumaaarmastust tema 150. sünnipäeva puhul Bergenis aastal välja antud artiklikogumikus Din Grieg ( Sinu Grieg ). Samastamine puudutab aga ka Griegi portreed, mille Lejs Schjelderup maalis ning mille kirjanik ja helilooja Ketil Bjprnstad omakorda lahti maalib. Ballaad g-moll on kirjutatud ülitundliku sule ja avatud meeltega, on misanstseene, mis on mõjuvad nagu ühe hingetõmbega maalitud pilt või tervikuna sündinud luuletus, mis mõjub nagu palve või karjatus. Bjprnstad maalib nii elu- kui ka ajalugu, kirjeldades minevikupilte nagu ilm u tu s i või nägemusi. Tema ahastus ja armastus on maalitud jõuliste pintslilöökidega, vanad tunded äratatakse uuesti ellu, nagu äratakse uuesti ellu ajalugu. Ballaad g-m oll kõneleb armastusest. Griegi ja tema abikaasa Nina, Lejs Schjelderupi ja Griegi omast. Bjprnstad, norra kirjanik ja helilooja, jälgib oma objekti läbi kõiketeadva jumaliku silma, kirjeldades esmajoones seda, mida ta näeb. Teose aluseks tundubki esmapilgul olevat pilt, üleajaline minevik ning portree, millel kiirgavate silmadega Grieg. Ent teose läbilugemise järel tekib küsimus: kas pole kirjaniku taotluseks hoopis mitme kunstiliigi süntees (samastamine?), kuivõrd valitud pildid (stseenid elust) ei mõju ainult visuaalselt, vaid meenutavad kohati ka muusikat. Samastudes helilooja armastatuga, samastab autor end lisaks ajale ka kohaga. Aeg on XIX sajandi viimane veerand, koht on Norra. Peale Norra toimub tegevus veel Saksamaal, Taanis ja Itaalias. Hiljem ka teistes Euroopa maades, näiteks Inglismaal. Maid tähistavad linnad (Bergen, Oslo, Leipzig, Kopenhaagen, Rooma). On linnu, millega Grieg end samastab, on neid, mida ta ei salli. Griegi linn on Bergen. Oslot (Kristiaania) nimetab ta Norra frustratsiooniks ja tiigrilinnaks. Kopenhaagen on igatsuste linn ning värav maailma. Kopenhaagenis sünnib unistus Itaaliast, mis on kõik see, mis Norra oleks võinud olla. Itaalia on muusika, Rooma salaunistus, pääsemine reaalsusest, mis kätkeb endas sureva sõbra reetmist. Eluaegset süüd, millest Grieg kunagi päriselt üle ei saa ja mida ta ülejäänud elu heastada püüab. Tema looming on surnud sõbrale antud tõotuse täitmine ja enesetõestus, ühtlasi ka Norra tõestamine maailmale. Ent mis on Griegile Saksamaa? Kas ainult konservatoorium, kuivtuimad Czerny ja Clementi ning kreemikooke meenutavad klaveriõppurdaamid, maa, mis ühelt poolt on norra kultuuri kujundaja, teisalt paneb aga Norra maailma silmaga nähtav kadumine saksalikkusse XIX sajandi viimasel veerandil Griegi mässama. Ent Griegi paneb nooruses mässama seegi, et Norra kuningad tulid võõrastest maadest ja Norra oma ajalugu lõppes juba XIV sajandil; Griegi mäss oli seotud norra rahva allasurutud seisundi ning Norra tõrjutusega eurooplaste poolt: Nende silmis on Norra mõeldamatu maa, kui nad sellest üldse kuulnud on. Norra kuulub Euroopasse, aga Euroopa ei hooli sellest (lk. 296). Jättes kõrvale oma šoti päritolu, mässas Grieg Norra alandamise vastu; tema mäss käis norra hinge ja vaimu nimel, mida Grieg otsis mägedest ja fjordidest ning norra rahvamuusikast. Kahekümneselt unistab ta Põhjalast, kus Norra, Rootsi ja Taani, võib-olla ka Soome ja Island oleksid võrdväärsed. 1880ndail saab temast üldise valimisõiguse ja parlamentarismi eestkõneleja, 1890ndail üks suuremaid bürokraatia- ja reaktsioonivastaseid. Sajandivahetusel mässab Grieg Dreyfusi ja õigluse eest, keeldudes esinemast Pariisis väljakuulutatud kontserdil. Grieg keeldub ka kuninglikest vastuvõttudest. Ta paneb end maksma nii kontserdisaalides kui ka kuningakodades. Ustav ja mõneti äge vabariiklane, ütlevad Griegi-uurijad tema kohta aastal välja antud raamatus Sinu Grieg. Selles teoses on kaks intrigeerivat peatükki: Grieg ja rahvuslus ning Demokraat Grieg. Siit selgub, et Griegi rahvuslik vaimustus oli seotud kriitilise distantsiga. Rahvuslus ei seganud Griegi olemast eurooplane ega kosmopoliit. Oma kosmopoliitsuse algpõhjuseks pidas ta Bergenit, suurt sadamalinna, kus ta sündis ja kasvas ning kus iga päev randus võõraid kaubalaevu ning mille tänavail kõneldi kõige erinevamaid keeli. Kogu elu oleks Grieg justkui otsinud oma teist poolust, varjatud mina. Kaksik, ütleb tema kohta raamatu autor, pidades silmas mitte ainult sõprust varalahkunud andeka helilooja Rikard Nordraakiga, vaid ka kuulsa taani komponisti Hornemaniga; niisamuti võib põhjendada Griegi kiindumust surnud helilooja Robert Schumanni heliloomingusse ning Griegi hilisemat sõprust Frants Beyeriga. Kõik nad on Griegi alter egod, keda ta vajas, et leida iseennast. Raamatus samastatakse Griegi H. Ibseni Peer Gyntiga, Ibseni värssdraama surematu kangelasega. Ibsen, kibestunud pagulane, elab Alpide piiril, kus Grieg teda külastab. Aastal 1875 kirjutab Grieg Peer Gyntile" muusika. Sellest heliteosest saab tema loomingu trium f. Euroopa ei väsinud Gynti kuulamast ega ole seda teinud tänini. Ent millest kõneleb Griegi teine kuulus heliteos, keelpillikvartett g-moll, mis saab alguse karjasarve häälest mägedes ja mille ta kirjutas? Kas siin kõneleb Grieg sõprusest või armastust või mõlemast, või hoopis iseendast ja uue Norra ehitamisest? Kirjanik on samastanud helitöö ballaadiga ja ballaadi elulooga. Millega lõpevad ballaadid, need suurte müütide väikesed salakordajad? Või on lõpp alati üks ja seesama, see, mille kohta Grieg ise on öelnud: "Ma olen tulnud tee lõppu crescendo ja fortissimoga. Nüüd kingitakse mulle diminuendox. Diminuendo võib tegelikult olla ilus. LI VIA VIITOL

7 Suur romantiline tundedraama David Herbert Lawrence, Vikerkaar. Tõlkinud Asta Blumenfeld. Eesti Raamat. Tallinn Vaateid muutunud kontekstile David Herbert Lawrence on läinud kirjandusajalukku kui tõeline suhete spetsialist, sest pühendas inimhinges ette tulevate intuitiivsete protsesside vaatlusele sadu lehekülgi. Romaan Vikerkaar, mille esmatrükk ilmus Inglismaal aastal 1915, konfiskeeriti kohe Scotland Yardi poolt kui moraalivastane trükis. Seksuaalpsühholoogiline käsitlus mis oli tollaste moraalinormide jaoks liialt avameelne ja vaba. Nüüd, peaaegu sajand hiljem, kui nimetatud normidest on järel põgus mälestus, tundub kentsakas, et nii siivsast ja romantilisest, naise-mehe hingeelu imepeenelt eritlevast tekstist midagi sündsusetut võidi leida. On üllatav, kui suhteliseks osutuvad reeglid, mis inimeste käitumist ja hoiakuid eri ajastutel ning kultuurides ohjavad. Ühel hetkel on piirangud olemas ja kohustuslikud, siis on nad muutunud naeruväärseks ning kehtetuks. Kord peetakse ühtesid ja samu avalikke käitumisstandardeid mõistlikeks, siis jälle irvitatakse nende üle. Kummaline mimikri: nagu oleks tegemist valdkonnaga, milles ei saagi midagi jäävat ette tulla. Inimene on uskumatult hea kohaneja, aga erinevast kasvukeskkonnast, usutunnistusest, ühiskonnakorraldusest hoolimata on tema käitumises ja eelkõige tundeelus palju niisugust, mis kordub põlvkonnast põlvkonda. Inimsuhetes kehtivad tihti väga lihtsad ja etteaimatavad skeemid, vahelduvad ainult vaatepunktid, kuidas neid käsitletakse. Teisenevad ka väärtushinnangud, mis määravad väljenduskultuuri. Võib olla kostis Vikerkaare ärakeelamise puhul möödunud sajandil ka hääli, mis pidasid niisugust tegu silmakirjalikuks ja formaalseks, kuid võimu vastu need ei saanud. Kuigi kõik ei pruukinud Scotland Yardi tegevusega nõus olla, vaevalt selle üle avalikult irvitada sai. Selles mõttes oleme meie praegu hoopis teistsuguses olukorras. Ka meil on ajaloolisi kogemusi tsensuuriga - ja mitte vähe -, kuid nüüd on pendel nihkunud teise äärmusse. Internetis ütleb igaüks seda, mida parasjagu sülg suhu toob. Kunstisaalis on üleval taiesed, mille vaatamiseks läheb vaja kõvasti külma närvi. Sellele, kes neid taunida julgeb, vaadatakse haletsevalt ülevalt alla. Sellise huvitava organi nagu kultuuriministeeriumi pornograafiakomisjon tegelik autoriteet on olematu. Pigem kujutab see endast sunnitud hädaaabipuhvrit avalikkuse ja kunstnike vahel, kellele hääled rahva hulgast aegajalt ebamugavalt tüli teevad. Komblusvalve? Ha-ha-haa... Siin ja praegu, tundub, ei tegelda vähemasti kultuurivallas üldse niipalju normidega kui vabaduse mõistega - või vabaduse kujundiga? -, muutes selle pigem paaniliseks võidujooksuks välise efekti nimel, võimaluseks keerelda üha absurdsemate ideede karussellil. Vabadust ei defineerita mitte niivõrd vastutuse ja moraalse küpsuse, kuivõrd tavapärasest drastiliselt erinevate käitumis- ja väljendusviiside kaudu. Paisutuste, nihete, moonutuste, imitatsioonide - kahjuks ka rüvetuste ja skandaalide - kaudu vabadusemüüt teostubki, seostudes niimoodi uudse, liikuva ja ulja, mitte traditsioonilise ja stabiilsega. Nii julgeb püsiväärtuste ja moraalinormide järele küsida vaid võhik - ehk siis väga julge inimene. Need lõhnavad vabadusetuhinast küllastatud õhustikus juba loomuldasa kitši järele ja on muutunud populistlikuks klišeeks, millele pole võimalik midagi edumeelset rajada. Eetikaküsimustega kipub "edumeelseid" ahistama ainult see, kes järgnevatest mõnitustest ei hooli. Niisugusel mõtteviisil on oma pahupool. Traditsioonide, sealhulgas vanade moraalinormide hülgamise tulemuseks on sageli veidrad sisepinged, ootamatud afektid, isikliku nurjumise tunne. Ühiskondlikke muutumismänge käivitav jõud pole kaugeltki alati positiivne ja loomulik, vaid õrritavalt negatiivne, sundides inimest näitama ennast tegevuse kaudu, mis teda seesmiselt kurnab ja tervikuna moonutab. Kunstlikult loodud vajadus midagi demonstratiivselt pea peale pöörata_on lõppude lõpuks ju väga väsitav. Muidugi, tööstuslikult toodetud massikultuur teeb mõtleva inimese õelaks ja sunnib teda aktsioonidele. Kui ta muud teha ei mõista, siis viljelebki ta protestiks üha suuremates kogustes sarkasmi ja šokikunsti, külvates kõlbelist segadust veelgi. Destruktiivsuses on power'\t, ütleb ajastu juhtmõte. Ainult et suures osas läheb endale näkkunaermiseks kulutatud energia tühja. Loomulikult mõjutavad nimetatud protsessid ka tänapäeva kirjandust. Autor, kes tunneb täna pingutatud huvi selle vastu, kust läheb verbaalse kombelõtvuse piir ning pole nõus selle piiri lõpmatu nihutamisega, käitub juba a priori enesehävitajalikult, ükskõik kui argumenteeritud tema huvi ka poleks. Aga kust võis inglise kirjandusklassik teada, millisesse konteksti tema teosed kunagi asetuvad? See on pigem meie, mitte tema probleem, nagu täna on kombeks öelda. Sugupoolte salajane sõda Vikerkaares, mille kirjutamise ajal oli kirjanik ise vaevalt kolmekümneaastane, avaneb kirgede, ihaluste ja kummaliste tunnete peadpööritav maailm. See on tõeliselt paks ja küllastatud tekst, nüansseeritud, mahukas, suurejooneline ja hõrk. Sisult on see suhetedraama, aga žanrilt suguvõsaromaan, sest tegemist on looga, mis toim ub mitmete põlvkondade lõikes. Samas keskendub loo eepiline kangas igas faasis siiski vaid ühele või kahele isikule, kelle läbielamisi ja tundeid hämmastava süvenemisega uuritakse. Üleminekud ühest faasist teise on sujuvad, hoolimata sellest, et tegelased on igaühes läbinisti uued. Nad on eelmistega seotud küll suguvõsaliini pidi, kuid need sidemed jäävad pigem sümboolseks ning ei mõjuta eriti juurdetulijate eriomaseid arenguid. Lineaarses ajas ei liigu kirjanik eriti meelsasti, ta eelistab konkreetsed aja ja ruumi probleemid sinnapaika jätta ja keskenduda tegelaste siseelule. Ennekõike teritab ta oma pilgu mehe-naise suhetele, seal ettetulevatele mudelsituatsioonidele ja neid käivitavatele impulssidele. Tema huvi on suunatud sügavamale, konflikte põhjustavatele iseloomuteguritele, mis argise suhtlemise taga tavaliselt varjul on - ning on hämmastav, missuguse üksikasjalisusega ta neid lahkab, leides ka väiksemate tundevirvenduste jaoks üha uusi plastilisi väljendusi. Ta analüüsib ja paljastab kirurgi täpsusega, missugused pingpongipallina sinna-tänna põrkuvad uitmõtted liiguvad omavahel seotud meeste ja naise vahel, kirjeldab seda nähtamatut alateadlikku maailma, kus käib alatasa lõppematuna näiv lahing. Eriti suurt läbinägelikkust näitab ta üles naiselike siseheitluste kirjeldamisel. Kui lõputu on sõjakuse ja allaheitlikkuse vaheldumine nende armastustunnetes! Nii kõiguvadki Vikerkaare" naistegelased - nii Lydia, Anna kui ka Ursula - pidevalt armastuse kaotsimineku ja selle taasleidmise vahel. See, mida on tavatsetud mahutada stiilimõiste psühholoogiline realism alla, on raamatus nii põhjalik ja mastaapne, et võtab vahel pea ringi käima. Aga samas on need pikad tundeekskursid ka väga õpetlikud. Näiteks Anna Lensky ja Will Brangweni suhe, mis eksponeerib väliselt küll aristokraatliku ja talupoegliku maailma kokkupõrget, võiks muutunud aegadest hoolimata olla hoiatuseks nende ohtude eest, missugused ootamatud "eksistentsiaalsed suhtekriisid noort abielupaari pärast pulmi ähvardavad. Naine tahab meest endaga jäägitult siduda, kuid tunneb, et mees libiseb kuidagi käest. Nimelt ei mõtlegi mees kogu aeg tema peale ja see ei meeldi talle sugugi. Ja kui ta seda teekski, kas naist see siis enam huvitaks? Armastus põimub vihkamisega, ligitõmbavus eemaletõukamisega. Selle salajase ja ohtliku maailma arhetüübid on hirmutava põhjalikkusega välja käidud. Iseloomulikuks näiteks on Anna mõtisklused tema ja Willi ühise kirikuskäigu ajal: Sel lumisel hommikul istus mees salapäraselt särava näoga tema kõrval, unustanud naise olemasolu, ja naine kuidagi tajus, et mees suunab mingitesse kummalistesse saladuslikesse kohtadesse seda, mida ta tavaliselt naise vastu tunneb. / / Mis tema mehega ometi lahti on, et ta seal niisuguse äraoleva ja hingestatud näoga istub? (lk ). Võimuvõitlus kahe noore inimese vahel võtab üha enam hoogu ja lõpuks ei mäleta enam kumbki, millest vastastikune kurjus alguse sai. Ometi on ka armastus nii tugev, et üksteist maha jätta tundub võimatu... Samasuguse sünge pingega annab kirjanik edasi järgmise paari, Anna ja Willi tütre Ursula vastuoludest kubiseva suhte mehega, kellest polnud tema kirglikule loomusele võrdset partnerit. Ursula väidab, et armastab Skrebenskyt, aga...toosama Skrebensky, keda ta teadis, SONUMIK Eesti-soome-ungari tõlkijate kolmikkohtumine Käsmus Kolme suurema soome-ugri rahvuse tõlkijad arutlesid augustini Käsmu seminaril üksteise kirjanduse tõlkimise hetkeseisu üle. Eesti Kirjanike Liidu ettevõtmisel Käsmus peetud eesti, soome ja ungari tõlkijate seminar andis hea ülevaate üksteise kirjanduse tõlkimisel tehtust lähi- ja kaugemas minevikus, kaasajal, samuti tulevikuplaanidest. Eesti tunnustatum aid soome kirjanduse meie keelde vahendajaid Endel Mallene rääkis avapäeval põhjanaabrite kirjanduse tõlkimisest ja ilmumisest Eestis. Soome osalejatest käsitles samal päeval Heikki Kaskimies Euroopa Liidu tõlkepoliitikat, Anna Tarvainen aga arutles selle üle, m illiseid uusi vaatepunkte lisab tõlkim isele soome keele ja kirjanduse õpetamisega tegelemine. Ungari kirjanduse tõlkimisest ja ilmumisest Eestis ajavahemikul pajatas teise seminaripäeva avaettekandes allakirjutanu. Muu hulgas teeb muret asjaolu, et varem õitsval järjel olnud ungari kirjanduse - raamatu kujul - tutvustamine on siinmail päris kokku kuivanud: viimasel viiel aastal on ilmunud kõigest paarkümmend raamatut, neistki mõne klassiku teoste kõrval küllaltki suur osa teise- või koguni kolm andajärguliste autorite loomingut. Omalaadse vastusena käsitles suure estofiili, ühtlasi Ungari-Eesti Seltsi tegevesimehe ning teeneka eesti ja soome keelest tõlkija Gyözö Fehõrväri ettekanne just eesti kirjanduse tõlkimise olukorda Ungaris, seda algusaegadest kuni tänapäevani. Sõnavõtust selgus, et pärast vahepealset mõõnaaega on Ungaris Eesti-temaatika tutvustamine taas tõusuteel. Tõsi, ilmunud raamatute hulk pole veel hoopiski saavutanud kõrgaja (1970ndad kuni 1980ndate esipool) taset, kuid see-eest avaldavad meelsasti Eestiteemalisi kirjatükke ajakirjad. Näiteks ainuüksi kultuuri-ja kirjandusajakirju on Ungaris tervelt 147 (!), mitmedki neist on viimase mõne aasta jooksul välja andnud Eestile pühendatud erinum bri. Seminari teine ungari osavõtja, juba 30 aastat soome kirjandust ungarlastele vahendanud Lajos Szopori Nagy tutvustas kujundlike näidete varal neid ohte, mis võivad tõlkijat tabada, kui taustateadmised vahendatava keele, seda rääkiva rahva ajaloo ja kõnepruugi kohta on keda ta armastas, kes teda kütkestas, kelle hing aga ei suutnud teda oma jõulainetesse hõlmata, kelle rind ei suutnud temas kõrvetavat kirelõõma äratada (lk. 555). Ja Ursula hülgab mehe, kellega pidi kohe abielluma. Lawrence on tõeline "inimhingede insener, ta kirjeldab ja analüüsib oma tegelaste käitumisajendeid, nende trotse, tujusid ja suhetest saadud hingehaavu ülima hoolega. Ta pigistab neist välja viimase ja nõuab ka lugejalt pühendumist - nagu kirjandusklassika ikka. Nagu öeldud, seda, mille eest Scotland Yard seda teost karistas, on praegu võimatu mõista. Missuguste tabude ületamine sealt küll toona leiti? Teos mõjub pigem moraalselt, sest kirjanik ei kasuta oma loo jutustamisel mingeid meile täna nii tuttavaid poose, nippe ja vigureid. Ta pole kusagil vulgaarne, ometi on tema keel väga rikas. Ka need üksikud õhkõrnad osutused armuelu füüsilisele poolele, mida Vikerkaares kohtab, ei kujuta endast midagi rõhutatult iseseisvat, need saadavad vaid kirjaniku uuringuid oma tegelaste hingeliste üleelamiste vallas. Ja nende väljendamise suutlikkuses on Lawrence täiusele üsna lähedal. KART HELLERMA lünklikud. Sisuliselt sama rõhutas oma ettekandes ka kaks järgmist, soomlasest tõlkijat: Juhani Huotari (käsitledes ungari kirjandusklassiku Istvän Örkeny loomingu groteskset osa, sealjuures tausta ebapiisavast tundm isest tekkida võivat ohtu, et suur osa tõlgitava teksti sõnamängudest, vihjetest läheb vahendamisel lihtsalt kaotsi) ning Irene W ichm ann (andes Soomes paari-kolme aasta eest ilmunud ja menu saavutanud Soome-ungari reisivestmiku ühe kaasautorina ülevaate vestmiku koostamisest ning selle käigus kogetud keelelis-stilistilist laadi raskustest). Eesti väljapaistvamaid ungari keelest tõlkijaid, juba aastakümneid seda teinud (näit. Egeri tähed juba a.) ning ka soome kirjanduse eesti keelde vahendamisega tuntust kogunud Tiiu Kokla rääkis ungari ja soome kirjanduse tõlkim i sest, väljaandmisest ja vastuvõtust Eestis, samuti tõlkimisel ette tulevatest komistuskividest. Ülemaailmse Soome-ugri Kirjanike Ühenduse esimees Arvo Valton tutvustas organisatsiooni tegevust idapoolsete hõimurahvaste kirjanduse vahendamisel ning nende kultuurielu ja rahvusteadvuse ergutamisel-turgutamisel. Ühtlasi mainis sõnavõtja ka kavatsust peagi välja anda soome-ugri kirjanduse antoloogia. Koguteose koostamine on Valtoni sõnade kohaselt praegu poole peal. Seminari esimesel päeval viibis kohal ja esines osavõtjatele veel Ungari Eesti suursaadik Bšla Jävorszky, teisel päeval aga Tallinna Ungari Instituudi juhataja Urmas Bereczki. Mõlemad on teadupärast peale kõige muu ka ise väljapaistvad tõlkijad ja aktiivselt tegutsenud keelekolmnurgas ungari-soome-eesti. Ettevõtmine lõppes laupäeval Tallinnas väliskülaliste ja ettekandjate auks Eesti Kirjanike Liidu poolt korraldatud piduliku lõunasöögiga. Muide, keelealane kõrvalepõige: seminaril osalejatel ei läinud teisel päeval tarvis ühtegi rahvastevahelise suhtlemise keelt, s.o. mõne suurrahva keelt, sest üksteisest saadi niigi aru. Iga kolme aasta tagant toimuva, külakorda käiva ürituse, soome-eesti-ungari tõlkijate kokkusaamise eelmisteks korraldajateks olid ungarlased, järgmised on aga soomlased: TÕNU KALVET

8 Märkmeid Augusti tantsufestivalilt II Mart Kangro võõritusefektid vaatajaskonnale. PRIIT GREPP (Algus 7. septembri Sirbis.) Eesti tantsijad esinesid enamikus festivali teises pooles. Nende lavastuskeel ei ole veel küll kuigi iseseisev, kuid näitab ühetähenduslikult, et eesti moderntantsul on suur tulevik. Mart Kangro ja Raido Mäe sooloetendustes oli palju Xavier Le Roy' väljendusvahendite laene; mõlemad tantsijad osalevad ka tema'uues projektis. Mäe lavastust Meelega võib nimetada eksperimendiks sõna kõige paremas mõttes. Noor tantsija (s. 1973) eksperimenteerib oma kehaga ja selle tunnetusega. Millisega nimelt? Ma tegin oma meelest kerjakausi ja üleloovaks ta mu sammudes sai, nii et ei teadnud, kellele anda neist rikkustest - nii määratleb 'tantsija oma võrdlemisi abstraktse lavastuse üldidee. Mägi on veendunud, et põhimõtteliselt on võimalik tantsida kõiki elusolendeid, keda su meel usaldab; arvatavasti on talle lähedane hingede ümbersünni idee. Paraku oli aga kohati siiski raske mõista, keda ta konkreetselt tantsis, kuigi mõned kujundid, madu näiteks, olid täiesti äratuntavad. Osa ajast tantsis Mägi napis riides, jõudes etenduse lõpus täieliku alastuseni, kõike seda aga alati hea maitse piires. M art Kangro Start oli üheaegselt nii kergem kui ka keerukam: kergem sellepärast, et baseerus lool, milles võis soovi korral näha ka mõne reaalse süžee algust. Teisalt võiks Kangro tantsu nimetada aga ükskõik milleks peale tantsu. Ta väljendas oma mõtteid video, kõne ja meditatsiooni abil; olulist rolli mängis ruumitunnetus. Tänu sellele saavutab Kangro võõritusefekti, mis on esmalt võõritus vaatajaskonnast. Stardile komponeeris muusika Paolo Conte. Kuigi see hõlmas erinevaid stiile, lõi see, et ballett oli loodud ühe helilooja muusikale, selle terviklikumaks ka muusikalises mõttes. Helitasandi ja tantsu hea kooskõlastatus lasid Stardis välja tulla võimsal filosoofilisel üldistusel. Eesti lavastajate tööd võis näha ka kaheosalises etenduses üldpealkirjaga S. P. A. double bill". Mõlemat osa ühendasid Liina Tepandi väga pildilised dekoratsioonid ja kostüümid. Esimese osa lavastas Katrin Essenson S. Belle romaani Selgitus inimese kohta põhjal. Segaseks jäi, kellele kuulus etenduse väga väljendusrikas muusika. Oli see Arial Levin? Kavalehes teda ka tänatakse, kuid ei ole arusaadav, mille eest. On selge, et kava koostajad taotlesid suuremat üldistust, kuid tulemus oli peaaegu vastupidine. Vähe sellest, tegelaste nimed olid lavastuses kasutatud videos ja kavalehes erinevalt kirjutatud - allpool tsiteerin neid video järgi. Tantsisid Tiina Mölder, Anna- Liisa Lepasepp, Päär Pärenson ja Taavet Jansen. Nad esinesid romaanist laenatud tinglike tüpaa cidena: Tania, Annette, Rene ja Nicolaus. Kõik tantsijad demonstreerisid väga suurt meisterlikkust. Nad valdasid vabalt kõige erinevamaid vahendeid, moodustades hea ansambli - nii paarisstseenides kui ka koos tantsides (väga efektne oli esemekasutus, näiteks tantsus betoonkuubikutega). Palju oli laenatud spordist, m eisterlikult kasutatud video- ja valgusefekte. Loomulikult ei olnud see kõik üllatus, S.P.A. töid vaatan alati suure huviga. Selgitus inimese kohta laadis filosoofilisi etendusi vaataks alati nagu esmakordselt! Etenduse teise poole Trinitriin oli lavastanud (ka videokujunduse teinud) Taavet Jansen, näidates, et on lavastajana samaväärne kui tantsijana esimeses osas. Lavastus põhines A. Christophi triloogial Kaustik. Katsumus. Kolmas vale, mis jutustab kaksikvendadest, kes valmistuvad ellu astuma. Tantsisid Triin Lilleorg, Margus Toomla ning Jaak Sapas. Võib-olla ei olnud see tantsuliselt nii efektne kui eelmine, kuid selgitas kahtlemata paljusid üldinimlikke mõtteid, kahjuks traagilisi. Norra teatrit BAK-TRUPPEN võiks võrrelda, kui imelik see ka ei oleks, kõigepealt Hooman Sharifi kunstiga - samuti püüd publikut šokeerida ja poliitiline suunitlus. Võib-olla on asi ka selles, et mõlemad on Norrast; BAK- TRUPPEN on Sharifi jaoks omamoodi ideedeallikaks (siit ka mõningane žestide sarnasus). Vähemalt võis näha, mida tähendab stiil! Norralaste lavastus Europhae põhines samuti kirjandusklassikal - romaanikirjaniku Dag Solstagi märkmetel rongireisist läbi Põhja- Euroopa. Oma žanrilt kuulus see von Krahli teatri baaris toimunud etendus pigem kergesse muusikasse, kasutades ka ruumiomaseid valgus- ja videoefekte. Ruumi oli spetsiaalselt laiendatud ning tantsijad-lauljad kasutasid aegajalt ka keldrit. Osalesid Oyvind Berg, Invild Holm, Trine Falch Johannessen, Jprgen Knudsen, Bo Krister Wallstrpm, Worm Winther ja Per Henrik Svalastog, kes olid jagatud kahte rühma. Osa tantsijaist, kes meenutasid kehaehituselt lapsi, seisid trepiastmeil. Põhisümbolid olid kontrastsed: poliitilised (Hitler, Lenin, Stalin, demonstratsioonide ja sõja pildid jne.), teised aga laenatud ameerika film idest - näiteks vampiirid. Kontrastid esinesid ka väga rikkalikus helikeeles. Tantsijad laulsid nii "loomuliku lt kui mikrofoniga, eri registrites ja tämbrites, röökisid ja rääkisid. Kes on näinud Pepeljajevi teatrit, saab ehk aru, mida see meenutab. Kasutati ka klassikalise muusika stilisatsiooni, kuid erinevalt Pepeljajevist mängib kerge muusika selles etenduses suuremat rolli. Üldidee on läbipaistev ja väga konkreetne. Kavalehes annavad autorid seda edasi järgmiselt: Elava innovaatilise energia ja surma taastava energia vahel on pidev konflikt ja võim uvõitlus. Surnud teevad elavate elu raskeks, ajalugu on kõikjal, sellest on võimatu vabaneda. [...] Surnult pöördub seedimise protsess ringi ja kapitalistlik Euroopa peab omaenese sitta sööma. Vahe Sharifi ja selle teatri vahel seisneb kõigepealt kunstilises tasemes. Kuidagi õnnestub neil näidata terrorismi tõelist hinda (et Stalin on tegelikult lihtsalt vampiir, kes ihkab inimohvreid). Ma arvan, et mõte kunst ja poliitika on sama, ei saaks selle teatri juhile esmane olla. Loomulikult idee poliitika on kõikjal on sellele väga lähedane, kuid vahe on kõigile selge. Europhae" jätab väga tugeva mulje kõigepealt just kõrge kunstilise taseme tõttu. Augusti tantsufestivali lõpetasid ameerika tantsija-koreograafi Tim Feldmani lühiballettide õhtud. Saamaks aru erinevustest ameerika ja euroopa tantsu vahel, võib võrrelda näiteks BAK-TRUPPENit ja Tim Feldmani lühiballetteselles mõttes on Feldmann tüüpiline ameeriklane. Kõige rohkem meenutas see näiteks Xavier Le Roy stiili, kuid Feldmanni kunst on palju sirgjooneliseni. Tema moto on Bertrand Russelli mõte teadlased otsivad tõde, kunstnikud ilu, mis on väga traditsiooniline ja mida on kuidagi imelik täna lugeda. Le Roy le, kes oli ka ise teadlane ja kellel need mõlemad alged on harmoonilises ühtsuses, niisugune idee vist pähe ei tuleks. Traditsioonilisem on Feldmanni kunst ka selles mõttes, et baseerub kontrastidel. Esimene ballett 0 kujutas endast abstraktset sooloetend ust, kus tantsija manipuleeris oma kehaga (soovi korral võib siingi näha veel üht Mäe, Kangro ja Essensoni stiilide allikat). Teine ballett On Rose - lavastus neljale esinejale idamaise tantsu elementidega. Muusika autoriks mõlemal juhul Underground-helilooja ja viiuldaja Guy Yarden, kes teises balletis esitas seda ka elavas suhtluses tantsijatega. Viimase algallikad olid ühest küljest klassikaline tonaalsus, teiselt poolt elektroonika. Seejuures ei tähendanud elav ettekanne tingimata traditsioonilist kõla: viiul balletis "On Rose oli ebatavaliselt häälestatud, helisid osaliselt elektrooniliselt muudetud jne. Tähtis oli ka kontrast vaikuse ja muusika või loodushelide (linnulaul, kassi näugumine) ja muusika vahel. Samal ajal on Cage i või minimalismi esteetika võõras nii koreograafile kui ka heliloojale. Neile on äärmiselt tähtis ilu mõiste - ja see on ilu traditsioonilises mõttes. Kümneminutiline lavastus 0 toetus Egon Schiele autoportreedele ja oli rõhutatult abstraktne; Feldmann tantsis valgetes riietes, mis arvatavasti sümboliseeris puhtust täielikus kooskõlas kristliku traditsiooniga. Ta m anipuleeris mehe keha ja ruumi tunnetusega, püüdes demonstreerida nende ilu, mis õnnestus tal täielikult. Muusika kõlas lindilt traditsioonilise orkestrikoosseisu esituses, allikaks klassikaline euroopalik harmoonia. Muusika ja tants moodustasid ideaalse ansambli ja vaevalt autorid millelegi muule pretendeerisidki. Lavastuses On Rose osales kolm tantsijat Iisraelist ja USA-st: Charlotte Munch Bengtsen, Patricia S. Pawlik ja Ori Flomin, lisaks, nagu juba öeldud, Guy Yarden, kes esines sümboolses rollis ka tantsijana. Feldmann saavutas siin samasuguse inform atiivsusastm e kui esimeses balletis. Kontseptsiooni algallikaks Tšaikovski ballett "Uinuv kaunitar, kust oli sämplitud muusikaliste kujundite algmaterjal. Lavastaja annab klassikalise balleti uue versiooni, milles surma on kujutatud väga naturalistlikult. Kooskõlas idamaise jantsu reeglitega olid tantsijate kehad nagu mitmeks osaks jaotatud; välimus stiliseeritud, väljendades kindlaid traditsioonilisi tüüpe: naiivne tüdruk, vampiir jne. (Lise Kütteni kostüümid). Suurt rolli mängis ka lavakujundus (Camilla Bjornvald) teravmeelsete visuaalsete transformatsioonidega (nt. tagumik muutub südameks, süda krooniks jne.). Muusika oli esimesest balletist rikkam ning rõhutas põhikontrasti konkreetsete muusikaliste kujundite ja viiuldaja elava ettekande vahel. Moraalis pole midagi uut - kurjus saab karistatud ja headus võidab, peakangelannast, kes on põhimõtteliselt nagu kõik, saab printsess. Vaevalt on kunagi enne esinenud Eestis koos nii palju selle valdkonna väljapaistvaid tantsijaid. See näitab ka publiku maitse kindlat taset (festival oli peaaegu välja müüdud), festivali kõrgest kunstilisest tasemest rääkimata. Jääme huviga ootama uusi huvitavaid moderntantsu sündmusi agentuurilt 2. tants. MARK RAIS FAKTITAPSUSTUS Kuigi ma ei taha avaldada arvamust kaaskriitiku loomingu ja nägemisviisi kohta, ei saa mitte vaiki olla. Nimelt on Mark Raisi artiklis Märkmeid Augusti tantsufestivalilt (vt. Sirp ) tõsine, poliitilise varjundiga eksimus. Kirjutades Hooman Sharifi teosest Then such silence..." räägib ta sellest, kuidas nimetatud töö kutsub üles kätte maksma tapetud laste eest jne. Eelnevalt kirjutab Rais, et näidati filmi vanamehest, kes päev enne etendust sooritas mõrva Palestiinlaste kontrollitaval alal. Kuna viibisin samal etendusel, siis võin 100% kindlusega väita, et nimetatud asju ei juhtunud. Toimus aga järgmine: videofilmis näidati vaheldumisi kaht vanurit, meest ja naist, kes väga hoolikalt sõid, lõpuks tulid tiitrid, kus oli esitatud mõlema nimi (mille alusel oli ilmselt tegemist norralastega) ja eluaastad, mõlemad on vähemalt aasta surnud. Pärast seda kutsus Sharifi publikut otsustama, kummal on ühes vanas tülis õigus. Nii tema kui ka tema partner põlvitasid saali maha ja rääkisid vaheldumisi, kes enne vägivallaakti sooritas: teie poisid loopisid kividega surnuks ühe lapse... aga enne seda tulid tankid Palestiinlaste kontrollitud alale... aga enne seda... jne. Minu arvates rõhutati sellega selliste vaidluste mõttetust - kui me tülitseme selle pärast, kes tüli alustas, ei jõua me kuhugi. Seejärel tõusis Sharifi püsti ja tsiteeris piibli kirjakohta silm silma, hammas hamba vastu. Sharifi etenduses oli ka teisi poliitilise vägivalla näiteid: näiteks rääkis ta sellest, mida Türgi vanglates tehakse poliitiliste vastastega. Jätan selle Raisi südametunnistusele, kas tegemist oli teadliku infomoonutusega või lihtsalt vähese inglise keele oskusega. Hooman Sharifi HEILI EINASTO

9 MADIS PALM Teatrilabori tunnustuseks 2 ehk Kuidas ma seekord aru sain /---1 i teach video at pratt in brooklyn and when i arrived this morning people were wa tehing billowing smoke aeross the river. i sent my students up to the roofwith cameras. there was smoke on one tower at that point and no confirmed reports as to what was going on. the atmosphere started filling with smoke. a level of quiet hysteria started to develop. /---/ Minu meiliboksi jõudis see sõnum 11. september a. 19:27 läbi Latera jututoa. Originaal pärineb listist FACES - FACES - women in new media - mis Ameerikamaal asub. Globaliseerume, mis parata. Nii sain ma õnnetusest teada. Aga, mis salata, esimene emotsioon oli, et nali. Netihuumor. Kui aasta augustis riiki pöörati, sain ma sellest klassivenna venna käest teada. Läksin klassivennale külla hommikul kell 11, ta vanem vend avas ukse ja soovis head riigipööret. Ahah, ütlesin ma, vahva, kas Amar ka kodus on, me leppisime kokku. Sa ei saa aru või, küsis ta, meil on riigipööre, me läheme kohe kõik kolhoosi kartuleid võtma. Tore, vahva, ütlesin ma, hea nali. Nii see on, tõsist tragöödiat keeldub aju tunnistam ast. Peab seda mänguks. Ja kuuldemängu marslaste sissetungist tõsieluks... Nii olgu sissejuhatuseks öeldud. Esmalt taustsüsteemist Nii (globaal-)sotsiaalses kui ka (eesti) teatri areaalis. Hetkel on terrorirünnakust Ameerika ja kogu demokraatliku maailma sümbolitele möödunud mõni tund vähem kui viisteist päeva. Akt on maailma pressi esikülgedelt kadunud. Nende viieteist päeva jooksul on siinkirjutaja kuulajana kahel väga erineval konverentsil viibinud. Mari Sobolevi ja Eesti Looduskaitse Seltsi Viljandi osakonna korraldatud väitluskonverentsil Mina ja maailm laupäeval, 15. septembril Ugala väikeses saalis ja Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni neljandal rahvusvahelisel konverentsil Maailma draama 21. sajandi lävel septembrini Tartu ülikooli ajaloomuuseumi konverentsisaalis. Viljandis olid väitlejate hulgas sellised nimed nagu Mart Raukas, Igor Gräzin, livi Masso, Rein Otsason, Jüri Mõis, Rein Veidemann jt. Tartus oli osalejaid Skandinaaviast, USAst, Indiast, Hongkongist, Venemaalt ete. Mõnedki jäid tulemata, sest ei usaldanud lennukeid. Miks ma sellest üldse kirjutan - sest Viljandi konverentsil ei saanud mitte ükski väitluspaar ilma WTC-temaatikata läbi, (uue ajastu) draama arengutele ja hetkeseisule pühendet teaduskonverentsil seevastu ei maininud sedasama mitte ükski kõnelejatest poole sõnagagi. Ja see on märgiline. Lisaksin veel, et Teatrilabori prof. Jaansoni kommentaaridega küüniline pilt töötas ja mõjus kui perfektne konverentsiettekanne, aga sellest alamal. Pretsedent Teisipäeva õhtul laboris asetleidnu oli vaieldamatult pretsedent. Sotsiaalselt kiirreageeriv teater. Pressiteater, nagu nad ise asetleidnut tekstis nimetasid. Allakirjutanu teada ei ole Maarjamaal midagi sarnast varem tehtud. Ja ega ma oskagi asjale täpset žanrimääratlust anda. Võibolla totaalselt sotsiaalne teater? Üldine teater? Üleüldine teater (aga kindlasti mitte teater üleüldse)? Teatrist suurem teater? Suurem-kui-elu-teater? Ei tea, ehk pole olulinegi. Üdiuute asjade defineerimine loomuldasa ju võimatu ongi, muudaks uue mitteuueks, olemasolevaks ja lahterdatuks, ent mitte olevaks ja arenevaks. Kuivõrd tegemist oli ühekordse ettevõtmisega, pean siinkohal kirjeldama, milline see küüniline pilt välja nägi, mis juhtus, mis toimus. (Kuluaarivestlustest kostis, et kui Ameerikas, või kuskil, uus hele laks käib, siis liigub labor asjaga kaas, teeb vol. kahe, loota või karta - eks see jääb igaühe isiklikule südam etunnistusele... et kui totaalne teater...) Laval istub mustas mees ja suitsetab, vaatab saabujaid, ootab. Siis ütleb: esimene asi mida ma teile ütlen on see et te elate illusioonides. näiteks te usute, et ameerika on olemas, minu sõnum on, et isegi see idee on jabur, pole olemas mingit ameerikat. tuletage meelde - there is no spoon, selle asemel on - lõppematu kukkumine, surm otse eetris, ärapõlemine kahe leviaugu vahelises ideaalses kuuldavuses, eksole, leekide kuiv pragin ja elusalt kõrbeva kannatava liha lõhn otse siinsamas, hommikusöögilaua ääres. Mees räägib. Ta taga seinal jookseb videopilt vaheldumisi s7/7/-kaadritega. Osama bin Laden, varisev torn, F-16 jne., jne., kõik viimse paari nädala meediast tuttavaks saanud ikoonid. Muuhulgas räägib mees totaalselt teatrist, terroriakti, surma, kui soovite, esteetikast ja ilust. On selline 21. sajandi mees. Laseb materjalid publikusse ringi käima. Esimesena kunst.ee ande 3 /2 001 {New York on ju s t äsja õhku lennanud ja rahvusvaheline terrorism möllab ja homme ilmub trükikojast ajakiri kunst.ee 3/2001 koos revolutsiooni eriga, kaanepildiks tiivuline tiiger lipupunasel taustal ja tõrvikut kandev noor radikaalne sotsioloog. Kohutavalt irooniline ajastus. - Heie Treier kell Lateras). Siis võtab pihku musta sidruni, surub päästiku alla, eemaldab splindi ja ütleb: kui siin ruumis lõhkeks pomm, siis te saaksite hetkeks teada, mis tunne on olla plahvatuse epitsentris. Hetkeks tundub, et ta laseb granaadi samamoodi publikusse ringlema kui kunstigi, aga siiski mitte. Teater, kunst, ei ole siiski nii totaalne, ta topib splindi silmanähtavate raskustega oma pesasse tagasi (splint on tõrges, džinn ei taha pudelisse aheldatud olla) ja räägib edasi. Pildid jooksevad. President ja moslemid. Jne. Siis mees tüdib, ütleb: ma olen nüüd küllalt rääkinud, siit edasi teeb pressiteater ennast ise. ma tänan tähelepanu eest. Mees lahkub. Tugitoolist tõuseb Kaido Jaanson ja peab mõneminutilise ettekande. Istub tagasi. Vaikus. Ootus. Tagareast kostab lavastaja Laansalu hääl: - Te kõik mõtlete, et mis nüüd edasi saab, kuidas edasi läheb. Kõige lihtsam viis on professor Jaansonile küsimusi esitada, kui neid peaks olema. See on haruldane võimalus. Jaanson tõuseb. Tagant kostub Jekki Rjazini (kes teab, see teab) äravahetamatu hääl, mis küsib, et kas oleks võimalik, et Tema Pühadus dalai-laama võiks moslemite ja ameeriklaste vahel lepitusmeheks hakata. Hea küsimus, ütleb Jaanson ja vastab sellele. Nii jätkubki. Küsimused ja vastused. Mõned küsimused saavad vastatud, mõned mitte, mõnedel ei olegi vastust. Jätkub, kuni küsimused otsa saavad, kuni asi sumbub. Et siis selline ettekanne. Ja siit jõuame me ringiga ülalmääratletud konverentside juurde. Labori saavutus Labori, oh ma ei tea, etendus-lavastus-võimisiganes, on suurepärane konverentsiettekanne, mis sulandas ühtsesse tervikusse teemad Mina ja maailm ning Maailma draama 21. sajandi lävel. Ja väga elegantsel viisil. Aga mitte see ei ole peatähtis. Olulisim on, et Tartus avati eesti teatrile uus uks. Teatriteadlastele uus tööpõld, tekitati tulevastele konverentsidele uus teema, uued ettekanded. Ajaloomuuseumi saalis jäi mõnest ettekandest küll juba kõlama teema, et elu ja teatri piirid uues draamas hakkavad hägustuma ning et virtuaalkeskkond ja meedia on järjest jõudsamalt teatri huviorbiiti astumas. Et teater on, vastupidiselt tavaarusaamale, meie elus järjest tähtsamal kohal. Ainult et me ei pruugi seda tähele panna, märgata. Ei kodus, ei tänaval. Kuid kõik näited, mis erinevates ettekannetes toodi, olid siiski killud. Hermanis tõi publiku teatri eest läbi Riia tänavate näitleja elutuppa, kusjuures kuskil muruplatsil lume sees (vist) kükitas näitleja, kes iseendaga malet mängis - publik võis teda märgata, aga ei pruukinud. Drode Daae Von der Fehr Oslost rääkis norra noorema põlve dramaturgist, kes aktiivselt virtuaali oma näitemängudesse sisse kirjutab (vrd. kasvõi Laansalu-Tombergi Une luup ), ja mõnedki näited veel. Aga killud. Laboris on killud kokku korjatud- ning neist täiuslik ja totaalne, reaktsiooniline ja retseptiivne pilt kokku pandud. Kasutades tänase maailma vahendeid ja keelt, tajumustrit, on meile kõigile, olgu me siis nomaadid või postmodernistid, peegel nina ette pandud. Jah, parafraseerides Prevert'i - kuidas portreteerida elu, kõigepealt joonista lained, erinevad lainepikkused. Isegi see ei ole peatähtis, et kaasaja va h e n -. did ja totaalne teema - mõtlemine on tähtis. Õigemini mõtlemise muutus. Kvaliteedi muutus kodumaises teatrimõtlemises. Ühe lausega kokku võttes võiks vahest ütelda, et Teatrilabori asi viis eesti teatrimõtte kuskilt Soontaga sovhoosi maadel asuvalt mättakeselt või siis Ararati viinapoeesiselt globaalsesse külla. Natuke dramaturgilisest kompositsioonist Andreas W Ameerika on väga hea näidend' (kuigi, seda teksti näidendiks nimetamast tõrgub keel samamoodi, nagu ka nähtut lavastuseks määramast). On suurepärane mudel. AW reaktsioon maailma vapustanud litakale ja sellele järgnenud reaktsioonile on absoluutselt täpne, laskumata samas siiski liigsetesse detailidesse. Täpsem kui lapsepõlvest meeles 1:43 žigulli- või mossemudelid, millel isegi uksed lahti ei käinud, ja samas tunduvalt hõlmatavam kui näiteks lõpmatuseni spiraaljas ühtedest ja nullidest koosnev DNA-mudel mõne teadlase arvutis. Vaadake ise - prožektorid süttivad, mees mustas hakkab rääkima (laksud tornidele ja mujale), ähvardus splindita (CNNi otseülekanne kokku kukkuvatest tornidest), Jaansoni lühike ettekanne (presidendi esimene sõnavõtt), vaikus saalis (šokk ja segadus), lavastaja hääl (PR-meeste või luureagentuuride reaktsioon), küsimused ja vastused (küsimused ja vastused), küsimuste lõpp (aktiivse huvi kadu - uued asjad tulevad peale, meil näiteks valiti siin presidenti...). Nii lihtne. Ja nii mõjuv. Lõpetuseks ei suuda ma siiski kiusatusele vastu panna ja sedastan, et boreaali, nomaadi ja laanemehena tuntud Laansalu ei saa tänapäevast postmodernset maailma portreteerides postmodernistlike tööriistadeta hakkama. Ameerika alustuseks dekonstrueerib ümbritseva ning restruktureerib selle siis me pilgu alla. Teisisõnu, alguses on definitsioon. Aga, noh, see on juba natuke kiusuajamine. Ja samas antud kontekstis siiski mitte tähtsusetu ANDRES KEIL P. S. Laborisse sissepääsu oodates küsis Berk Vaher, kurd võbelemas prillinurgas, et kui Une luubi esitlusel olid Laansalul juhtmed küljes (vihjates AL-i kolme patsikesega kiilassoengule), et huvitav, kas tal täna on turban peas. Ei olnud. Sest turbanit polnud vaja.

10 VoxEstFest kauge ja lähedane VoxEstFest" A. D oli muusika ja m uusikute valikult elitaarne pidustus. Vähemalt kolm esimest kontserti, millest allpool juttu, pakkusid muusikagurmaanidele stiilselt hõrku ja pisut võõrapärast vaimutoitu. Niisuguse kõrgtaseme taotluse puhul väärib festivali korraldaja Eesti Filharmoonia Kammerkoor tugevat tunnustust. Isegi sellest hoolimata, et kõik plaanitu ei teostunud: teisel kontserdil esinema pidanud kahest muusikust oli üks haigestunud ning neljas kontsert hispaania rahvamuusikast jäi päris ära. Igal juhul oli ettevõtmises väljapeetust, omapära ja tahet pakkuda parimat. Esimene kontsert 16. IX Niguliste kirikus, kus esines Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhatusel, äratas tähelepanu juba enne muusika kõlamist. Nim elt kogunes arvukas kuulajaskond, kelle hulgas oli silmapaistev hulk neid, kes meie (muusika)kultuuri, riigiasju ja võõramaiseid saatkondi juhtides siinset elu rohkem määravad kui teised. Teisi oli muidugi ka, ja tegelikult, nagu alati, aga iseäranis seekord, muutus kuulajate positsioonivahe Suure Muusika saabudes märkamatuks. Muusika oli tõepoolest suur: kõlasid Tomäs Luis de Victoria Tenebrae Responsories, 18 kannatusnädala jumalateenistusteks loodud responsooriumi. Esimene tähelepanek nende kuulamisest oli see, kui võimsalt toimisid Kristuse ristiteest mõtisklevad tekstid, mida kavalehelt sai jälgida Toomas Siitani heas tõlkes. Ei ole ju praegu küll kannatusaeg kirikuaasta mõttes, kuid ometi tõi just lõppenud nädal kohalikke ja üleilmseid kannatusi rohkem kui tänase põlvkonna jaoks ükski varasem ja inimene olemise uhkus sai kõva hoobi. Tekstid mõjusid ja liitsid, pakkusid tänasele tragöödiale uut vaadet ja lohtu. Mõistagi mitte sõnad üksinda, vaid ikka koosmõjus Victoria väljendusrikka, peaaegu ekstaatilise, ometi rahustava muusikaga. Ning sellega, kuidas kontsert oli läbi viidud. Nimelt kirjutas Victoria Tenebrae kannatusnädala kolme päeva jumalateenistuste jaoks ning sama liigenduse järgi ehitas Paul Hillier üles ka kõnealuse ettekande. Laulnud kuus osa, astus koor altari eest kõrvale, andes kuulajaskonnale võimaluse vaikuses mediteerida. Hea ja mõjus idee. Responsooriumide interpreteerimisel oli tuntav, et dirigent taotles tasakaalu mitme mõjuri - Niguliste pika kaja, koori isikupärase tiheda ja kõlava tämbri ning hingava, paindliku fraasi vahel. Ja enamasti õnnestus see suurepäraselt. Tempod olid valitud liikuvad, isegi niivõrd, et lõigud, kus esinejad võtsid vabaduse muusikaliste mõtete kulgemisse pisut rohkem aega ja "õhku" anda, said omaette kuuldesündmusteks. Neis paigus tuli vokaalliinide kujundlikkus ja üksteisega põimumise peenus enam esile ja see oli lõpmata ilus. Neis kohtades sai ka teksti dramatism erilise selguse ja rõhu. Kammerkoori tämbri tuttav jõuline tihedus oli kuuldav peamiselt responsooriumide akordilise helikoega lõikudes, kuid sealgi mõjus see delikaatse ja täpselt väljamõõdetuna. Kõigis responsooriumides oli koori kõrval kõlamas kahe- ja kolmehäälsete ansamblite lõike. Ansamblid olid moodustatud koori kokku ehk kümmekonnast lauljast. Eri koosseisud tõid kõlavärvi nüansirikkust, jättes siiski alles kõigi ansamblite meisterliku ühisosa: kooslaulmise paindlikkuse ning fraasikujunduse subtiilsuse. Nõnda siis oskas Hillier targalt ühendada detailide täpsuse muusika ulatuslikuma "üldplaaniga", tasakaalustada mitmesuguseid faktuure, tämbreid ja koosseise ning tuua oma arusaam 400 aasta vanuse muusika esitamisest tänasesse nii, et see on loomulik, huvitav ja justkui enesestmõistetavalt omaksvõetav. Kõrvalepõikeks: samasuguse targa vabadusega, kui Hillier pani kõlama Victoria muusika, oli ta kirjutanud ka kava annotatsiooni. Seda oli hea lugeda. Paraku selle eestikeelset tõlget enam mitte nii väga, ehkki keeleliselt oli see täiesti korrektne. Aga kui muusikatekstide tõlkija tunneks väga hästi muusikaajalugu ja VOXESTFEST seda, mida siinses kultuurikontekstis sellest teatakse, siis ei tõlgiks ta võibolla ingliskeelset chanti lihtsalt lauluks, vaid pigem ühehäälseks liturgiliseks lauluks, teaks, et other music ei ole kõnealuses ajaloolises seoses ilmselt teised teosed ja oskaks-omapoolselt esile tuua Hillieri rõhutatud teesi sellest, miks Victoria responsooriume on siiski võimalik esitada teosena. Problemaatiline on ka kirikut ja Piiblit puudutava terminoloogia kasutamine - Holy Week on kannatusnädal, mitte Ülestõusmisnädal; ja Joonase evangeeliumi (17. IX kavalehelt) ei ole olemas, küll aga Joonase raamat. Ehkki detailid, on needki asjad tähtsad. 17. IX kontsert Nigulistes kujunes plaanitust ja loodetust erinevaks: laulja David James oli haigestunud ja organist Christopher Bowers-Broadbent esines sooloõhtuga. Ulatuslik kava koosnes põhiliselt XX sajandi muusikast: Messiaeni, Pärdi, hispaanlase Jesus Guridi, lõuna-aafriklase Kevin Volansi ja inglasest organisti enese teostest. XIX sajandi lõpu helimaailma esindasid Eric Satie ja Cesar Franck. See kontsert jättis kummastava ja mõneti vastuolulise mulje. Ma usun, et Bowers-Broadbent on meisterlik organist ja ilmselt ka huvitav mõtleja, sest tehniliselt keerukas programm sai hästi mängitud, mõnigi kord äratas tähelepanu ootamatu registrivalik ja ka organisti enese teoses kuuldus põnevaid helikooslusi. Aga ma ei oska õieti mingit hinnangut anda esineja artistlikkusele, see on tema suurele tahtele kuulajaid kaasa haarata ning võimele endale lum m atult kaasa elama panna. Minu meelest olime meie, hõre kuulajaskond, sattunud muusikaõhtule, kus keegi sõrmitses hämaras kirikus orelit, tõsiselt ja püüdlikult, tuues sealt esile mõnesuguseid kõlasid. Siis tuli mängimisse paus ja järgnesid natuke teistsugused tämbrid ja kooskõlad. Tegelikult kuulsin mitmeid kavas olnud teoseid esimest korda ja paar korda ei saanud õieti arugi, kas oli alanud uus lugu või oli tegemist veel eelmise teose ümberregistreerimisega. Kuna organistil assistenti ei olnud, läks iga registrivahetuse paus üsna pikaks. Ja lõpuks sai muusika lihtsalt otsa, jättes meeltesse suure ja mõneti laialivalguva, väheste kontuuridega helipildi. Ent ma ei ole eelnevas hinnangus siiski päris veendunud: võib täiesti olla, et organist oma enesessetõmbunud elitaarsuses oli väga hea ja küsimus on vaid minu väheses kontaktivõimes. See-eest ei tekkinud mingeid küsimusi järgmisel, 18. IX Mustpeade Majas toimunud kontserdi puhul, kus keskaegset muusikat esitasid Paul Hillier lauljana ja Andrew Lawrence-King harfi- ja psalterimängijana. Kontsert oli tippklassist, muusikaelamus võrreldav ime või ingli ilmumise äratundmisega. Ime seisnes selles, et trubaduuride lüürika sai elavaks ja kõnekaks; selles, et musitseerimise meisterlikkus, täpsus, selgus ja vabadus mõjusid ülimalt loomulikuna; selles, et esinejad suutsid oma erudeerituse ühendada karismaatilisusega. Ja selleski, et keskaja tunnetemaailm, moraal ja sündmused toodi tänasesse päeva muusikaväliste lisanditeta - kostüümide ja lavastuseta. Teatraalsust oli tegelikult küll, aga just niipalju, kui see hääle või pilli võimaluste ja vahenditega on edasi antav. Selgus, et loominguliste meistrite käes on puhtmuusikalisi võimalusi ülirohkesti. Keskaja laulu teksti ja muusika kokkukuuluvus leidis väljenduse selles, et kaks muusikut kuulasid teineteist väga tähelepanelikult, läksid kaasa partneri pakutud nüanssidega, ja veider küll - suutsid sealjuures ikkagi kumbki oma individuaalsuse välja tuua. Lawrence-Kingi isikupära avanes kindlasti virtuoossuses, improvisatsioonivalmiduses ja keskendatuseks. Hillieri puhul sai taas kinnitust, et hääle valitsemises on ta tõeliselt suur, suutes selle eri varjunditega luua üha uusi värve. Muide, trubaduuride tekstid olid eesti keelde tõlgitud minu meelest väga hästi (tõlkijateks Märt Väljataga ja Liina Kotkas). ANU KÕLAR Lühike elu hispaaniateemalisel festivalil Kolmel õhtul etendus Estonias EFK korraldatud festivali VoxEstFest raames hispaania ühe olulisema helilooja Manuel de Falla lühiooper La vida breve ( Lühike elu ). See 28aastase noore mehena kirjutatud esimene tõsisem töö on autorile enesele meeldinud oma loomingust kõige enam (meenutagem veel näiteks tema ballette Suur võlur armastus, "Kolmnurkne kübar, mis mõlemad olnud Estonia mängukavas, või Ööd Hispaania aedades" klaverile ja orkestrile). Eestlaste aistinguis seostub Hispaania ja hispaanlastega uhkuse ja väärikusega tembitud temperamentsus, harjumatult nurgelised muusikarütmid ning elutunnetuse kargus. Nii nagu andaluuslasele võib olla vaevaliselt tabatav meie kullaketrajalik lihtne 3 + 2, tikub eestlase flamencosse vägisi labajala - tunnetust. Ometigi on Kaljuste ja Hillieri ( Vox- EstFesti ideestiku kokkupanijad) väljakäidud hispaania teema värske ja ponnistusi väärt. Manuel de Falla aastal Madridi kaunite kunstide akadeemia konkursivõidu pälvinud lavateos (libretistiks kuulsa inglase nimekaim Carlos Fernandes Shaw) "La vida breve tundub oma vormi kompaktsuse ja tiheduse juures otsekui praeguse tempoka aja produkt. Andaluusia rahvalaulude ja tantsurütmide tunnetuse baasil kirjutatud suurepärane muusika ja uusromantiline süžee kontsentreerivad meie tähelepanu napi, kuid intensiivse poolteisttunni sisse tavapärasema kolme vaheajaga viie vaatuse asemel. Pinnaseks La vida breve loomisel on hispaania muusika zarzuelaõe ehk lühikeste rahvaliku ainesega koomiliste ooperite traditsioon. Libreto sisu on siiski ülitraagiiine, kus ühendatud selgeltmõistetav süžee ja rahvalik elutarkus. Teosesse on põimitud mitmeid draamat genereerivaid ja sõlmivaid vastandusi. Nii nagu lõikuvad kunstnik Pille Jänese kujundatud tasapinnad laval, lõikuvad korraks omavahel, et siis taas jälle lahkneda, hoolimatus ja armastus, päritolu madalus ja kõrgus, surm ja elu. Valusa lõikumise kujundit kandis ka näiteks esimeses vaatuses mees- ja naiskoori eri suundades liikumine mööda poolviltusi pindu taustana või kommentaarina Paco ja Saludi lembehetkele. Opositsioone võib leida ooperi muusikaski. Ori arvatud (näiteks J. B. Trend oma de Falla raamatus), et algselt oli de Falla kavandanud vastanduma kõrget päritolu noormehe Paco Massenet laadse vokaalstiili õnnetu armastaja mustlastüdruk Saludi folkloorsele laulumaneerile. Granada aguli-ja sepikojameeleolu ning läbi ooperi korratavat tõdemust "häda sellele, kes sündis alasi, mitte haamrina tekitas klassikalistele sümfooniaorkestri pillidele vastanduv orkestris "mängitav ehtne alasi ja haamer. Tõsi, see, et esimese vaatuse tegevuspaik oli autorite tahtel sepikojaesine, Estonia lavastusest hästi ei selgunud. Lavaesisel kõrguv raagus puu võis sümboliseerida nii "surnuks kuivanud armastust kui ka kultuurielu kasinaid võimalusi (ka kostüümid olid kavalehe andmetel kokku otsitud teatri muudest etendustest). Tagasihoidlikult täpse kommentaarina laval toimuvale mõjus töö valgusega Airi Erase teostuses. Neeme Kuninga osa lavastajana oli esimeses vaatuses üsna napp. Vaatuse alguses valdas staatiline ja pigem ängis meeleolu, mis kantud armastatud noormehe Paco ootamisest ja kaeblevast tõdemusest: vaese elu pole muud kui kannatus, olgu ta parem lühike. Ehk tekitanuks näiteks sepikoja ja selle partituuri kirjutatud kolksude toomine lavale, publikule paremini märgatavaks, huvitavama tasakaalu? Esimeselt rõdult, kust kuulasin, polnud alati kõige parem ka orkestri ja solistide balanss (solistide kahjuks) ning seda, et lauldakse hispaania keeles, võis vaid aimata. Edasine kulges tõusujoones. Haaravam oli teine vaatus, kus tegevusliinide pinge kulmineerus. Tugev leid oli lahendada oma armsama pulmapeole (kus pruudiks hoopis teine neiu) peale sattunud Saludi šokk peoliste aegluubis liigutuste kaudu: sellises psüühilises seisundis võib aeg tõepoolest hakata kummastavalt voolama. Pulmapilt oli haarav ka koori hea peolainel hõikumiste, käteplaksude ja muuga ning loomulikult suurepäraste tantsijate Claudia Ševtšenko, Heidi Rajangu ja Indrek Arula stiilse etteastega. Artistide loomupärane huvi kaugematesse kultuuridesse süüvimise vastu (olgu selleks siis hispaania tants või siis praegu aktuaalne lähis-ida temaatika) paneb lootma, et maailmas minust erineva adumine ja sellega kontakteerumine ning püüd harmoonia poole kandub mujalegi kui ainult kaunitesse kunstidesse, oma labajalaga oleme sellegipoolest juba geneetiliselt seotud. Nadja Kurem Saludina oli heas vokaalses ja mängulises vormis ning usutav partner küll veidi vitaalsema näitlemisstiiliga Kuuba-USA päritolu Paco kehastajale, tenor Bernardo Villalobosele. Läbinisti folkloorse kujuna pole vist Saludit kunagi tegelikult laval mängitud. Rahvalaululikumat stiili (pulmastseenis) planeeriti algselt etendusse hispaania laulja Luis Heredia Fernandezi toel, kes jäi kahjuks Tallinna saabumata. Asendusvariant - osalt kitarrist Meelis Miili, osalt teised lauljad - ei kahjustanud etenduse kulgu, küll aga jäi olemata helilooja kavandatud koloriitne värvilaik etenduse tervikkoes. Võrdväärsena peategelastega esinesid Riina Airenne (mõnikord siiski ohuks vibraatoga seonduv) Saludi vanaemana ja Jassi Zahharov onu Sarvaorina. Omaette teema eesti laulukultuuris on eesti keele foneetikast tulenevad valdavalt "taga positsiooniga vokaalid. Euroopa lauldavamates keeltes, näiteks itaalia, aga ka hispaania foneetikas; on need palju rohkem "ees ja seetõttu juba puhta kusti I istelt omadustelt säravamad ja kandvamad. See on lõks, mida võib olla üsna raske vältida. Teatav kaetus ja tumedus käivad muidugi romantilise ooperi esteetikaga kaasas. Teksti selguse ja puhtuse osas võib alati nautida Jassi Zahharovit. La vida breve süžee primitiivsus on teisalt ka ooperi puudus. Rikka noormehe võrgutatud ja siis maha jäetud vaese tütarlapse meeleheite teema on peaaegu et arhetüüpne, iseasi, kas see just alati surma toob. Üks võimalus sellist teost publiku ette tuua oleks keskenduda veelgi rohkem muusikalisele materjalile ja esitada lavastus veelgi skemaatilisemalt - see oleks siis midagi kontsertetenduse taolist. Teisalt muidugi võib efektselt läbi lavastada peaaegu iga soololaulu või romansigi. De Falla muusika sobib hästi muusikalise juhi ja dirigendi Jüri Alperteni lahtise emotsiooniga natuurile. Tahaks loota, et edaspidi õnnestub teost dirigeerida ka La vida breve Estonia versiooni algatajal Tõnu Kaljustel, kes on tihti võimeline kontsentreerima muusikalist dramaturgiat pisimate detailideni. Ehkki lavateost Lühike elu on siiani haruharva esitatud, vääris de Falla muusika igal juhul "tolmu pühkimist partituurilt - ehk tuleb see teos maailmas jälle meelde laiemaltki kui ühel hispaaniateemalisel muusikafestivalil. ALLAN VURMA

11 20 aastat soosteriaanat, aga kõik on alles ees Täna kell 16 avatakse Tallinnas Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones Ülo Soosteri mälestusnäitus ja homme Helsingis Kiasmas ulatuslik kaasaegset kunsti hõlmav väljapanek Ars 01. Soosteri kunst kuulub novaatorliku, avangardistliku kunsti klassikasse, kunsti lähiajalukku, Ars 01" kaardistab kõige uuemat, aktuaalsemat, põletavamat: kompab kultuuride piire ja mõjutusi, intertsoone. Kuid näiliselt nii erinevates väljapanekutes, on midagi kummastavalt sarnast: nii Soosteri retrospektiiv kui ka tulevikule suunatud kolmas ruum aitavad võõra, Teise kaudu jõuda iseendani. Sooster, mässav geenius, elas (oli sunnitud elama?) kogu teadliku kunstnikuelu eksiilis - Moskvas. Positsiooni "võõrastele oma, omadele võõras on väga tabavalt aastal Tallinn - Moskva. Moskva - Tallinn kataloogis kirjeldanud Moskva kunstnik Juri Sobolev: "Tegelikult oli Ülo esimene välismaalane, keda kohtasin. Tema päritolu teisest riigist ei kinnitanud mitte teistmoodi kombed või ta veider gruusia-balti aktsent/ /Ta tõendas välismaaks kutsutava ruumi olemasolu reaalsust oma täiesti tavatu lähenemisega / /. Kõik see tõi meelde rännumeeste endisaegsed traktaadid / / Teispool seda piiri tundsin minagi ennast nagu kodus... meie mõlemad otsisime kadunud aega. Soosteril oli ajakontiinumist kaotsi läinud aastat kolmkümmend. / / Ta tajus seda aja asünkroonsust juba kodanlikus Eestis. Mis siis minust rääkida. Kuid see ei tõuganud metropoli avangardistliku kunsti üht liidrit kodusest Eestist eemale, vaid otse vastupidi - temast sai Moskva - Tallinna kunstisilla järjekindel ja pühendunud ehitaja ning, mis veel hämmastavam, teosest teosesse kordas ta oma lapsepõlvemotiive. Järjekordne tõestus praeguses kunstis kinnistunud arusaamale, et mida isiklikum on kunsti sõnum, mida enam on selles tunda autori kohal-ja lähedalolekut, seda veenvam see ka on. Hiina, jaapani, korea, india, lõuna-aafrika, mehhiko, aga ka leedu, vene ja eesti kunstnike kunst läheb Kiasma vaatajale korda, mida eripärasem on sõnum ja üldmõistetavani selle edastamiseks kasutatud keel. Eelmine Ars - "Ars 9 5 oli eestlasele ilmutuslik: suur hulk rahvusvaheliselt respekteeritud kunstnikke, kelle töid võis juhuslikult näha ühel või teisel suurnäitusel või reproduktsioonidena ajakirjades ja kataloogides, loksusid õigesse konteksti. Ars 9 5 võib tagantjärele vaadata isegi kui nüüdiskunsti kiirkursust, järeleaitamistundi. Kõik kuus aastat tagasi aktiivselt tegutsenud kriitikud mitte ainult ei külastanud seda näitust, vaid ka kirjutasid sellest. Ülo Soosteri eelmine suur, ka kogu loomingut koondanud retrospektiiv oli Tartu kunstimuuseumis väljas aasta kevadel. Tõsi, ilmselt jäi tollase Tartu näituse maht täna Rüütelkonnahoones avatavale väljapanekule alla, sest Tartu Vallikraavi tänava hoone II korruse näituseruumid ei ületa keskmise galerii pinda, kuid ka seal tegi näituse kuraator (tollal nimetati teda lihtsalt ja tagasihoidlikult koostajaks) Mari Pill valiku Ülo Soosteri kogu pärandist. Pärand jõudis praeguses mahus Eestisse küll alles 1990ndate algul, kui Soosteri perekond lahkus Venemaalt Iisraeli, ent aasta kevadtalvel vaatasime koos Mariga (olin tal abiks) Soosterite korteris ööde kaupa läbi tuhandeid ja tuhandeid joonistusi - eskiise ja lõplikke variante. Selle kirgastavalt kummalise kogemuse kaudu joonistus selgelt välja kunstniku arengutee, loogiline liikumine antiikmotiividelt Picassoni, Picassost Magritte i ja Ernsti ning lõpuks kunstniku enda struktuurideni, näiliselt puhta vormi otsinguni, milles on siiski nii tugev autori puudutus, kohalolek aasta näitusel olid väljas ka mitukümmend tööd Moskva erakogudest, kuhu nüüd on väga raske jõuda. Tartu muuseumi lektooriumis näidati animafilme, mis Sooster oli teinud koostöös Hražanovski ja Gamburgiga, kus kõlas Šnittke muusika. Need mõjusid tollal, kuusteist aastat Kaks akti. Tušš, tagasi lausa ilmutuslikult. Täna avatava Soosteri näituse pressitekstis rõhutab kuraator Eha Komissarov lausa kaks korda, et alles nüüd oleme jõudnud tervet loomingut hõlmava väljapanekuni. Mälu on lühike, mälu on petlik. Kuid ilmselt enam kui mälu vingerpussi või hoolimatusega kolleegide vastu, on tegemist kontekstiga: kuusteist aastat tagasi ei olnud Soosteril, ei isiku ega ka kunstnikuna, niisugust kontekstuaalset tähendust ja kõlapinda, kui on praegu aastal kordas Tallinna kunstimuuseum Soosteri näitust vaid Kadrioru lossi kahes väikeses näitusesaalis. Kogu soosteriaana oli alles ees. Mari Pill kogus küll kunstniku kaasaegsete mälestusi nii Tartust, Tallinnast kui ka Moskvast, kuid kataloogini ei jõudnud Tartu muuseum siis ega ka hiljem. Ka tollane retseptsioon oli tagasihoidlik: sügavama analüüsi pakkus Mari Pill almanahhis Kunst (1986, nr. 68/1), Tamara Luuk tegi kokkuvõtte Loomingus (1985, nr. 9). Mari Pill keskendus oma tollases analüüsis Soosteri loomingu põhisuundumuste kirjeldamisele ja seostamisele Eesti kunstikontekstiga, mis tollal oli vaat et ainuvõimalik lähenemisviis. Tamara Luuk tõi küll välja struktuuri kui võtmemõiste Soosteri loomingu tõlgendamisel, kuid tema essee ilmus Loomingu viimastel lehekülgedel imepisikeses kirjas ning bibliograafias pole jälge ei Tamara Luugi ega ka Soosteri nimest. Ja soosteriaana on tõesti võimas olnud. Moskvas 1980ndate lõpul ja 90ndate algul ilmunud 1950ndate ja 60ndate avangardismi uurimustes ei.puudu Soosteri nimi, temast kirjutatakse kui eestvedajast, mentorist. Ka aastal ilmunud "Tallinn - Moskva. Moskva - Tallinn kunstisilla kataloogis ei saa ükski autor, ei eestlane ega venelane, mööda Soosterist. Sooster on nagu password aastal Rüütelkonnahoones eksponeeritud kollaažinäitusel hakkas selguma Soosteri (aga ka tema sõpruskonna) roll 1950ndate aastate sürrealismi tulekus Eestisse, ja aasta vahetusel Tartu kunstim uuseum is korraldatud Soosteri sõpruskonna näitusel tema toetaja ja julgustaja roll, aga ka uute ideede ilmumise sünkroonsus metropolis ja provintsis. Seda sünkroonsust võis tajuda ka aasta eesti eksiili kunsti näitust vaadates: raudsele eesriidele vaatamata huvitusid nii kodu- kui väliseesti kunstnikud samadest ideedest aastal ilmus Ilja Kabakovi subjektiivne monograafia Ülo Soosteri pildianalüüs ning aastal lisandus Lidia Soosteri autobiograafiline mälestusteraamat Minu Sooster. Rääkimata artiklitest, ettekannetest, anima- ja dokumentaalfilmidest. Kuid siiski näib igati õigustatud olevat praegust näitust tutvustavas tekstis toodud Ilja Kabakovi tsitaat: Kui hakkas paistma järjekordne võimalus korraldada naitus Ülo töödest, vaatasime uuesti üle kõik tema tööd, ja jälle, nii nagu varem, uppusime tohutusse materjali hulka, teadmata, mida valida ja mida mitte, sest kõik tööd tundusid võrdsed tasemelt ja kvaliteedilt... olime nagu varblased tohutus põõsas, takerdudes kõikjal lehtedesse, okstesse, tihedatesse läbitungimatutesse ristum istesse... Varem.kirjeldatud loomingu uudne tõlgendamine on vaieldamatult kuraator Eha Komissarovi, aga ka kujundaja-konsultandi Marko Laimre teene. Kuid siiski seisame teekonna alguses - nii need, kes puutuvad Soosteri kunstiga kokku esimest korda, kui ka need, kes kümnendat. Soosteri looming, tema sürrealism, aga ka laiemalt tema loomismeetod on hinnaline teeviit kontseptualistliku kunstisuuna kujunemisele Moskva, aga ka meie kunstimaailmas. REET VARBLANE

12 NOCTURNUS Rahvusvaheline ehtekunstinäitus N octurnus" IX Pädastes. Kollokvium N octurnus IX. Avatud kinnine ring Ma arvan, kui ma väga püüaksin, suudaksin luua emotsionaalselt adekvaatse sõnalise pildi kolmest septembriööst pimeduse saladusliku müüri varjus, mida valgustasid põlevate puupakkude müstilised leegid ja kus aeg-ajalt kaebles saksofon. Lühidalt ja kadedusega ütlen, et vormistus oli täiuslik ja et ma tundsin end seal vastutustundetult hästi, sest kõigele oli mõeldud, kõige eest hoolt kantud. Tunnistan, et Nocturnuse programmi lugedes tundus see mulle pingutatult elitaarne ja Millenniumiga võrreldes kuidagi kitsam ja pisendatud. Osavõtjate ja ka osasaajate ring oli seekord kitsam kui näiteks aastal M illennium i näitusel Tallinnas Rotermanni soolalaos, kuid kui pidulikult väljenduda, siis ürituse enda sisu oli avatum, väljudes nii ettekannetes kui ka etteastetes ehtekunsti tavaproblemaatikast. Ja ma olen ka kindel, et kõigile näitusest osavõtjaile oli see näitus haruldane kogemus - oli ta siis üleilmselt tunnustatud kunstnik või praegune kunstitudeng. Kuraator (ei oska teda teistviisi nimetada) Kadri Mälk oli seda näitust kavandanud ja viimistlenud nii, tulemuseks oli terviklik kunstiteos, kus oma osa oli kõigil ja kõigel (poollagunenud Pädaste mõisa peahoone, Inga Kas kolm ööd ühel väikesel Eesti saarel lagunenud mõisahäärberis võivad mõjutada maailma? Julge sisemine hääl usub selle võimalikkusse. Tingimusel, et noil kolmel ööl on kogunenud pühendunud inimesi kõikjalt maailmast ja see, mis toimub, kannab endas uuenduslikku ja jõulist seemet, Siis võib teoks saada tolmlemine, kus mesilased ainult sellele kohale ja sellele ajale iseomase õietolmu mööda ilma laiali kannavad. Kui nii juhtub, on see meile kinnituseks, et me usk on elujõuline ja kommunikatsioonivõimeline. Piret Hirve ehted Hinge Ruumis Kunst erineb kirjandusest jutustuse puudumise poolest. Pingestatud vormides on midagi, mis oleks nagu nägemused poolel teel sõnadeks muutumise poole. Nende olemust, tähendust võiks peaaegu hoomata, kombata, kuid ometi ei või ega saa veel päriselt seletada, võib vaid aimata. Kui näitusel on palju esemeid ja nad on tihedalt üksteise kõrvale asetatud, siis astuksid sa näitusesaali nagu rahvarohkesse ruumi, kus keegi püüab sulle otsa vaadata, keegi veel nagu midagi kõrva sosistada. Vastupidi, kui eksponaadid on peaaegu et liiga väikesed ja nende vahel on palju tühja ruumi, hakkab ruum ise vaatajaga suhtlema, samuti esemetega ja see sõnades väljendamatu saab Raukase hõrk kujundus, igal ööl vahetatud valgusaktsendid + looduslikud lisandid liblikate ja ööputukate näol + teatraalsed, muusikalised ja kulinaarsed etteasted eksponaatide keskel). No nii - jälle ma tegelen vormiga, välisega. See oli nii loomulik, et siinjuures ei tajunud sisulist pingutust, mis pole olnud väike, sest nagu Kadri Mälk ise kirjutab 20. septembri Areenis:...veidrikke, kes vaimustusest kantuna mõnd kitsa eriala ettevõtmist teha võtavad, jääb üha vähemaks. Kunstnikud muutuvad enesekesksemaks, pragmaatikute leer kasvab, üha vähemaks jääb neid, kelle au ei luba muganduda ega sobituda ettesõidetud mustritesse. Seda näitust võrdleksin orkestriteosega ja esinejaid orkestriga, kuhu dirigent oli valinud just selle oopuse esitamiseks sobivad instrumentide grupid ja solistid. Muidugi on selline võrdlus meelevaldne, kuid peaks illustreerima dirigendi informeeritust ja sihti. Ja võimet siia näitusele saada tuntud tegijaid kogu maailmast ning julgust nende kõrvale seada EKA metallitudengid. Kõlas hästi kokku. Kolmel ööl sellel näitusel ringi käies ei tulnud kordagi pähe ühtki pragmaatilist küsimust - et kus? - et kellele? Ka mitte - et miks? Meis on hoiakut ja uhkust. Valitud üksindust. Vaevalt on see sulgumine elevandiluust torni. Ei, see on midagi muud. Kindlasti ei huvita meid sotsiaalselt tundliku tegevuskunsti simulatsioon, kus kunsti jälgivate inimeste hulk on viidud otsesesse seosesse kunsti kvaliteediga. Teatav tabamatus on öömuusikasse sisse kodeeritud: olla öösel öökarva ja päeval varjuda terava valguse eest. See tagab vabaduse liikuda omi radu. Jättes enesest jälgi, asitõendeid, mis meie olemasolu kinnitavad. Mitte ainult ei kinnita - vahel ka veenavad. Nii kuidagi eriti tuntavaks. Põlendruumi galeriiruum on omamoodi: krohv seintel aastasadadega tumedaks tõmbunud, palklagi päris must. Tilluke ruum, mida seletamatul kombel mõjutab rõhuv ajadimensioon, mõjub XXI sajandi tsivilisatsioonis peaaegu maastikuna, tulevad meelde mullalõhn ja meremüha. Selles kontekstis lõi kõige silmipimestavamalt särama Piret Hirve väljapanek, mis koosnes väikestest lihtsa vormiga ehetest, hõbedast ja kipsist rinnanõeltest, millest vähesed kaunistatud paari, justkui möödaminnes poetatud toorleemandiga. Kuubi- ja väljavenitatud risttahuka kujulistele vormidele on kirjutatud loetamatuid sõnu, Sest see oli Tema - sõltumatu looja - maailm, tihti rääkis Ta endale enesest, avastas iseend. Andis märku kellelegi teisele samast loožist. Ja loomulikult Ta rääkis ka mulle minust - minu piiratusest või avatusest, minu laiskusest ja konformistlikkusest. Nagu, ma arvan, et mõnele teiselegi. Tema looming on ehe kui informeeritud objekt" (Peeter Linnapi määratlus). Ei hakka ka mina siin otsima omi määratlusi, arutlema tendentside üle, analüüsima muutuvat kujundit muutuvas maailmas. Ja seda, mida muudab muutuv kujund muutuvas maailmas. Mis mul sinna asja? Minul, kes juba aastaid on sidunud end ehtekunsti (söandan ka seda niiviisi nimetada) kom m ertslikum a poolega? Kes mina olen? Kas see, kes malemängijate selja taga partiid jälgib ja enese arvates kaasa mängib? Neid vist nimetati kiibitsejateks. Aga teatud osasaamise rõõm jääb neilegi. Oluline on, et on veel eeltsiteeritud "veidrikke, kes vaimustusest kantud ja pühenduda tahtjaid, keda ei mõjuta reklaami silmategev kutse Seda kassid ostak- S'd TIINA KÄESEL Ja nad ei olnud veel laiali sõitnud, kui saabus päev, pärast mida pole miski enam endine. suurt ööliblikat nagu näitusesaalis avamisööl, niiskel hõbedakarva seinal, ei ole ma veel eales näinud. Mis on stepiklõbin kulunud saaiipõrandal; valges päevinäinud pitskleidis purjus naine ja ähvardav torukübaraga varjumees; autentsetel pillidel mängitud barokkmuusika vaheldumisi tulepraksumise ja tuule ulgumisega; käunuva kontrabassi kaja häärberis; merehädaliste huilged... Merehädalisena otsib inimene instinktiivselt midagi, millest kinni haarata, ja tema traagilises, otsustavas, läbinisti siiras pilgus - sest tegemist on ju enda päästmisega - heiastub sund korrastada oma elu kaost. Need on ainsad õiged mõtted - merehädalise mõtted. Kõik m uu on retoorika, poos, sisim farss - Jose Ortega y Gasset, Masside mäss". Mulle tundub, et see on sõlm, mis tekib tsivilisatsiooni ja kultuuri kokkupuutel ju l tunud barbaarsusega. Siin joonistub selgelt pilt, kus taltsutamatu ja põhjamaine metsikus kohtub kristliku Euroopaga. Me oleme taktitundlikult tahumatud. Alguses oli habras, siis jõhker. Mis kokku andis rõdu. Loksumine haprast jõhkrasse andis võimaluse tunnetada piire, äärmusi.'et siis tõusta püstloodis palkonile. Sealt on hea vaade, kotkapilk, mis on üheaegselt joovastunud, kuid väga terav. Saavad selgemaks saare kontuurid, kus ollakse. Ilmnevad jõujooned hoonest, mida me oleme ehitanud. Jah, me oleme tahutult taktitundetud. TANEL VEENRE mälestusi veel jutustuseks muutumata puutumatuist mõttelõngadest. Nende väljenduslik jõud kiirgab ruumi, mässides vaataja nähtamatusse müüdivõrku. Kunstnik on meedium ja tema mõte nagu tühi kast, millele võib materjali valida vastavalt seisundile. Hõbedase kuubi põhjast kumab nagu ilm u tus piimvalge silmakontuur, suletud silm, ainus inimese märk, üldse ainus märk näitusel, mis koondab varjatusest hoolimata enesesse omal kombel kogu sõnumi. Silm on vaikus ja seisund, suletud silmi võib näha enamat kui lahtisi silmi, võib ka kuulda ja hoomata, tajuda seda, mida ei ole veel sõnadeks muudetud. VAPPU THURLOW Muutuv Tallinna graafikatriennaal ja selle avamisele järgnenud konverents 15. septembril oli ilm selt esimene rahvusvaheline kultuurikvoorum Eestis pärast katastroofi Manhattanil. Ebakorrapärase lennuühenduse tõttu jäi triennaalile ilmumata olulisi osalejaid Põhja-Ameerikast ja konverentsil esinemata Whitney Ameerika Kunstimuuseumi kuraator David Kiehl oma ettekandega Ameerika Ühendriikide nüüdisgraafika ja üldse kujutava kunsti problemaatikast. Just ettekannetele järgnenud diskussioonil meeldivalt kommunikatiivseks kujunenud konverentsil olid kolmest ettekandest kaks pühendatud traditsiooni vaatlusele ja mõtestamisele. Peeter Lauritsa "M uinasuni kujunes enam kirjeldavaks kui analüütiliseks Austraalias 1970ndail tuntuks saanud nn. Papunja koolkonna maalingute ajaloolise tausta ning kaasajas kohanduvate rituaalmaalijate arengu vaatluseks. Laurits ei pidanud vajalikuks omapoolset tõlgenduslikku raamistust, vaid kirjeldas omaaegse kirjanduse põhjal protsessi, kus traditsiooniliselt orgaanilistest ainetest (veri, rasv) ja ookermuldadest valminud pigmendid asendusid katoliku kooli koondunud aborigeenide loomingus kaasaegsete sünteetiliste akrüülvärvidega, ning senine sajandeid toiminud keerukate rituaalmaalingute efemeerne püsitus (kujutis kanti liivale, kus see osutus paratamatult lühiajaliseks) asendus kestvate kujutistega lõuendil. Hoolimata Austraalia päriselanike maali väga tõsisele olemuslikule muutumisele (uute värvidega muutus ka seni püsinud traditsiooniline värviskeem ja senisesse mütoloogilisse mõtlemismalli on paratamatult sisenenud uusi elemente), jäi Peeter Laurits optimistlikule seisukohale, et uus meedia ei surma traditsiooni. Ta väitis, et ikka veel mütoloogilises ajatunnetuses elavad põlisasukad suudavad traditsiooni säilitada ka muutunud oludes ja hoolimata mõningasest edust kaasaegses meedias ning kunstiturul, ei häiri kunstnikku, et kunst, ka rituaalne, on vaid üks orgaaniline osa inimese elumaailmast. Kuid maailm põliselanike prim itiivsete asulate ümber on kardinaalselt muutunud. Kunstil, mis kaotab kommunikatiivse funktsiooni, on oht muutuda suveniirseks artikliks. Helsingi ülikooli ja Eesti humanitaarinstituudi professor literaat Rein Raud võrdles pildilist kujutist kaasaegses kunstis, kus pilt on ikka veel oluline metafoor, traditsioonilise budistliku mandalaga. Tema ettekanne Kunstiteos kui mandala käsitles mandalat kui kujutist, kus on ühendatud ikoonilise representatsiooni kaks äärmust: kaart ja pilt. Raua väitel on mandala üks olemuslikke omadusi mitmekordne kod ifi kats ioon. "Igas mandala punktis määratletakse kõigi teiste sümbolite tähendused uuesti, kuna mandala pürib ületama kaardilisust ja ulatuma teispoole reaalsust, teisalt aga tahab ta kaotada pilti, sulandada vaatleja pilku otseselt oma struktuuri. Ikoonilise representatsiooniga kahe äärmuse vahel teeb ta küsitavaks nende mõlema olemasolu. Illustreerides oma ettekannet Shingoni koolkonna mandalate ja nende devanaagari alfabeedis didaktiliste juhenditega, väitis Raud, et ka kaasaegne kunstiteos sisaldab aega ja vaatlemise trajektoore nagu mandala ning moodustab püsiva terviku erinevate osade suhestumisel üksteisesse. Rein Raua esitatud mandala skeem töötab ilmselt suurema osa modernistliku kunsti vaatlusel, kaasaegse meediakunsti võimalustes ei pruugi temast aga palju abi olla, kuna meediaelemente kasutava ja tootva kunsti kommunikatiivne keel ei tarvitse alati olla otseselt pildiline. Londoni Westminsteri ülikooli õppejõu ja tegevkunstniku David Bate i uudiskeelendile Indeksifiilia ehitatud sõnavõtt märgi ja märgi jätm ise tähenduste semiootilisest analüüsist kultuuris ei vaja siinkohal tutvus-

13 kujund tamist, kuna ilmub samas tõlgituna. Väljakuulutatud diskussiooni põhiküsimuseks oli ootuspäraselt: kuhu edasi? Küsimuse, m illine peaks olema Tallinna graafikatriennaali saatus, esitas diskussiooni juhtinud Sirje Helme samuti ootuspäraselt Ljubljana graafikabiennaalide tunnustatud kuraatorile Breda Skrjanecile, kes viimasel biennaalil oli oluliselt muutnud graafika suurnäituse formaati, asendades senise traditsioonile rajanenud näitusemaailma uutele meediatele tugineva informatsiooni galaktikaga (Eha Komisarovi ülevaade 13. VI Sirbis). Breda Skrjaneci arvates tuleb triennaali võimalust kasutada kui šanssi oma traditsiooni, rahastatuse ja ruumivõimalustega. Triennaali aktuaalsus sõltub sellest, kui adekvaatselt see kajastab kõige uuemat kunstiteaduses, majanduselus, poliitikas, inimsuhetes jne. Ljubljana biennaalide lähimineviku põhiprobleemiks olid üldise huvi ja publiku puudus. Lahendusena asuti looma uut biennaaliformaati, kus näituse põhivorm oli kuraatorinäitus, kus võimendus graafika kommunikatiivne tähendus. Esitades küsimuse, kuidas on trükiste originaalsus nähtav meedias, jõudsid kuraatorid järeldusele, et ei ole olulisi väärtuste erinevusi rahvusvaheliselt mõistetavate suuruste grafic art ja print vahel. Oluline on edastada visuaalse imago sotsiaalset võimu; seetõttu on tähtsaks muutunud inform atiivsus, kom m unikatiivsus, poliitiline aktiivsus. Breda Skrjanec arvas, et iga konkreetne biennaal (triennaal) on erinev, kontinuiteeti enam ei eksisteeri. Eha Komissarovi diskussiooni avavale küsimusele, miks ikka veel kasutatakse biennaali määratlemiselgraafika mõistet (print versus graafika), vastas Skrjanec, et tähtis on reproduktiivsus, multiplitseerimise fakt, kusjuures print ei ole publitseeritav, graafika aga on seda. Soome graafiku Jorma Hautala arvates oli meedia ja tehnikate problemaatilisus kõvasti üle paisutatud; tähenduslik on kunstniku vaimne maailm, tema isiklik valmisolek ja optimism. David Bate tunnistas, et kunsti vaimsus, spirituaalsus teeb ta alati närviliseks. Küsimus kas see on kunst? on alati oluline küsimus. Bate'i huvitas hoopis enam võistlusm om ent suurnäitustel (ja kunstis üldse): kas auhindamist on vaja? Breda Skrjaneci arvates ei ole võistlusmoment hea, vaid suisa ebademokraatlik: žürii on nagunii teinud oma valiku ja esinevad parimad. Leonhard Lapin meenutas seepeale, et elame nagunii demokraatia ajastu viimase põlvkonnana. Tarbimisühiskonna ressursid on lõpukorral ja igasugune tarbimise piiramine on tegelikult ebademokraatlik... Oma graafi ka kontseptsiooni avas ka ajakirja Taide peatoimetaja Otso Kantokorpi, väites, et tehnikat kui sellist tuleks eraldi käsitleda. Igal kunstnikul peaks olema õigus ise oma tehnika valida. Ka Marina Koldobskaja, Peterburi Nonkonformistliku Kunsti Muuseumi direktor ja tegevgraafik, esitas küsimuse, kuidas suhtuda kunstnikku, kes kasutab vanamoodsat tehnikat. Ise leidis ta, et Tallinna graafikatriennaali põhiekspositsioon Muutuv kujund on tegelikult vana ja uue kompromissüritus, et traditsioonilise kunsti sündmus pole patt - printm aking with printmachine. Teine võimalus on endale tunnistada, et oleme otsustanud näidata progressi ja arengut - task of event is evident. Tuleb vaid esitada küsimus, mis laadi sündmusega on tegemist. Vanaaegne tehnika võib teenida uut mentaalsust ja ka vastupidi. Paneeldiskussiooni lõpus arenenud arutelus kunsti elitaarsuse teemal meenutas Leo Lapin, et graafika sündis omal ajal käsitsi trükitud raamatust. Tuleks mõelda, mis saab siis, kui elitaaarne ainuloodud kunstiteos, unikaalsus kaob. Siis läheb kunst koos hamburgeri ümbrispaberiga prügikasti. Konverentsi ja diskussiooni jälgis JUTA KIVIMÄE Indeksifiilia David Bate'i ettekanne Tallinna graafikatriennaali konverentsil Indeksifiilia on tähiste loomise armastuse kohta käiv neologism. Semiootikas märgib indeks tähistaja kokkupuutumist tähistatavaga, põhjustades kujutise tekkimise. Näiteks koputus uksele (tähistaja) osutab seosele isikuga, kes on teisel pool ust kui koputamise põhjustaja (tähistatav). Selline banaalne näide osutavast märgist on omal kohal, kui küsida, miks armastatakse luua tähiseid. Ma kasutan mõistet tähiste loomine selle kõige üldisemas tähenduses, mõeldes igat sorti tähiste loomist kunstis ja väljaspool kunsti (grafiti, juhukritseldused, litograafiad ja joonistused). Huvitav, et väljend endast maailma märki jätm a käib edukuse kohta. Missugune on jäetud märgi tegelik tähendus, oleneb suuresti sellest, mida nimetame oma kultuuriks. I Trükkimise ajalugu peetakse tehnika võiduks tehnoloogia ehk siis kunstniku võiduks materjali üle. Vaadates kunstiajaloole teleoloogilisest vaatepunktist, tuleb ühe tehnoloogia (ja kunstniku) asemele teine. Ühe tehnoloogia (ja kunstniku) asendumine teisega tõstatab pidevalt küsimuse, kuidas seda tehnoloogiat (ja kunstnikku) käsitleda. Teiste sõnadega saab harva otsesõnu esitatud küsimust kuidas kunst kui institutsioon ja diskursuste kogum konstantselt uueneb ja taasleiutab iseennast, seletada kui kunstnike tahtest eesmärk sobilikuks vormida johtuvat kangelaslikku võitlust tehnoloogiaga. See võitlus on ülejäänud ühiskonna jaoks tegelikult kasutu, välja arvatud selle tulemusena vormuvad esteetilised väärtused, mida mõnikord esitatakse sedalaadi võitluse konsekventsina. Selle võitluse olemust on angloameerika XX sajandi kunstiteoorias ülekaalukalt tõlgendatud kui vormi võitlust sisuga, st. kui viisi vältida sisu tungimist pilti või selle üle diskuteerimisse. Mind on vaid hämmastanud vahetegemine varajase vene formalismi ja ameerika modernismi või lääne formalismi vahel. On üldteada, et algul peeti sisu vormi osaks, siis heideti sisu kõrvale ja hiljem määratleti see vormi vastandina. Modernismis, Clement Greenbergi järgi, tuli sisu vältida nagu katku. See oli nii ainult avangardi liikumistes 1950ndatel ja 60ndatel, väljaspool popkunsti ja kontseptualismi. Ent modernistlik esteetika tekkis protestina ning on tulnud kaasa uude arengufaasi - postmodernismi. Kummatigi, hoolimata mutatsioonidest nagu uue tehnoloogia leiutised fotograafia ja video, määrab formalismi keel siiani meie kunsti diskursuse. Isegi nn. postmodernistlikus mõtlemises, mis oma kõige põhilisemas rohkem või vähem toonitab, et massikultuuri vormid on villitud kaasaegsesse kunsti (tähelepanek, mille Viktor Šklovski on teinud juba varem: Uued vormid kunstis on loodud perifeersete vormide kanoniseerimisega. ), võib leida, et kriitilisi (kontseptualistlikke) töid mõistetakse formalismi võtmes. Näiteks aastate mitmed antifeministlikud reageeringud Cindy Shermanile, Mary Kellyle ja isegi Tracy Eminile. Selline kriitika käsitleb kunstiteost kui fetišeeritud (pealis)pinda, milles paber või lõuend ei suhestu tegelikkusega, sel pole eksistentsi väljaspool iseennast. Lääne formalism ei ole tegelikult huvitatud mitte mingist sidemest reaalsusega. Kunstiteooria ees seisab praegu ülesanne leida piltide tarvis keel väljaspool sellist formalismi. Tegeleda tuleks sellega, mis on oluline tähiste kui kujundi loomisel. On tähtis otsustada, mis sorti investeeringu teeb kunstnik või vaataja kujutise produtseerimisel. Pidades silmas sellist probleemiasetust, on õigustatud minek formalismi diskursuse juurde, et vaadata, miks ikkagi huvitutakse puhta kunsti ideest. II Võimalus luua tehnilist reproduktsiooni õigustab põhivormi (algkuju) kordamist kujutise trükkimisel. Märgi struktuuri korratakse enam või vähem samasugusena. Odav raamat ja kujutiste massi reproduktsioonid said võimalikuks juba ammu, aga me võime minna aega enne trükikunsti leiutamist, et näha, kuidas tähenduste loomine, sõnumite edastamine on kultuuri alusmüüris toiminud. Alates verre kastetud tokiga seinale kraabitust või raidkunstist, on see inimese kohalolekule osutav märk. Egiptuse hieroglüüfid on raidkivile disainitud müütiline inskriptsiooni vorm, mis kasvas papüüruse ja pliiatsi leiutamisega üle kirjutamiseks. Hoolimata vormist, mida me selleks kasutame - sõnumite süsteemide kogum on osutava märgi kaudu kohaloleku osutus. Ma arvan, et seda aspekti on visuaalsete kujundite uurimisel suuresti alahinnatud. Erwin Panofsky on märkinud, et alguses ei olnud filmikunstis tähtis mitte niivõrd lugu, narratiiv, vaid liikumise fakt ise - pildid liikusid ja polnud oluline, mis seal kujutatud oli. Galopeerivad hobused, rongid, spordisündmused - kõik need kütkestasid vaatajaid, aga et need kujundid hakkasid korduma, laenati teatrist narratiiv, et õigustada ja ärgitada tänaseni nii palju naudingut pakkuvat ekraanile vaatamist. Me ei saa tegelikult väita, et w ww oma olemuselt sellest väga erineks. Nendes arvututes vormides on tahe, meeleheitlik ja kirglik soov olla ligi, olla osaline, soov leida võimalus läheneda millelegi (kellelegi) selle kujutise kaudu. See on ehk selgemini nähtav kristlikus kunstis ja piiblis. Kristus on side jumaliku ja inimliku, side Jumala ja Inimese vahel (sici). Tema tegelik ihu on selles sidemes ohverdatud ja pühitsetud nagu märk. See on tema ihu karistus, mis kehastab suhet Jumala ja Man Ray. Erootiline loor r e p r o poja vahel. Kuna piibliillustratsioonidest on jäetud kujunditest välja ihu lähedus, tuleb see tagasi surilina kujutises, mis on märk keha ligidusest. Näeme lähedaloleku soovist põhjustatud iha kujutada Kristust. Arvatakse, et Veronika higirätti, millega pühiti higi Kristuse näolt, sööbis Kristuse näojoonte kujutis. See pole vaid keskaegne ebausk: pühakute reliikviate osutava lähedusega on täiesti võrreldav Madonna või mõne teise popstaari näopildiga T-särgi kandmine. Millele ma püüan siinkohal vihjata, ja kristlus on vaid ettevaatlikult selle üle teoretiseerinud, on piir, mille ületamisel kujutatud objekti läheduse taotlemisest saab pahe. Kuidas teisiti saaksime seletada liidrite piltide suudlemist, seda kaasaegset fenomeni, kui püüdena suudelda neid endid. Sellise austuse juures (piltide suudlemine ja puudutamine) piltidel kujutatu vastu on rohkem tegemist inkarnatsiooni, kehastamise, lihaks muutmise kui visuaalse kogemusega. Kujutis on (millegi, kellegi) kehastus, visuaalses väljas olemise personifitseerimine. Võiks minna isegi nii kaugele, et väita trükkimise, maalimise, fotografeerimise, video olevat tehnoloogilised fantaasiad, et kujutatut enda lähedale saada. Suurimgi hulk filosoofilist hämamist kohaloleku teemal ei suuda lõpuks hajutada kujutlusi, mis püsivad tänapäeva mõttemallides. Siinkohal on ehk oluline meelde tuletada, et juba Platon tahtis kujutised kõrvale heita, sest ei usaldanud neid. Pildid on Platoni jaoks kosmeetilised ja käsitletud (nagu kosmeetika) pinnapealsetena. Kosmeetikakunst on make-up\, illusiooni-, pealispinna ilmumise kunst. Maalingu ja parfüümi taga asub tõeline keha, ilma värvi, make-up\\a, seal on vaid ihu vulgaarses alastuses. (See on hõivanud ka Francis. Baconi tähelepanu.) Platoni jaoks on maalimine kui kõige kosmeetilisem kunst (sest see kasutas värvi) kolmas olemusest eemaldumise aste, sest imiteerib midagi, mis on iseenesest olemuse (keha oma ideaalis) koopia (tõeline keha). Sel moel eraldab Platon representeerimise referendist, pildi objektist. Eraldatuna pole kujutis mitte midagi, ta on ilmaolek ja reaalsuse kahvatu aseaine. Hoolimata sellistest arutlusist, paljastub Platoni soov näha kujutises ainult kujutist. Platoni kujutise käsitlus eitab ja keeldub arvesse võtmast naudingut, kujutise kütkestavust, mis on pildi kogemise kaubamärk. Seepärast on võrdlemine kosmeetikaga igati omal kohal, sest kosmeetika mõte on pilgupüüdmises. Kristlikus mõtlemises püsib Kristuse keha pildi taga, kujutis on keha jäljend. Sellest hoolimata võime eristada kolme viisi, milles ligiolekusoov ilmneb ilmalikus mõttes: esmalt - otsene kogemus (Veronika higi rätt); teisaks - objekti kopeerimine, reproduktsiooni mimeetiline vastavus; kolmandaks - objekti inkarnatsioon (kujutiste puudutamine ja suudlemine). Nende kõigi puhul on ühine soov olla osaline, et kogemuse juhtivaks meeleks poleks niivõrd nägemis-, kuivõrd kompimismeel, samas on ikkagi silm see, mis puudutab kujutist nagu sõrm... Peaksime mõistma, et vaatamise naudingu käsitlus pole kunstisisene probleem, vaid visuaalse kommunikatsiooni teooria osa. inglise keelest tõlkinud PIIA RUBER

14 Vardi ja mineva sajandi uskumused Aleksander Vardi ( ) näitus "Nägu ja figuur IX Tartus Sebra galeriis. Aleksander Vardi. Fragment autoportreest. Õli. Kunstielu. Näivus Kunagi sai Vardilt küsitud, keda ta peab oma kõige andekamateks õpilasteks. Vastus tuli üllatavalt ruttu, pikemalt mõtlemata: Sooster ja Roode. See oli Vardi enda jaoks justkui ammuilma selge. Paraku polnud küsijal siis oidu küsimust edasi arendada ja lahti harutada. Nii jääb voli seda vastust mitmeti tõlgendada, vastavalt igaühe uskumustele ja teadmistele. Samas ongi mõlemad, nii Henn Roode kui Ülo Sooster väga hääd näited mineva sajandi eesti kunstiloo mitutpidi mõistmisest, näivuse ja tegelikkuse simultaandialoogist. Sooster, kelle väike erakogudele toetuv näitus (koos kaasaegsetega) on praegu Tallinnas Vene galeriis ja suur näitus avatakse täna Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna Hoones, on olnud erutav ja kasulik paljudele. Seda selgemaks saab, et tema looming vajab võimalikult täielikku kaardistamist. Vaatamata ehmatavale tõigale, et see sisaldab tuhandeid töid. Soosteri uurimine ei saa piirduda ainult kampaaniatega. Üldine tõde on ka intuitiivselt haaratav, aga selle kinnistamine ja tõestamine nõuab kannatust ja pikaajalist täppistööd; et saaks märgatavaks, mis on vaht, mis sade ja mis tuum. Mõnd positiivset lisa on nüüd loota seoses peatse suurnäitusega, aga kahjuks käib Soosteri koondkataloog meie kunstiteadlasile ikka veel üle jõu. Näib, et meie kunstielu energia neeldub põhiliselt kahte kontsentrisse, mis on piiratud ruumis valmis hõlpsalt muutuma surnud ringideks, sünnitades rebenenud hingi ja keskendumisvõimetust. Üheltpoolt palavikuhaige kummastav amokijooks arvataval moejoonel näituse avamiselt avamisele, tõsimeelselt uskudes, et see ongi kunst. Eesmärk on nii enda kui publiku pidev erutusseisundis hoidmine, olgu siis kõige muuga kuidas on, s.t. tulgu või veeuputus. See ratsutav kunstihuvi jätab palju tähele panemata, sest teda köidab ratsutamine kui niisugune, n.-ö. protsessis sees olemine. Nii jäävad kogumata teadmised, mis taipavad ja koondavad eesti kultuuri kui tervikut, ilma sellest lihtsameelselt lobisematagi. Teiseltpoolt ka meedia tähelepanu hõivav oksjonite rahakarussell, mis võib hääl juhul välja keerutada tõelisi üllatusi, halval juhul lennutada esmajärgulisi teoseid mõne rikkuri kapi taha kunstiloo kaduvikku. Samas on kunstielu kosmoses teistlaadi võimalusi, millest ei pruugi naljalt kuuldagi. Näiteks kaitsti 13. septembril Tartu ülikoolis mitu põnevat meie okupatsiooniaegset kunstilugu uurivat lõputööd. Nende seas oli ka Helena Järviste bakalaureusetöö, Johannes Uiga (ms. Vardi õpilane nii Pallases kui Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis) elu ja loomingu monograafiline vaatlus. See oli esimene omataoline käsitlus, milles oli tuntav huvi ja üldistusvõime, aga ka piisavalt edasiarendamise võimalust. Samasugust läbitöötamist vajaks paljude teiste kunstnike elu ja looming. Kui ainult Tartu kandiga piirduda, siis: Ellinor Aiki, Ann Audova, Herman Aunapuu, Lagle Israel, Valve Janov, Silvia Jõgever, Hilda Kamdron, Albert Kesner, Inge Kudisiim, Eduard Kutsar, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Helle Vahersalu, Lüüdia Vallimäe-Mark, Heldur Viires. Kogutud teadmine muudaks eesti kirjutatud kunstilugu tingimata. Kui aga seda tööd ei tehta, ei tasu ega saagi oodata ka adekvaatset üldist käsitlust, intuitiivsel lähenemisel on ka parimal juhul omad piirid. Uskumused. Mugavad. Voolujoonelised Ega Vardigagi teisiti ole. Levinud uskumus, et tema loomingut tuntakse hästi ja on piisavalt nähtud, ei kannata kriitikat. Viimased aastad on tõestanud, et isegi Konrad Mäe (mh. Vardi lemmikõpetaja Pallases) puhul on nii mõndagi leida ja avastada. Hoolimata olemasolevatest Rudolf Parise ja Evi Pihlaku monograafiatest. Materjali paine on tajutav. Leiud ja unustamised käivad käsikäes. Üllatused on üha võimalikud. Meil pole see teisiti kui mujal maailmas. Just mõni päev tagasi avatud suurel Pablo Picasso retrospektiivil Roomas olevat esmakordselt väljas tosin kunstniku teost, mida ta ise oluliseks pidas! Oksjonid on välja toonud Vardi suuri teoseid, mida pole registreeritud üheski seni ilmunud kataloogis. Vaatamata rekordilistele oksjonihindadele tuleb aga Vardi 100. sünniaastapäeval tunnistada: tema elu ja loomingu uurimise seis on nigel, puuduvad monograafilised käsitlused, taasiseseisvumise järel ei ole ilmunud ainsatki kaalukat artiklit. Siiani on jäänud valdavas osas usaldusväärseimaks allikaks Vardi esimese isiknäituse koostaja Niina Raidi kogutud andmestik aastal ilmunud kataloogis, täiendavaid aspekte on oma artikleis lisanud Evi Pihlak, Eha Ratnikja Krista Piirimäe, ehk mõni teine veel. Kunstikogujate hulgas on haruldane näide Mart Lepp, kes on viimasel küm nendil Vardi loomingu tutvustamiseks ja jäädvustamiseks teinud ära enam, kui kogu eesti kunstiteadus kokku, ilmutades oma kulu ja kirjadega mh. 11 väiksetiraažilist mappi värvireprosid oma kogus leiduvaist kunstniku teostest. Üha korratud on arusaam, et aastate lõpp oli Vardi kõrgaeg. Selle peamisi põhjustajaid on ilmselt asjaolu, et Vardi varasemast loomingust on suur hulk hävinud tema Pallase ateljee sõjaaegsel põlemisel, kui ta valmistus oma esimeseks isiknäituseks. Alanud sajandi servalt Vardi loomingut üle silmitsedes on selge, et juurdunud vaateviis kitsendab põhjendamatult Vardi loomingu tõlgendamist ja selle kohta eesti kunstiloos. Viimati on see eksitanud Krista Piirimäed värskes Teater. Muusika. Kinos, milles ta vaatleb Vardit teatrikunstnikuna. Juhul kui respekteerida muutumisi ja huvi tunda tema loomingu kui terviku vastu, võib nii mõnigi külg. selles paista uues valguses. Üksikud säilinud maalinäited ja õnneks ulatuslikum kogu joonistusi annavad põhjust näha Vardi kõrgaega juba aastaist 1928 ja 1929, kui ta pääle abiellumist kodumaal tagasi Pariisi pöördus ning koos abikaasaga LÕuna- Prantsusmaal ja Korsikal reisis, samal ajal intensiivselt luues aastal oli võimalus Tallinna galeriis Artmaiden ootamatult näha Vardi tõenäoselt Lõuna-Prantsusmaal maalitud taustamägedega Kevadist maastikku" ( ). Suureformaadiline ja valgusküllane, sinkjasrohelises põhikoloriidis, roosade ja kollaste aktsentidega teos, maalitud pikkade voolavate ja sujuvate tõmmetega, mille pääl säpsivaid pinstlilööke, oli suurepärane tunnismärk lükkamaks ümber Vardi tavapärast ühejoonelist arengukirjeldust asjalikult plastiliselt vormitaotluselt aastate lõpu õhustikumaalini. Meistriklassi jätkumist ka Vardi sõjajärgses loomingus kinnitavad Sebra galerii näitusel väljas olenud ühe hooga, ühtaegu tihedalt ja õhuliselt maalitud eestvaates Akt looduses (1946, Tartu kunstimuuseum, varem Gustav Margi kogu), samuti Olev Subbi koostatud kataloogis ära trükitud ja äsja Pariisis eksponeeritud tagantvaates Seisev naisakt roheluses (1946, erakogu). Kõik see turgutab mõtet kunstniku kogemusest ja muljest, tundest, mis võib olla varjusurmas ja elustuda hoopis hiljem. Aitab väiksest loomingulisest tõukest aastail Pariisis Cezanne ilt või Renoir ilt või hoopis Bonnard ilt kogutu võib ilmuda äkki eri ajal ja eri viisil. Kunstniku pagas ei ole alati kronoloogiasse surutav, tema seesmine ja välimine elu ei pruugi kulgeda sünkroonis. Kunstilugude üldistuskohustus kipub seda aspekti tasalülitama. Nii kukuvad säält mõned erandlikud, kordumatu loominguga kunstnikud või loomeperioodid ülepea välja. Ükski väline ideoloogia ei saa siseelu hävitada, seda võib vaid alla suruda. Kui just kunstnik ise ei andu ideoloogilisele libaelule, mis võib ju ka olla mõnikord tema ande pärisosa, kutsumus. Vardi puhul oli ilmselt teisiti. Tartu Kivisilla galerii trepikojas eesti kunsti püsiekspositsioonis Vardi loomingut tutvustav maal Pioneerid (1949) võib ju jutustada, et Vardi maalis pioneere palju osavamalt kui mõni teine kaasaegne, aga see ei muuda nähtuse olemust. Pilt jääb ikkagi iga päevaga süvenenud ideoloogilise ja psüühilise surve all maalitud nukraks tööõnnetuseks, millest polnud kusjuures vähim atki abi. Vardi represseeriti: kõrvaldati pääle alandavaid hukkamõistukoosolekuid professori ja dekaani kohalt Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis aastal, taandati aastal kunstnike liidu liikmekandidaadiks, et järgmisel aastal päriselt välja heita. Pealegi ei lisa nood Pioneerid Vardi tundm ist selle jaoks, kes tema loomingut põgusalt teab. Võib üksnes desorienteerida. Mõnd alternatiivset võimalust tost rängast ajast esindasid Sebra galerii näitusel varem eksponeerimata hoogsad tušimaalid "Pariisi lilleneiu (1951, erakogu) ja Joomar (1952, erakogu) ning lapseportree Miia Hiie (1952, erakogu). Ühtki arvestatavat käsitlust pole teada Vardi vähemalt sajakonnast teosest koosnevast abstraktsest loomingust, millel on kokkupuutepunkte Prantsusmaal II maailmasõja ajal kujunenud abstraktse impressionismiga. Seda eesti kunsti kontekstis säravat ja kordumatut peatükki on krooniliselt alahinnatud. Viimase ajani on teatmeteostes käibel fraas: Vardi on maalinud ka väikesi abstraktsionistlikke kompositsioone. Sirje Helme ja Jaak Kangilaski Lühike eesti kunsti ajalugu (1999) seda õnneks enam ei korda, vaid teatab üpris veenvalt: "Töötades edasi värvi kui maali olulisima elemendiga, jõuab Vardi aastate algul abstraktsete kompositsioonideni. Vardi abstraktne looming, mis sisaldab ka palju suureformaadilisi töid, algas teadaolevalt aastast: õlimonotüüpia Hallid aimused (erakogu, varem Marje Pedaja kogu, oli ka Sebra galeriis eksponeeritud). Näitusele pääsesid tema abstraktid küll alles aasta lõpust. Ometi eksib uus kunstilugu olulisimas, väites teisal: Aleksander Vardi varieerib konkreetse kujutise ja abstraktsuse piiri peal, siiski viimase kasuks otsustamata. Vardi omapäraks oli, kõrvutades kasvõi Elmar Kitsega, et ta jõudis kohe esemetu kunstini, puhta rafineeritud värvikõneni, tema teisenemine oli kardinaalne. Vardil on vaid üksikuid figuurile rajatud tinglikke kompositsioone. Ilmselt oli see ka peamisi põhjusi, miks Kitse poolabstraktne, valdavas osas figuurist toituv looming pääses näitustele varem ja oli arusaadavam meie suletud süsteemis elavale kunstipublikule. Ilmselt liialdatud on väited Vardi pimedaksjäämisest ja sellega seotud koloriidim uutustest aastate keskel. Vardi nägemisväli ahenes ajurabanduse tagajärjel mõneks ajaks umbes neljandiku võrra. Haiguse märke võib mõnedesse tema teostesse sisse lugeda küll, aga vormuv pooltoonide õrnus ja pehmus ning sinna sisse ilmuvad kirkad värvisagarad kõnelevad hoopis muust, nimelt kunstniku huvide ergastavast muutumisest. Vardi ise on oma hilisloomingu helenenud maale, mida pole huvituseta kõrvutada Pierre Bonnard'i kõrgea valgustumisega, kommenteerinud mõnevõrra mõistatuslikult: Olen saanud mõningaid asju lahendada võimalikult suures valguses." (1981). Väike näitus. Nägu ja figuur 38 tööd kolmest muuseumist ja viiest erakogust hõlmasid intrigeerivalt pikka ajavahemikku, aastaid Adamson-Ericu muuseumi kevadine hästi mõeldud ja valitud Vardi 39 teosest koosnev väljapanek Impressioon ja abstraktsioon andis hoiatava kogemuse, mida Tartus püüti vältida. Tallinna näituse pildid olid nii kokkusurutud seisus, et sattusid lämbumisohtu. Nägu ja figuur vaatles inimest maalikunsti stiihias. Eelkõige maalikunsti, sest ka Vardi joonistused lummavad just maaliliste väljendusvahendite meisterliku valdamisega. Nägu avaneb mitmel moel: see võib olla vaatajast ära pööratud või maski taha peidetud, enesesse süüviv või ka hinge peegeldus. Võti on koloriidis ja rakurssides, joonistusis lisandub valgusvarjuline ilme nüansseering. Hulk teavet värvilahenduste, meeleolude ja tunnete muutumisest sisaldus juba viies autoportrees aastaist 1922, 1957, 1963, 1972 ja Neile võis tinglikult lisada kuuendagi: kunstniku figuur on kujundina aimatav ka kavandis Stuudio (1965, erakogu). See imponeeriva kergusega ruumisuhteid loov väike poolabstraktne akvarell- ja guaššmaal on huvitav sellegi poolest, et tema põhjal valminud suuremõõtmelise ja aasta isiknäituselgi olnud maali on kunstnik hiljem hävitanud. Aktide asetuste veenvus lõi liikumise rütmi. Alasti inimkeha kõneles atmosfääri sulandunult või omaette. Vardi abstraktsioonide ruumiloomise viis ja valguse sissemaalimine viitavad eelnenud teatritöö kogemusele. Abstraktide kogemus on omakorda nähtav hilisemais konkreetseis kompositsioonides. Sellele osutab tausta maaliline liigendus ja valguse paiknemine. Varaste ja hiliste maalide kõrvutamisel selgub tähelepanu ja pintslitöö muutumine: vormijõu sublimeerumine pintslikirjas, selle nähtavus või rõhutatus või kaetus. Olenemata loomeperioodist, määrab maalimisviisi ka kujutatav objekt. Lokaaltoonide väärtustamine tuleb hilisea töödesse tagasi teistsugusena, üldistavalt. Tugevat inspiratsiooni nii konkreetsuses kui abstraktsioonis on Vardile andnud monotüüpiatehnika. Vardi kunstniku pilgu ulatuvust on hästi taibanud ja avanud Sten Karling juba aastal: Atmosfääri, maastikku, figuure tunnetab Bergman niiöelda kosmilise tervikuna; aktides asub sensuaalsus juba sublimeeritud pinnal. Bergmani kunstis leidub lainetavat rütmi, valgusejaotust, mis mõnikord meenutab baroki maalikunsti. See kehtib väga hästi paari seinamaali kohta Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Tartus, nende peagu rembrandtliku heletumedusega ja võimsa lõunaeesti maastiku kohta, mille ta äsja lõpetas Vanemuisele. Kui hingestus ja dünaamika Bergmani maalis ühendab tema kunsti barokiga, siis on ta oma valgusküllase koloriidi, oma lüürilise tooni ja oma närviliselt tundeliku faktuuriga üks tähtsamaid moodsa maaliliku käsitluse esindajaid. ENN LILLEMETS

15 Kõlas õigeusu muusika IX toimus Tallinnas ja Pärnus VIII rahvusvaheline õigeusu vaimuliku muusika festival Credo, kunstiliseks juhiks Valeri Petrov. Festival oli pühendatud Jumalaema sünnipäevale ja see kujundas ka repertuaari. Petrov on mitme koorikollektiivi juht, mille hulgast peab kõigepealt nimetama Õigeusu Vaimuliku Muusika Kammerkoori, ja paljude muusikaliste talentide kasvataja, kellest suurim anne on arvatavasti Anu Tali, kes karjääri alustades dirigeeris Rahmaninovi vaimulikku muusikat Petrovi koori ees. Kahjuks näitas Petrov end sel festivalil liiga vähe, piirdudes teleesinemise ja kahe numbriga galakontserdil: Valamo kloostri viis tema enda koorile väga mugavas ja hea maitsega arranžeeringus ja Pärdi Palve pärast kaanoni lugemist teosest Kanon pokajanen. Mõlemad olid esitatud väga efektselt, suurte kontrastide ja hea stiilitundega. Tänavune festival demonstreeris kõrgemat kunstilist taset kui mullune "Credo. Laiem oli ka osalejate geograafia: esinesid koorid Eestist, Rootsist, Venemaalt ja Ukrainast. Loomulikult, õigeusu muusikat ei tohi vastu võtta otseselt nagu kirikumuusikat (teenistuse ajal seda tavaliselt ei kasutata), kuid siin ei saa paralleele tõmmata ka ilmalike teostega, sest traditsioon on väga tähtis - dirigendi meisterlikkust hinnatakse alati ka sellest seisukohast ja selles mõttes oli festival väga stiilne. Eesti koorid esinesid ainult galakontserdil: peale Petrovi koori veel kaks lastekoori, Kantos Alina Klotškova ja Raduga Natalia Kuzina ju hatusel. Kantose kavas oli vene klassika (Bortnjanski, Tšesnokov, Tšaikovski). Kavas mängis tähtsat rolli kontrast: suurema kontrasti saavutamiseks oli isegi muudetud teoste järjekorda, võrreldes kavalehel trükituga. Klotškoval tulid paremini välja need teosed, kus mängisid tähtsat rolli meloodia ja harmooniline areng - kõigepealt Tšaikovski Oli Jeesuslapsel aed ja avaosa Bortnjanski Kolmehäälsest liturgiast. Raduga esines seekord väga hästi, üllatades kava mitmekesisuse, ansambli ja stiilitundega. Raduga repertuaaris valdasid traditsioonilised õigeusu viisid Kreekast, Gruusiast, Kiievist jm., ka vene kirikuheliloojate Kossolapovi ja Tšesnokovi teosed. Neid ühendas ainult kolmehäälne akordita ktuur ja Kuzina dirigeerimisstiil, demonstreerides suure meisterlikkusega sügavat sisseelamist vene psühholoogiasse, ka religioossete tunnete täpset mõistmist. Stockholmi Hedvig Eleonora kammerkoor Pär Fridbergi juhatusel on üks vanimaid koorikollektiive Rootsi pealinnas, loodud Nimele vaatamata on koori koosseis võrdlemisi suur. Credol" esineti ainult ühe teose, Rahmaninovi Vespritega op. 37. Dirigent tunneb vene muusika stiili väga täpselt, ka koori vene diktsioon oli väga hea. Loomulikult, Fridbergi dirigeerimismaneer ei ole nii õigeusulik nagu vene regentide või Kuzina oma: tema stiilist on kohe näha, et dirigent on üles kasvanud biitlide ajastul. Kuid Rahmaninovi pärandist Vesprite valimine pole juhuslik - Rahmaninovi muusika on teatavasti stiililt väga lähedane euroopa muusikale ja Vesprid on tema vaimuliku muusika hulgas üks euroopalikumaid teoseid. Stiili terviklikkus oli täielik; publikul jäi ainult muusikat nautida. XIII sajandil asutatud Püha-Taanieli klooster on üks vanimaid Moskvas. Nõukogude võimu ajal 60 aastaks suletud, taastati tegevus alles aastal. Selle kloostri kooris laulavad vaid kutselise muusikaharidusega mungad. Kontserttegevuse tõttu laulab koor kloostris ainult pühade ajal, tavalistel teenistustel seda ei kasutata. Suhtun üldiselt suure kahtlusega kollektiividesse, kes ei laula regulaarselt, sest sageli kaotatakse selle tõttu traditsioon, mis on eriti ohtlik just vaimuliku traditsiooni korral. Lisaks kandis külaliskoori kava pealkirja Õigeusulise Venemaa hümnid sajandist, kõlasid nii õigeusu kiriku kui ka Vene riigi hümnid ja sõjalauludki. Reaalne tulemus sõltus sellest, kui hästi kava oli organiseeritud stiili poolest, ja selles mõttes oli kontsert laitmatu. Koori regendi G. Safonovi juhatusel esitati teosed, mis loodud vaid ühes kindlas, õigeusu traditsiooniga tihedalt seotud maneeris; selle maneeriga sobimatuid teoseid polnud kavva võetud, isegi hümne mitte (oleks raske ette kujutada Internatsionaali niisugusel kontserdil). Kontsertnumbrite vahel kõlasid G. Kritšenko patriootilised kommentaarid, mis olid mõelnud kunstilise täiendusena nii tämbri kui ka moraali poolest. Kontserdil lauldi maailma või kirikumuusika klassikat (Lully, Glinka, Tšesnokov, Gretšaninov, Kossolapov), aga oli teoseid ka vene heliloojailt, keda enam ei mäletata või tuntakse mõne teose autorina (näiteks A. Lvov, kes komponeeris Jumal, hoia tsaari ); traditsioonilised kiriku muusikateosed kõlasid reeglina töötlustes, mille teinud vaimulikud või mungad, kelle nimesid enam keegi ei mäleta (D. Jaitškov, S. Trubatšov, M. Mormõl jt.). Kuid rühmade vahel ei tekkinud kontrasti, kõik teosed kõlasid ühes stiilis. Regent G. Safonov näitas väga kõrget klassi, suurepärased olid ka solistid K. Stepanov, V. Guilmanov, V. Apostol. Tähtsat rolli mängisid ka laulusõnad, mis moodustasid mõnes mõttes ansambli laulude vahel kõnelduga. Kuid enamikku teostest ühendas teksti poolest vaid üks idee - Ei saa olla sõjavõitu õigeusulise Jumala juuresolekuta, kui tsiteerida G. Kritšenko sõnu. (Ma arvan, on liigne meenutada, et vastupidises veendumaks piisab piibli lehitsemisest.) Publik mõistis seda ideed täielikult ja tegi kontserdist poliitilise demonstratsiooni. Lvovi-Žukovski hümni Jumal, hoia tsaari ajal tõusis osa vene publikust (kirikus!) püsti; pärast vastavat sissejuhatust võis seda žesti võtta ühetähenduslikult kui Vene impeeriumi nõudmist Eestis. Kui lauljad enne kontserdi lõpetuseks lauldud Palju aastaid kuulutasid pikka elu ainult suurele vene rahvale, suurele eesti rahvale ja kogu kristlikule rahvale, võtsin mina seda küll vastu nagu õnnistust pogrommidele. Paistab, et lauljad said aru, et see oli liig; igatahes järgmise päeva galal, kui nad kordasid osa hümne, sooviti Palju aastaid" juba kõikidele festivalil osalejatele. Mulle paistab Püha-Taanieli kloostri koori kontsert mõnes mõttes tüüpiline tänasele vene kunstile: reeglina on iseloomulik väga kõrge kunstiline tase ja väga madal moraal selle sõna euroopalikus mõttes. Galerii Lavra solistide ansambel Blagovist Kiievist tõi Tallinna XVIII - XX sajandi ukraina ja vene vaimuliku muusika meistriteosed. Nende kontserdil kõlas nii kirikumuusika klassika (Bortnjanski, Berezovski, Arhangelski, Turtšaninov, Vedel, Leontovitš jt.) kui ka meile peaaegu tundmatute autorite muusika, osa viimastest võibolla Eestis isegi esimest korda. Blagovistil oli väga originaalne esitusmaneer, mis on eeskätt seotud sellega, et tegu on solistide ansambliga. Kunstiline juht T. Kumanovskaja (kes on väljapaistav solist) ja dirigent M. Gulkovski lihtsalt naudivad meloodiaid; märgin peale Kumanovskaja ka meessolisti J. Parhomenkot. Vajadusel võis dirigent kasutada isegi nelja solisti korraga, nagu A. Snižinski palvelaulus Õnnis on inimene, ja neist moodustus päris hea ansambel. Isegi nendes numbrites, kus soolopartii puudus, oli iga hääl väga selgesti kuulda ja tänu sellele harmoonia alati väga reljeefne. Festival Credo on toonud uue varjundi eesti muusikaellu, tuletades meelde igavesi väärtusi ja väljendades mõnes mõttes Eesti venekeelse elanikkonna huve. Loomulikult, Eestis on arenenud kooritraditsioon, kuid ei vaja tõestamist, et see on põhimõtteliselt teistsugune kui vene oma. Ikkagi paistab mulle, et Petrov ei peaks end piirama ei kindla stiiliga ega geograafiliselt. Gruusia viis kõlas Raduga esituses täitsa stiilselt, ühel eelmistest festivalitest olen kuulnud ka kammerkoori Tõnu Kaljuste juhatusel, ja see ei olnud absoluutselt vastuolus Credo üldmeeleoluga. Olen kindel, et ka Eestis on koori kollektiive ja dirigente, kes esitaksid Credol õigeusu muusikat, kui neid paluda. Nii tahakski näha festivali muusikaliste ja rahvuslike värvide poolest veel rikkamana. MARK RAIS KONTSERDIPEEGEL Kolm korda miks? Miks Anton Bruckneri ( ) 8. sümfoonia, mille kestvus partituuri järgi 78 minutit ja elusalt ehk mõni minut rohkemgi? Kas selle teose ettekanne tekitab uudishimu või elevust feinschmeckerite hulgas? Või peaks seda tekitama kahe orkestri, ERSO ja Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkestri esimene ühisprojekt? Bruckneri Kaheksas on tõesti suure orkestri teos: nn. kolmene koosseis 8 cornoge, kellest 2 tegelevad ka tenor- ja 2 basstuubadega (nn. wagneri tuubad), mis ei tähenda, et laval oleks üheaegselt kaks sümfooniaorkestrit, vaid ERSOs võimaldati mängida range valiku läbinud üliõpilastel. Tuleb tunnistada, et see on maestro Arvo Volmeri (EMA SO kunstiline juht) suurepärane idee motiveerida tudengeidinstrumentaliste nende tulevaseks elukutseks. EMA sümfooniaorkestris on olnud paremaid ja halvemaid aegu nii koosseisu kui dirigentide poolest, kuid kui välja arvata ehk 1990ndate algus, on alati olnud probleem motivatsiooniga. Arvan, et selles esituskoosseisus tekitas just nimelt Bruckneri Kaheksas nii uudishimu kui elevust nii proffides kui poolproffides (vabandust!), seega loodetavasti ka kuulajates. Ei meenu, et oleksin kuulnud meie orkestri esituses Brucknerit hiljem kui viiekümnendatel (Brucknerit on Tallinnas juhatanud küll P. Lilje, P. Mägi ja A. Mustonen - toim.). Siis vist juhatas Kurt Sanderling tollast Eesti Raadio sümfooniaorkestrit ja esitus oli skandaalne, nii et autori nimi tekitas tollases koosseisus veel aastaid õudust. Kuuekümnendate alguses oli võimalus kuulata Brucknerit BBC orkestri esituses Sir Barbirolli juhatusel Leningradis, millest mulje on kui segu fantastilisest orkestrist legendaarse dirigendiga vapustava akustikaga saalis. Iseloomulik, et ei mäleta, milliste sümfooniatega oli tegu - meeles on kõlamulje, mis küll ei lubaks vist isegi Wagneriga segi minna. Kuid vastus küsimusele miks Bruckner? on vist, et oli ka viimane aeg. Bruckner ei ole iseenesestmõistetav nähtus, teda peab esitama, et mõista. Arvan, et ei ole ülearune meelde tuletada Bruckneri erakordsust mitte ainult kaasaegsete seas. Kloostrikooli haridusega organist, lisaks veel õppinud ladina keelt, psühholoogiat, usuteadust ja füüsikat, tuli välja I sümfooniaga 41. eluaastal. Tõsi, sellele eelnesid 00. ja 0. sümfoonia, mida ta ise pidas vormiõpetuse harjutusteks. Sellest ajast kuni elu lõpuni kirjutas ta üheksa sümfooniat, neid lõpmatult viimistledes (on olemas I, IV, Vilist kaks varianti ja liist koguni kolm). Tõeline tunnustus saabus alles VII sümfoonia ettekande järel aastal Leipzigis Artur Nikischi juhatusel, seega 60. eluaastal pärast 20aastast sümfoonikustaaži. Kuigi tõuke sümfonismiks sai ta Wagneri Tannhäuseri elamusest ja elu lõpuni oli töölaual Tristan, lõppes tema wagnerlikkus III sümfooniaga ja juba enne selle ettekannet, kui ta kõrvaldas sealt tsitaadid. Bruckneri mõistmine algab sealt, kuhu tema kaasaegsed Wagner ja Liszt jõudsid elu lõpul - s.o. ainult (risti)usk toob lunastuse ja inimkonna regeneratsiooni ja seda teenib muusika. 20. IX meil ette kantud VIII sümfoonia esimest versiooni alustas Bruckner aasta pärast Wagneri surma ja lõpetas aasta pärast Liszti surma. ERSO segatud EMA SOga kõlas Arvo Volmeri juhatatuna väga hästi, isegi mõnevõrra värskena, ka dramaturgiline kont oli tugev. Ei lasku interpretatsioon il istesse üksikasjadesse, kuna minu Bruckneri-kogemus seda ei luba, aga küsimusele "miks? sain ammendava vastuse ja loodan kirgastavale kogemusele ka lisa. Ka orkestri seekordne kontsertmeister Leho Ugandi Soome Rahvusooperist oli tasemel. Äkki oleks siiski aeg kedagi pühendunult selle tooliga laulatada. 22. IX tekitas Eesti Kontserdi sarja Sümfooniaorkestreid m aailm ast avakontsert, Ameerika - Venemaa Noorte Kammerorkester topeltmiksi. Esiteks: kui sümfooniaorkestrid, siis miks kammerorkester, ja kui kammerorkester, miks siis viimasel hetkel selle solistid? Teiseks: miks selline kava? Üheksast kavas olnud teosest tuli tervikuna ettekandele neli, nende seas Debussy flöödim iniatuur Syrinx ja Rahmaninovi Etüüd-pilt nr. 8 op. 33. Kui pianistid tundsid viimases ära Etüüd-pildi nr. 5 op. 33, siis nad ei eksinud, kuid on olemas ka väljaanne, kus neid on üheksa ja kõnesolev just kaheksandana kirjas (allikas prof. V. Roots). Dirigent Kristjan Järvi juhatas terviku teosena W. Pistoni Divertismendi" ja siis, küll uudse nähtusena meie kontserdielus, fragmente, tõsi, alati põneva Martinu ja meil lausa tundmatute Leningradi heliloojate Aleksei Zivotovi ( ) ja Gavril Popovi ( ) teostest. Mis on fragment? Fragment on katkend teosest või lausa lõpetamata teos. Mida me kuulsime? Vastust oleks soovinud lugeda kavalehelt. Seal olid kontserdil esinenud 12 noore muusiku elu lühiannotatsioonid ja neli lehekülge tutvustavat materjali Ameerika - Venemaa Noorteorkestrist, lisaks tema juhtkonna, patroonide, direktorite nõukogu, kunstilise nõukogu, nõunike ja toetajate nimed koos dollaritega ja ka koostööpartnerid. Kuid ei ühtki sõna esitatava kohta. Saalis tundus olevat ka mõni neist, kes kavalehel üles loetud - ühele soliidsele inglise keelt kõnelevale daamile avaldasid lavalolijad tunnustust ka aplausiga. Võibolla pidigi kõik nii olema, kuid kuulajal on õigus teada, miks? Väga kõrgel tasemel noorte muusikute esinemine on alati nauditav, kuid ei peaks jätma vastuseta küsimust - miks? TOOMAS VELMET RAM alustas põnevalt Eelmisel pühapäeval astus Estonia kontserdisaalis üles RAM Chifuru Matsubara (Jaapan) juhatusel. Tokyo Filharmoonia koori peadirigent Matsubara tuli välja põneva kavavalikuga, mis sisaldas pärleid euroopa autoritelt nagu Poulenc, Petkov, Genzmer kui ka tema kaasmaalastelt (Osamu Shimuzu, Michio Mamiya). Kui Poulenci Padua Püha Antoniuse ülistuslaul ( Laudes de Saint Antoine de Padoue ) paistis'silma ladusa ettekande ja stiililise ühtlusega, siis järgnenud jaapani heliteostes oskas maestro hästi esile tuua rahvamuusika improvisatsioonilisust. Osamu Shimuzu Ainu rahvalaulud tõi kuulajani olustikupilte jaapani põlisrahva ainude elust. Laulupealkirjad ( Vaala pidupäev, Ohvrikaru püha, Päikese- ja kuuvarjutuse püha jt.) ja -tekstid andsid hea ettekujutuse omapärase rahvakillu mõttemaailmast. Et ida mõtteviis tugevasti erineb lääne omast, pole ilmselt üllatus, ent siiski oli heas mõttes ootamatu elamus Päikese- ja kuuvarjutuse palvelaulu hoogne ja rõõmus meeleolu. Elamusi pakkusid ka tsükli teised laulud, nagu Ilus, ilus, kus vaikse koorisaate foonil kerkis kaunilt esile kõlavalt ja kristallpuhtalt esitatud tenorisoolo. Chifuru Matsubara on dirigent, kelle olemasolu laval tajud alles siis, kui teose lõppedes täidavad saali ovatsioonid - niivõrd delikaatselt, tähelepandamatult, kuid samas kindlalt ja veenvalt annab ta koorile selgeid muusikalisi impulsse. Koori puhul võis tähele panna seda, kuivõrd ühtlaselt sulandusid meeshääled ansamblisse. Tunda oli, et ka dirigenti inspireeris koostöö meie eliitkooriga, sest nagu hilisemas jutuajamises maestroga selgus, pole Jaapanis ainsatki professionaalset meeskoori. Matsubara ilus debüüt RAMi ees paneb lootma, et koori koostöö dirigendiga jätkub. VAHUR LUHTSALU

16 Meeldetuletus: kodu on igale inimesele vaja! K irjanduskriitik vaeb dokum entaalfilm e: Karol Ansipi Raudroosiõied ja Kristiina Davidjantsi Tere, kallis kodu. Tallinna Pedagoogikaülikooli film i ja video erialal dokumentalistidena lõpetanud Karol Ansipi ja Kristiina Davidjantsi bakalaureusetööd on heal professionaalsel tasemel tehtud linataiesed. Ainus, mida neile ette heita võiks, oleks oma käekirja väljakujunematus. Aga vastupidist oleks ka äsja koolipingist tulnutelt ülekohtune nõuda. Eks nende tähelepanu ja pingutused olid suunatud pigem sellele, et tööd ei eksiks filmikunsti kõikvõimalike reeglipärasuste vastu, kui originaalitsemisele. Ja kõigil ei olegi seda oma kohe varrukast võtta. Enamikul juhtudel kujuneb see ikka järk-järgult ja töö käigus. Ja kui olekski see oma olemas, siis teatud kaalutlustel ei oleks vist just kõige mõttekam seda bakalaureusetöös demonstreerima hakata - mine tea, kuidas sellesse kursusejuhendaja Rein Maran ja teised õppejõududest vanad kalad suhtuksid. Nemad tahavad ikkagi oma õpilaste töödes näha oma õpetuse järgimist, mitte sellega polemiseerimist. Mõlemad tööd on m osaiikfilm id, see tähendab ennekõike seda, et ühe loo asemel tuleb mitu lugu ära "rääkida ja seda mitte järjest nagu eeldaks traditsiooniline jutuvestmiskunst (olgu see siis mis tahes vormis), vaid paralleelselt ja jupikaupa. Ja lisaks veel nii, et erinevatest lugudest moodustuks mingisugune tervik. See on märksa raskem töö kui ühe loo jutustamine. Miks on vaja lugusid niimoodi segipaisatult esitada, on omaette küsimus. Aga kui nii on juba kord tegema hakatud, siis mingisugune õigustus sellel ehk isegi on, kuigi minule sümpatiseerivad rohkem ajalises järgnevuses ja järjest esitatud lood ehk nagu guru Vahing omal ajal kirjanduse tegemise kohta väitis: kui sul on midagi öelda, siis ütle seda järjest. Hakitud lood Paraku üritatakse juba teab mis ajast (eriti film ilinal) lugusid rääkida igasugu segipaisatud vormides: alustatakse lõpust, liikudes järk-järgult alguse poole jne. Mosaiikne jutustamisviis on vähemasti kahetahuliselt ambivalentne: see võimaldab küll tegelikkuse kujutamist laiahaardelisemalt ja suurema üldistuse tegemist, samas aga pärsib süvitsiminekut. Meenub Alain Resnais Minu Ameerika onu, kus näidati paralleelselt kolme-nelja lugu, et asi oleks usutavam, autori idee tõesuse-kindlam, paraku aga jäid lood ise üpris trafaretseks ja pealispindseks. Ja ega nn. mängufilmil ja dokumentaalfilmil nii suurt vahet polegi kui paistab; oigu selle tõestuseks hübriidvorm id nagu mängu- filmielementidega dokid ja dokumentaalfilmilähedased mängufilmid. Mõlemad žanrid, olgu puhtal kujul või teisiti, edastavad ikkagi lugusid, olgu need siis tegelikkusest võetud või välja mõeldud. Ja nagu elu on näidanud, ei suuda keegi midagi fantastilisemat välja mõelda kui tegelikkuses aset leiab. Nii et peaküsimus pole kunagi selles, kas tegemist on fictioniga või non-fictioniga, olulisim on jutustam isviis ehk siis stiil. Analüüsida pole mõtet niivõrd teemat, mis nii või teisiti vaatajale pärale jõuab, kuivõrd seda, mismoodi teema-kohaseid lugusid esitatakse. Karol Ansip ja Kristiina Davidjants on oma lood meile esitanud üsna traditsioonilises vormis, millega on raske polemiseerida. Käekirja analüüs ei tule eriti kõne alla, kuivõrd seda on nendes linateostes minimaalselt. Kaanonite vaidlustamisel pole jällegi suuremat mõtet. Jääb üle keskenduda filmikunsti seisukohalt küll teisejärgulisele, aga vaataja jaoks ikkagi esmajärgulisele: teemale ja huvitavusele. Sõnumile. Hulkuvate laste toimetulek Laste ja probleemsete noorte olukord, oma eluga toimetulek ja kodukotus tänases Eesti Vabariigis on teemad, mis Karol Ansip oma Raudroosiõites" on ühendanud. Film kujutab endast mosaiikset läbilõiget Balti jaama ümbruses elavatest inimestest, tegelasteks hätta sattunud lapsed, üks halvale teele eksinud nooruk ning oma eluga mitte just kõige paremini toim e tulevad täiskasvanud ja vanurid. Kuigi film is seda eraldi ei rõhutata, on tegemist muulastega. Vaid üks Peeteli kiriku lastekodu asunikest on eestlane, üks armeenlane, ülejäänud kõik aga venelased. Lastekodu juhataja/töötaja (?) põhjendab Väljavaade poolikust kodust. KAADER RAUD ROOSI ÕITEST olukorda sellega, et eestlased hoiavad rohkem kokku, et kui keegi suguvõsas hätta jääb, võetakse see enda juurde. Aga venelased on ise hädas: pole tööd, pole leiba ning nii tulebki mööda prügikaste käimine jmt. Lapsed lasteks, nende hättasattumine on nende vanemate vildaka elu tagajärg. Nii näiteks sattus Kerli kiriku lastekodusse üsna mõtlemapaneval ja kurblikul viisil. Pärast vanglast vabanemist viis ema ta ühe tuttava naisterahva juurde, et see teda mõne aja hoiaks, kuni ise tüdrukule järele tuleb. Aga ta ei tulnud enam kunagi. Ning hoidja-naine tõi Kerli lastekodusse, sest ta oli oma eluga ise ummikus. Sveta ema oli alkohoolik, koduks väike tuba, kus peale ema-tütre elasid oma elu ka igat sorti lohaka inimese igavesed kaaslased, täidest prussakateni, nii et tüdruk elas rohkem Kopli liinidel ja tänavatel. Siiski läks ta seitsmeaastaselt rõõmsameelsena kooli, aga kui õpetaja teiste kuuldes talle ütles, et sa oled nii must ja meie klassi ei sobi, tekkis tal koolivaenulikkus, nii et ta ei läinudki enam kooli. Pedagoogide vale käitumise tõttu on hullematki juhtunud, segi mindud ja ennast ära tapetud. Kui Sveta 12aastaselt leiti ja lastekodusse toodi, ei tundnud ta ei tähti ega numbreid, aga silmades säras südamlikkus, õrn lapsesüda vajas armastust. Vanemate ja pedagoogi käitumise vigade parandus tuli teha lastekodu-töötajatel. Sveta pandi kooli ja tal läheb seal hästi. Lastega juhtunud kurblood on ikka liigutavad, sest nemad on ohvrid, võimetud ise oma elu korraldama. Viieaastaselt suitsetama hakkamine, prügikastidest toidu otsimine, vanemate tüdrukute puhul seksuaalne ärakasutamine on kõik vaid tagajärjed. Laste puhul on põhjus selge ja ühene: vanemate vead. Viimaste põhjuslikkus on aga väga komplitseeritud, sotsiaalsest tingitusest psüühikahälveteni, ning nende eritlemine polegi film i eesmärk. Eesmärk piirdub olukorra fikseerimisega, minemata põhjuste otsimiseni. See jäetakse vaataja tööks. Siiski on tähenduslik, et film is näidatud täiskasvanud pole mitte just see viimane saast, kes vaid ise oma allakäigu põhjuseks on, vaid inimesed, kes on sattunud olude tõttu hätta ning püüavad sellest välja rabelda või vähemasti oma eetilistest tõekspidamistest mitte taganeda. Nii otsib lastekodust oma lapsed tagasi saanud Jelena tööd, plaanib eesti keele kursustele minna ning endale ja lastele Eesti kodakondsust taotleda, et tulevikku kindlustada. Ka keskealine, oma korteri segastel asjaoludel kaotanud mees, kes odekolonni joob, pole minetanud oma au- ja häbitunnet. Ta ütleb päris korrektses eesti keeles: "Ma pean varastama minema, aga ma ei lähe. Selline eetilisus on kõva sõna ja lootustandev juhtum, eriti kui võrrelda seda lipsukandjate, eesti keelt mitte-rääkivate, Eesti riigi võimustruktuuridesse pugenud ja valdavalt üdini korrumpeerunud, oma eetilisuse minetanud, allilma ja kuritegevusega seotud tegelinskitega. Filmi algus- ja lõpuosa annavad vaatajale kätte ka niidiotsa, mida mööda minnes filmis näidatud traagiliste juhtumite ühe võimaliku põhjuseni võib jõuda. Ema sõnutsi on tema narkosõltuvuses ja varastamise eest vangis istuv poeg aru saanud, et kui hea, et mul on kodu, kuhu tulla. Kui halb on inimestel, kel seda pole. Kodu, kodumaa ja juured Need on Kristiina Davidjantsi filmi Tere, kallis kodu teemaks. Kui Karol Ansipi film i mees ütleb: Ma olen puhas venelane, mu kodumaa on Eesti, aga ma ei tea, kus on mu kodu/korter, siis Davidjantsi film i kolmel tegelasel kodu kui elamisasemega probleeme pole, küll aga kodumaa ja juurtega. Kõige sel- Brigitta isamaa on Armeenia ja kodumaa Eesti. KAADER FILMIST TERE, KALLIS KODU gem juhtum on Brigitta, kes teab, et tema kodumaa on Eesti, mis on teda kujundanud, isamaa aga Armeenia. Nii lähebki ta sealt oma juuri otsima, kavatsusega Jerevani ülikooli minna, et õppida tundma oma isamaa kultuuri ja kombeid. Kuipalju tema suundumuses on loomulikku tarvidust, kuipalju juurteteooria embavat mõju, jääb talle endalegi, rääkimata vaatajast, selgusetuks. Igatahes kuulutavad film i lõputiitrid, et Brigitta on ikka veel Eestis. Keerukam lugu on film is kujutatud Aleksei ja Oskari puhul. Üks on tulnud Eestisse Marimaalt, et siin filmitegemist õppida, ja jäänud siia, sest siin saab paremini filme teha ja neid teistesse riikidesse levitada. Teine on Eestimaalt ära Saksamaale läinud ning püüab seal koduneda. Erinevalt Brigittast räägivad mõlemad eesti keelt tugeva aktsendiga ja natuke vigaselt. Möödapääsmatult tuleb ilmselt uskuda Erich Frommi, kes on postuleerinud inimese üheks põhivajaduseks samastumise oma rahvuse, kodumaa ja juurtega. Ka Brigitta onunaine ütleb talle peolauas, et mingis vanuses siiski kisub oma juurte poole. Ja Aleksei ei ole eesti tüdrukutele eriti külge löönud, lootes endale naiseks ikka ehtsat marilannat, kes siis ka väikesi marilasi ilmale tooma hakkaks. Oskar on pooleldi juut, kes Eestis üles kasvanud ja koolis käinud ning tema jaoks on arusaamatu mõiste rahvusidentiteet". Ta ei tunne ennast ei eestlase ega juudina, tema arvates ongi segarahvus see kõikse parem ja õigem rahvus. Sissekulunud mugavuse valik Mõlemaid film e kvintessentsina ühendav koduteema on kindel kaup, mis ennast müüb ja vaatajale peale läheb. Sellest aspektist vaadatuna on filmitegijad ennast kindlustanud. Ometi paneb teemavalik analüüsiva vaataja sügavalt mõtisklema. Kristiina Davidjants kirjutab Oskari lugu jutustama asudes filmilinale teksti: Eestlane olla on mugav, juut võib olla igaüks. Mõistagi on see kunstipäraselt mitmetähenduslik, aga lause esimene pool kisub välja mõtte: filmitegija on olla mugav, kui sa käsitled nii-öelda igavesi teemasid, mis alati aktuaalsed. Ja paraku tuleb, küll valuliselt, tunnistada, et noored filmitegijad on läinud muguvuse teed, vaevumata otsima omanäolist teemat, rääkimata klišeevabast mõtestamisest ja käsitlusviisist. Nii ongi need film id vaid koduteemalised heietused, fikseerides professionaalse keskpärasuse halli võidukäiku meie kultuuris. Siiski on neil filmidel oma õigustus. Nimelt see, et lihtsaid tõdesid tuleb inimestele aegajalt meelde tuletada, sest need kipuvad ununema ning nende äraunustamisest just suured jamad alguse saavadki, nii inimese elus kui ühiskonnas. Karol Ansip ja Kristiina Davidjants tuletavad meile oma filmidega meelde iidse tõe, et kodu on igale inimesele vaja. Ning nad teevad seda üsna jõuliselt ja mõjusalt. REIN TOOTMAA

17 Kümnes Kord Gotlandil Tänavu septembrini Gotlandil peetud Rootsi ja Baltimaade ühisfestival tähistas oma kümnendat tegevusaastat ja oli organiseeritud kahte paika: Holmhällari kämpingusse ja Burgsvicki väikelinna kinosse Bio. Festivali korraldaja ja initsiaator Hans Waldenström avaldas ürituse avamisel Rootsi, Leedu, Läti ja Eesti lipu all lootust, et traditsioon võiks jätkuda, kuigi see on juba mitmel viimasel aastal küsimärgi all. Põhjuseks mõistagi raskused rahastajate leidmisel. Bergmanni vaim lehvis kõige üle Sellest ei saa Rootsi filmielu juures üle ega ümber ning tänu Bergmannile jättis Gotlandi festival mulle sügava mulje. Uute lühi-, anima- ja dokfilmide kõrval näidati ka vanemaid ning pikki linateoseid, nende hulgas Ingmar Bergmanni aastal valminud "Häbi, mis oli NSV Liidus mahavaikitute hulgas. See Liv Ullmanni ja Max von Sydowiga mustvalge film mõjus meeltele nagu vahe kirvetera - segu realismist ja kujundlikkusest, mis lõpeb hoopis mütoloogilise üldistusega. Võimas! Häbi on muide lähedalt seotud Gotlandiga, sest filmi võttepaigad leiti saare kivisel põhjarannikul. Kuigi Bergmanni kinnisidee oli filmida Häbi" Šotimaal, vedasid produtsendid ta poolvägisi oma maa saarele, kuhu ta siis ka meelsasti jäi ning armus hiljem kiviviske kaugusel asuvasse Farösse. Bergmann kaasosalisena imbus väga heasse ja uude täispikka dokumentaalfilmi Light Keeps Me Company film i operaator Sven Nykvistist. Carl-Gustav Nykvist jäädvustas film ilindile oma kuulsa isa elutöö, mis koosneb 120 mängufilmist. Bergmanni põhioperaator pidi kaamera tagant kõrvale tõmbuma raske ravimatu haiguse tõttu, aga see-eest kiitis teda ekraanil terve tähtede paraad, älates Bergmannist ja Woodi Allenist Mia Farrow (kes oli aastaid enne Woodit Sveni pruut), Julia Robertsi ja teisteni. Ka autor Carl-Gustav ise on tuntud kõva tegijana nii dok- kui mängufilmide liigis. Carl-Gustav rääkis toredaid lugusid Ingmar Bergmannist, kellega oli kokku puutunud juba lapsest saadik. Bergmannist endast tehtud filmiga esines teine rootsi dokumentalist Gunnar Bergdahl. Tund ja kakskümmend minutit kestev linateos eksponeeris meile vähemalt tunni ja kümne minuti jooksul üle ekraani Ingmar Bergmanni rääkivat pead: mõtted elust, tööst, inimsuhetest... Subtiitrite kiire vaheldumine ja pildiline staatika mõjusid juba niigi väsinud silmadele üheselt. Rootsikeelse teksti mõistmise juhul olnuks filmi kinnisilmi ja kõrvadega parem vastu võtta. Loodan, et mul õnnestub The Voice of Bergmann" kunagi tervikuna ära näha. Rootslased ise olid filmi üle igati uhked, rääkides, et see neile oluline persoon on nüüd igaveseks jäädvustatud. Rootsi tugevus Kui Gotlandi festivali kinolinal nähtut võrrelda Balti riikide ekraaniteostega, paistab Rootsi tunduvalt tugevama film i maana. Kas asi on koolituses, suuremates võimalustes või lihtsalt andekuses, ei oska öelda. Tähtis on ikkagi tulemus, mida sa näed - ja kuidas see mõjub. Minu spetsiaalhuvi oli mõistagi suunatud lühifilmile ja lootused silmaringi laiendada täitusid kuhjaga. Rootsi naisrežisööri Ingrid Rudeforsi filmi The Art of Flying a Flag oleks tiitreid lugemata võinud pidada Ervin Õunapuu omaks: vana mees sööb ilusas interjööris kõlava ooperiaaria taustal mahlakaid mereande ja sõbrustab 14aastase naabritüdrukuga. Õunapuu filmi Aaria nägin ma juba mitu aastat varem. Muide, kujundifilme polnud Gotlandil palju, ka minu Lunastus mõjus üldisel taustal küllalt erandlikuna. Rootsi lühifilmide seas oli palju absurdi- ja koomuskifilme - see kuulub enamasti noorte tegijate otsingufaasi. Põneva tulemuse andis Göteborgi filmifestivali produtseeritud ja kümne eri autori poolt üheksa aasta jooksul valminud kollaažfilm 90 minutes of the 9 0 s. Mõistsin seda nii, et igaaastast festivalivõitjat rahastati järgmise klipi tegemiseks. Miks mitte võtta eeskujuks - iga uus kogemus on ju tegijale uus õppimise etapp. Eesti Filmi Sihtasutus võiks leida võimalusi parima lühimängufilmi loojale annetada väikene summa edasiliikumise eesmärgil. Gotlandil üllatas rootsi noorte autorite valik teha film 50-60aastaste inimeste tunnetest mitte läbi absurdiprisma nagu Sauteril, vaid tundlikult ja tõsiselt! Suurepärasena mõjusid väga heade näitlejatöödega Reparation (film väsinud abielusuhetest) ja On European Highway, mis kujutas üksikuks jäänud mehe ja naise kohtumist. Kui eesti mängufilmide režissööridel kipub töö näitlejatega pahatihti nõrgapoolseks jääma, siis rootslaste puhu! on see just tugevaks küljeks. Läti kirevus, Leedu juured ja Eesti salat Lätit esindasid erinevad žanrid: oli noore tegija pikk dokumentaalfilm Horvaatia õudused läbi teinud naisreporterist; venivalt pikk Balti saaga balti paadipõgenikest Gotlandile; küllalt kummaline dokumentaalfilm trükikoja katuse pesitsuspaigaks hõivanud kajaka parvedest (kes see viitsib päevast päeva oma autot paksust linnusitast puhtaks rookida!); huvitav kriminaalfiktsioon huvitavate näitlejatöödega; armas must-valge nostalgiline lühifilmike naisrežissöörilt. Omaette klass olid läti animafilmid, nende seas kuulus seeria Rescue Team. Leedu uuris millegipärast pea kõikides linateostes oma juuri - andku kolleegid mulle andeks, aga ei suutnud kõiki neid pikaldasi, vanas võtmes teostatud puurimisi jälgida. Kas Leedus ei tehta lühikesi ja pikki mängufilme? Või lihtsalt midagi hoopis uut? Eestist kaasatoodu osutus žanriliselt ja teostuslikult segasalatiks. Eesti joonisfilmi tuntud headust (Heiki Ernits ja Priit Tender) ei hakka siin üle toonitama; üllatavalt värskelt ja vägevalt mõjus Jüri Sillarti kunstiline film Äratus. Võluva ja kaasakiskuva dokumentaali maalikunstnik'konrad Mäest esitas Andres Sööt. Kummalisel moel läksid rootslased sellest täitsa kihevile ning käisid Andrese käest uurimas, kus maale näha saab. Kõiki festivali programmis kuulutatud filme ei jõutudki esitada ning loomulikult ei jõudnud kõike linastuvat vaadata. 16 tundi päevas helendava ekraani jälgimist pole just kerge töö, aga Gotlandi filmifestival osutus ses suhes tõeliseks istumise treeninglaagriks! Kokkuvõtteks võin öelda, et Gotlandi maastik jättis hinge kõlama avara ja igatsusliku noodi. Meid söödeti, joodeti ja majutati mõnusalt ning enne lahkumist jõudsime pidada ka.hans Waldenströmi 74. (sic!) sünnipäeva. Et minu-debüütfilm "Lunastus pälvis tunnustussõnu kaugematelt kolleegidelt, pean oma esimest osavõttu selletaolisest festivalist igati kordaläinuks. Ainult mu unenäod jooksevad veel siiani ingliskeelsete subtiitritega. MARE RAIDMA Jüri Sillarti debüütmängufilm Äratus (1 9 89) mõjus Gotlandi festivalil värskelt ja vägevalt, MEEDIA Kunst kui elu järelnoppija Kultuurisaade OP!" 25. septembril ETVs. Mil määral mõjutab kunst/kultuur elu? See küsimus saab üpris nukra vastuse, kui meenutada 11. septembri OP!-i, mis oli eetris pool tundi enne Aktuaalset Kaamerat. Saate ajal jooksid teleekraani ülaosas ärevaks tegevad tiitrid jubedate sündmuste kohta USAs. Vaatajat huvitas siis üsna vähe see, millest kõneles parasjagu saatejuhist uustulnuk Karl Martin Sinijärv, vaataja kibeles uudiste järele elust, mitte kunstist. Sel päeval triumfeeris elu selgelt kunsti üle. Vahetult pärast terrorirünnakut USA-le kohtas lehepealkirjades vihjeid sellele, et mängufilm katastroofist on lõppenud. Esimese ehmatusega võis küll tunduda, et actionfilmidega purunevatest linnadest ja lennukikaaperdamistest on nüüd lõpp, põhjuseks nende talumatu, hingeosatav, traumaatiline mõju. Uudistes näidatud kaadrid, kus lennukid rammisid pilvelõhkujaid, mille peale nood nagu papist kulissid kokku kukkusid, polnud ju niisama liikuvad pildid, vaid verdtarretav tõelisus. See, mis enne pakkus uimastavat lõbu, muutus äkki reaalseks ohuks. Kohe algaski ekraaniteoste ja reklaa mi kl i ppide paaniline tsenseerimine, Hollywood lükkas edasi mitme film i esilinastused, kohitsustöid toimetati juba näidatavateski. Ka ühel Eesti telekanalil jäi terroripäeva õhtui ära järjekordne teos koletis Godzillast, kelle käes suurlinnade lömastamine on käkitegu. Hirm peatas mängu ainult korraks. Elu ja televisiooni seos on selleks liiga tihe, et kellegi tunnete ees liiga kaua aukartust tunda. See oli vaid väike hingetõmme enne tohutu koopiamasina uuel võimsusel töölehakkamist. Oli arvata, et nii meedias kui ka kultuuripildis laiemalt hakatakse üksteise võidu ekspluateerima vaatepilte, kollaaže, kirjeldusi-mõtestusi New Yorgis ja Pentagonis toimunust. Küsimus oli vaid, kes jõuab ette, kes teeb seda efektsemalt. Jean Baudrillard ütleb tänaste katastroofide kohta, et need on juba eelnevalt määratud meediapoolsele rituaalsele lahkamisele ja orkestreerimisele, need on juba ennetavalt lavale seatud ja võimalikud tagajärjed välja arvestatud. Aeg, millal mingi sündmus kindla tähendusega märgiks muutub, ei pruugi tänapäeval olla kuigi pikk. Tartu Teatrilabor tuli äsja välja lavastusega Ameerika. Oma programmilise sotsiaalsusega sai see teater vaid minimaalse edumaa teiste kiirreageerijate ees. Kuuldavasti lavastavad ka tartlastest noorkirjanikud Ameerika sündmusi. Katastroof on võimas katalüsaator, haara vaid intellektuaalne skalpell (Andrus Laansalu) ja lavastus ongi sündinud. Rääkides viimases OP!-is internetist saadavast kunstiteabest, ütles Vano Allsalu, et lähimaid sündmusi arvestades on muutunud aktuaalseks küsimus: kas kunst võib muuta maailma? Hetkeseisuga tundub, et kunsti ülesanne maailmas on eelkõige järelnoppimine (vihje viimase Pärnu filmifestivali võidutööle Järelnoppijad ja mina ), sest elu ise on igasugusest kunstist vägevam. Ent kunst, mis üksnes interpreteerib, tiražeerib ja reprodutseerib, taandub elu suuvoodriks, selle haledaks epigooniks, jäätmetes tuhnijaks. On paradoksaalne, et rõhutades oma vahetut seost eluga, jääb selline kunst ka paratamatult elust maha. Elu on ju ikka enne ja alles siis tuleb kunst - koopia ei saa ometi olla olemas enne originaali. Elulähedust õigustab asjaolu, et polegi tarvidust mingi uue või teistsuguse maailma järele, kui tegelikkus on lugudest ja sündmustest tulvil. Tuleb vaid mõni neist välja valida, lisaks pisut intellektuaalset to rg e t-ja taies valmib nagu nõiaväel. Nagu ütles kunstikriitik Anders Härm (sekundeerides omal moel teatraal Andrus Laansalule) - pole mõtet teha uusi pilte seni, kuni kõiki vanu pole veel ära kasutatud. Vana ärakasutamise protsess on aga lõputu, sest ühele ärakasutamise aktile järgneb kohe teine, kus "ära kasutatut on omakorda ära kasutatud ja nii edasi. Jääb aga küsimus, kui paljudele vaatajatele see ainitine kordamine ja ülekleepimine korda läheb? Isegi näiliselt ühendamatute asjade ühendamisest, kõrge ja madala liitmisest kõnelnud suprealisti Leonhard Lapini jutt ei veennud seekord eriti. Arusaadav oli muidugi tema püüe vaatajat lihtsalt irriteerida.. Küllap vanameister juba teab, et parimatele taotlustele vaatamata on "madalal võime ka kõrge ära labastada, nii et selliste ühendamistehete tulemuseks on kahetsetavalt sageli madala ülemvõim ja makulatuuri pidurdamatu juurdekasv. Peaks ehk looma eraldi institutsiooni, kasvõi omaette PRfirma, kelle põhitegevus oleks moodsa kunsti lähendamine vaatajale? Muide, kunstiteadlane Katrin Kivimaa tõstatas saates äärmiselt tarviliku küsimuse kunsti ligipääsetavusest. Karl Martin Sinijärve juhitav OP! on virgutavalt intellektuaalne. Saatejuht ei suru ennast peale, ei soovi ise olla ülearu tark - on vahest isegi liiga stoiline ja taltsas, laseb asjatundjatel kõnelda. Konservatiivina tunnen natuke puudust stuudiost, vähemasti kesksema teema puhul. KÄRT HELLERMA

18 ...ih M I MUUSIKA Hooaja algus New Yorgis Tallinna Filharm o onia New Yorgi Filharmoonia Orkester, veel Kurt uus hooaeg Masuri peadirigendikäe all, jättis ära Avery Fisher Hallis 20. IX kavandatud piduliku avagala, asendades selle Brahmsi Saksa reekviemiga. Solistideks tuiid Heidi Grant Murphy ja Thomas Hampson, kaastegevad New York Choral Artists ja The American Boychoir. Plaanipäraselt möödus esimene kava 22. IX (ka kaks korduskontserti), avapalaks Somei Satoh meditatiivne Kisetsu, seejärel Mahleri Rückert-Lie- der Angelika Kirschlageriga solistina ning Francki Sümfoonia. Tänases teises programmis ebatäpse nimetuse all "Russian Spirit" (kolme kordusõhtuga) kõlavad Schnittke (K)ein Sommernachtstraum, Hatšaturjani Viiulikontsert (Maksim Vengerovi asemel solistiks rumeenlanna Silvia Marcovici) ja Tšaikovski IV sümfoonia. Oktoobris astub kahe kavaga orkestri ette Andre Previn (ühes kavas haruldusena orkestri omaaegse muusikadirektori Dimitri Mitropoulose seatud Beethoveni Keelpillikvartett op. 131, teises Mozarti solistiks legendaarne 78aastane Alicia de Larrocha), seejärel debütandina praegune Stockhomi Kuningliku Filharmoonia orkestri noor peadirigent, ameeriklane Alan Gilbert (kavas ka Sibelius ja Stenhammar) ning kõikjale jõudev, kolme tuntud orkestri ja kahe maineka festivali kunstiline juht Christoph Eschenbach (temal l Orchestre de Paris juurest kaasas Henri Duparci laulud, solistiks ka Mahlerit esitav Jose van Dam). Metropolitan Opera tegi avagala Celebration Giuseppe Verdi 24. IX siiski teoks, keskseks peadirigent James Levine i juhatusel Othello III vaatus Pläcido Domingoga nimiosas. Seejärel tegi 25. IX (laval ka täna) oma Meti debüüdi noor Vladimir Jurovski (värskelt Glyndebourne i ooperifestivali muusikajuht) Robert Carseni lavastatud Jevgeni Oneginiga, järgnemas Bergi Wozzeck Levine i dirigeerimisel. Beethoveni festival Bonnis Internationales Beethovenfest (21. IX - 9. X) läheb oma 62 kontserdiga tänavu moto all Beethoven-Variationen, kus Beethoveni kõrval ka temalt inspiratsiooni saanud teiste autorite teoseid ja seadeid. Pealavadeks Bonni Beethovenhalle ja Ooper, on kontserdid ka Kölnis, Düsseldorfis, Wuppertalis, Siegburgis. Kavades on dirigent Felix Weingartneri ja helilooja Tilo Medeki (festivalitellimusena: varajased ja hilised bagatellid) Beethoveni klaveriteoste seaded, Viiulikontserdi klarnetiredaktsioon Mihhail Pletnjovilt (solist Michael Collins), Erwin Schulhoffi rondo Viha kaotatud krossi pärast" seade - seadetekavad Beethovenhalle orkestrilt, dir. Philippe Entremont; R. Straussi Ateena varemed, omalaadne paaristsükkel Beethoveni ja Milhaud' loomingust jm., isegi Verdi Reekviem Helmuth Rillingi dirigeerimisel. WDRi (Köln) ja NDRi (Hamburg, dir. Eschenbach) orkestri kõrval mängivad ka Viini Filharmoonikud Simon Rattle i käe all, solistiks Alfred Brendel. Eile algas triode tsükkel (pianist Andras Schiff, viiuldaja Yuuko Shiokawa, tšellist Miklos Perenyi), kõlab ka meil Pärnus Oistrahhi festivalil olnud Liszti IX sümfoonia seade (klaveritel Dezsö Ränki ja Edith Klukon), Viini Riigiooperi ballett etendab Hans van Maneni ja Renato Zanella Beethoveni-lavastusi. Praem ium Im periale laureaadid Jaapani printsi Hitachi ja Japan Arts Associationi ühiselt välja antavad kunstimaailma kaalukaimad preemiad (ca Saksa marka) said seekord viis loovtippu: kuulsaimatena USA saksofonist ja helilooja Ornette Coleman ning dramaturg Arthur Miller ja prantsuse arhitekt Jean Nouvel, samuti korea maalikunstnik Lee Utan ja ungari skulptor Martan Pan. Prints Hitachi annab preemiad üle Tokyos 25. X. Viiuldaja Isaac Stern lahkunud Venemaal sündinud tuntud viiuldaja suri 81aastasena. New Yorgi Carnegie Halli presidendina oli ta keskseid figuure Ameerika muusikaelus, elas USAs aastast 1921 ja alustas imelapsena San Franciscos. Sai kuulsaks ka trios koos pianist Eugene Istomini ja tšellist Leonard Rose iga. Maestro 75. sünnipäevaks andis Sony Classical taas välja ta kogusalvestised 31 CD-I. Kuni viimase ajani tõi ta esiettekandele temale pühendatud uusi viiulikontserte, autorite hulgas Henri Dutilleux, Krzysztof Penderecki ja Peter Maxwell Davies. Esines korduvalt Soomes (Finlandia-talo avakontserdil 1971 ja eriti Naantali festivalil), sooloõhtuga Tallinnas aasta kevadel. Andis soolokontserte veel kõrges eas, näiteks eelmisel suvel Luzerni festivalil, kus oli debüteerinud juba a. PRIIT KUUSK 18 Tallinna Filharmoonia hooaja avab täna uue sarja "Diplomaatilised noodid avakontsert Mustpeade Majas. Šoti trio Shine ütleb enda kohta: kolm häält, kaks keldi elektriharfi, üks tundlik, elav, kaasaegne kõla. Diplomaatilised noodid on sari, mis jätkab Raemuusika kunstivaldkondade-vahelist joont - iga kontsert pakub ise stiili ise maalt. Nüüd aga toob iga maa, kellel Tallinnas saatkond, siia oma maad kõige paremini esindava kava. Tulemas on Soome ooper (17. X), Šveitsi pantomiimiteater (3. XI), Jaapani flöödid koos jazzkontrabassi ja videoga (26. I), Saksa jazz koos Eesti koreograafiaga ( 16. II), Taani kitarrist koos meie kammerorkestriga (8. III), Rootsi elektroakustiline programm (26. IV) jne. Lisaks Tallinna Soti trio Shine Filharmoonia kammermuusikahooajale tõotavad põnevaid kavu ka Estonian Dream Big Band ja Tallinna Kammerorkester oma uue juhi, ääretult tõsise, sügava ja intensiivse muusiku Juha Kangasega. Estonian Dream Big Band tõuseb sel hooajal jazzorkestrina Eesti muusikapildis tugevaks tooniandjaks. Selline koosseis toob bigbändi ette laulma nii omamaise rockmuusiku Riho Sibula kui ka inglise ja türgi-rootsi solistid Elaine Delmari ning Hayati Kate. Sibul laulab muusikat Evald Vainust Burt Bacharachini (13. XII), jazzlauljatarid pakuvad dirigent Lex Jasperi juhatusel aga Cole Porteri loominguga sisustatud uusaastakontserdi (28., 29. XII). Soome noore menuhelilooja Jukka Linkoia loomingut mängitakse aga juba 26. XI Vanalinnastuudios. 26. IV jõuab bigbändi ette USA saksofonist ja. dirigent Bob Mintzer. Kuidas Tallinna Kammerorkester Juha Kangase käe all Nordgreni, Ellerit, Tubinat ja Sumerat mängib, tasub kuulama minna 16., 17. NYYD Ensem ble Varssavi sügisel 26. IX esines Varssavi Rahvusfilharmoonia kammersaalis NYYD Ensemble Olari Eltsi juhatusel, kavas valdavalt eesti muusika. NYYD Ensemble on Tallinna Kammerkoori kõrval teine eesti muusikakollektiiv, kes esineb Euroopa ühel staažikamal, tänavu 44. korda toimuval nüüdismuusikafestivalil. NYYD Ensemble tutvustas Varssavi sügise publikule eesti muusikast Erkki- Sven Tüüri teoseid "Symbiosis ja Postmetaminimal Dream, Jüri Reinvere Loodekaart ja esiettekandes Helena Tulve uudisteost Cendres võimendatud ansamblile, kavas oli veel Magnus Lindbergi Related Rocks ja Bettina Skrzypczaki Toccata sospesa. Hortus Baltim aade kultuurifestivalil Eile esines vanamuusikaansambel Hortus Musicus Põhjamaades korraldatava Baltimaade kultuurifestivali raames Helsingi Vanas kirikus, kavas keskaegne ilm alik muusika Itaaliast, Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt ning Carmina burana laulud, mis põhinevad Benediktbeuerni kloostrist leitud käsikirjal. Põhjamaades toimuval Baltimaade kultuurifestivalil Soomes on Eestil üle 25 ürituse, mille korraldamise eest vastutab Eesti Instituudi Soome filiaal. Esikoh t Barcelonas IV rahvusvahelisel koorifestivalil "Euroopa... ja tema laulud andis žürii kõige rohkem punkte Estonia Seltsj Segakoorile, kes teenis lisaks kuldmedalile ka festivalikarika. Estonia Seltsi Segakoor, keda juhatas peadirigent Heli Jürgenson, esitas konkursil peamiselt Veljo Tormise rahvalaulutöötlusi: 'kaks osa tsüklist Ingerimaa õhtud ning seitse osa tsüklist 17 eesti pulmalaulu", samuti oli kavas Cyrillus Kreegi Meie err ning kohustusliku teise Euroopa maa rahvalauluna rootsi rahvalaul Smedsvisa". Veljo Tormise rahvalaulutöötlusi esitati lavalise liikumisega Maido Saare seades. Jürgensoni hinnangul aitas esikoha saavutamisele kaasa nii see, et koor oli heas muusikalises ja emotsionaalses vormis, kui ka repertuaarivalik. Lisaks Estonia Seltsi Segakoorile said kuldmedali veel naiskoor Chernomorski Zvutsi Bulgaariast ning segakoor Vanajan Laulu Soomest. Põhjala saarte hääled m aailm as Duo Villu Veski - Tiit Kalluste alustab sügishooaega kontserdiprogrammiga Põhjala saarte hääled II täna ja homme Berliini muusikafestivalil Joy of Sax 2001". Eile astusid muusikud üles Berliini Eesti saatkonna ajaloolise hoone taasavamisel. Seejärel saab kontserti Põhjala saarte hääled XI; seda enam, et Šostakovitši klaverikontserti mängib eesti pianistidest praegu uhkeima rahvusvahelise karjääriga pianist Marko Martin. Omaette suund ongi eredamate noorte eesti muusikute soleerima kutsumine. Rahvusvaheliste konkursside laureaat, oboist Kalev Kuljus esitab Lossimuusika.sarjas Bachi kõrval XX sajandi helilooja Luciano Berio loomingut. Peadirigendi juhatusel esitab orkester 13. I veel Lätist maailma silmis arvestatava heliloomingumaa teinud Vasksi ja Medinši muusikat. Koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Paul Hillieriga võetakse esitada suurteosed Händeli Messias ( XII) ja Bachi Johannese passioon (28., 29. III). Lisaks oma kollektiividele on Tallinna Filharmoonia Gidon Kremeri ja Kremerata Baltica maaletooja: 16. ja 17. XII saab nautida tänapäeva vaimukaima ja erpdaima viiuldaja esinemist koos oma noorteorkestriga. HEILI VAUS-TAMM kuulata 8. X Moskvas. Duo turnee jätkub X Brüsselis, Antwerpenis ja Leuvenis, kus esinetakse muuhulgas ka Brüsseli St. Micheli katedraalis. 18. XI on Villu Veski - Tiit Kalluste külalisteks Vilniuse iga-aastasel galakontserdil Suur muusikute paraad, mis ka salvestatakse ja antakse välja samanimeline album. Leedu populaarne muusikaajakiri Muzikos Barai tõi ära artikli duo "Põhjala saarte häältest", koos ajakirja juulinumbriga anti välja heliplaadi Põhjala saarte hääled" eritiraaž. Vilniuses esinevad koos duoga külalismuusikud Eestist, Lätist, Leedust ja Etioopiast. Novembri lõpus astuvad muusikud üles Põhjala saarte häältega" maailma suurimal saarel Gröönimaal. Eesti dirigent Lätis Eesti dirigent Lilyan Kaiv andis 21. IX Liepaja Martin Lutheri kirikus kontserdi Läti Riikliku Kooriga Latvija ja Liepaja sümfooniaorkestriga, kavas Regeri, Tormise ja Kreegi muusika. Kontsert Latvija segakooriga oli üks auhindu Riia rahvusvahelisel, mullu novembris toimunud noorte dirigentide konkursil; Lilyan Kaiv võitis selle konkursi juba teist korda. Rahvusvaheline m uusikapäev ERSOga Eesti Riiklik Sümfooniaorkester tähistab rahvusvahelist muusikapäeva maailmas tunnustatud interpreetide ja teostega. 1. X kõlavad Estonia kontserdisaalis Lepo Sumera Musica profana", Tšellokontsert, Sümfoonia nr. 6 ning Bšla Bartõki "Klaverikontsert nr. 1. Dirigeerib Paavo Järvi, solistid on Ralf Taal (klaver) ja David Geringas (tšello, Saksamaa). Paavo Järvi on üks eesti heliloomingu sagedasemaid esitajaid maailmas, tema repertuaaris on pidevalt Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera, Eduard Tubina jt. teosed. Selle aasta septembrist on ta Cincinnati sümfooniaorkestri (USA) kunstiline juht ja peadirigent. Paralleelselt paljude maailmakuulsate orkestritega dirigeerib Paavo Järvi regulaarselt ka ERSOt. Pianist Ralf Taal on mitme rahvusvahelise ning Eesti konkursi laureaat. Ta on soleerinud eesti orkestrite ees ning pälvinud tähelepanu arvukate soolokontsertidega. Tšellist David Geringas soleeris nii Sumera Tšellokontserdi maailma kui ka Eesti esmaettekannetel. Ta on teost esitanud nii Paavo Järvi ja Haagi sümfooniaorkestri kui ka Arvo Volmeri ja ERSOga. Geringas on Lübecki ja Berliini muusikaülikooli professor, annab soolokontserte ning teeb koostööd mitmete orkestrite ja dirigentidega a. anti Geringasele Kultur Aktuelli preemia nüüdismuusika aktiivse esitamise eest. Külalisorkester Hiinast Festivalidevahelisel perioodil esitleb Orient aegajalt esinejaid, kelle esinemisgraafik ei võimalda tulla kevadisele peaüritusele. Sel nädalal esineb Eestis a. asutatud Jilini provintsi Traditsioonilise Muusika Orkester, mis on Hiinas omalaadsete hulgas parimaid. Orkestri stiil põhineb Kirde-Hiina rahvuslikul muusikal, muusikaliste väärtustena tõstetakse enamasti esile ülevoolavust ning rafineeritust. Ligi veerandsaja aasta jooksul on orkestri repertuaaris olnud enam kui 600 pala. Preemiaid-auhindu on saadud 30, sealhulgas instrumentaalpalade Ood K uu-ja Päikesejärveie, Ohvririitused, Ülistuslaul sõjaratsule, Shanghai mägede fantaasiasüit, Ood kafiirliiliale ja Kuuvalge öö kevadise jõe kohal esituse eest. Tänu stiilsusele on orkestrit kutsutud esinema olulistele üritustele nagu Hiina rahvuslik kultuurifestival (1987), draakoni-aasta muusikanädal (1988), Edinburghi festival (2000), Tai rahvusvaheline festival (2001). Edukamad välisturneed: Korea, Jaapan, Kanada, Saudi Araabia, Itaalia. Kui Lääne muusikakultuuris on helilooja ja interpreedi elukutse enamasti üsnagi lahus, siis hiina orkestrites on sageli omad heliloojad, kes on ühtlasi ka pillimehed. Nii kuuluvad Jilini provintsi Traditsioonilise Muusika Orkestrisse sellised üle Hiina tunnustatud heliloojad nagu Zhu Guangqing ja Zhao Guoliang. Samuti on orkestri uhkuseks väljapaistvad instrumentalistid Zhao Guoliang, Zhao Dengshan, Li Dewu, Li Qiuqui ja Yu Yanhe. Orkestri juht on Wang Xiankui. Hiina muusikud alustasid Eesti tuuri kolmapäeval Võrus, täna esinetakse Kohtla-Järvel, homme Sillamäel, pühapäeval Tartu ülikooli aulas, 1. X Viljandis ja 2. X Estonia kontserdisaalis. Pä rnu Lin naorkester alustab hooaega Sügis-talvist hooaega alustav Pärnu Linnaorkester mängib avakontserdil 30. IX Agape keskuses Mozartit: lisaks V viiulikontserdile A-duur (solist Maano Männi) ning 39. sümfooniale Es-duur kõlab kontserdi alguses meenutusena traagilistest sündmustest kodulinnas ja laias maailmas tema Maurerische Trauermusik - harvaesitatav leinamuusika. Juhatab peadirigent Jüri Alperten. Sel sügisel plaanib linnaorkester veel rida huvitavaid kontserte mitmete dirigentide ning solistidega. Nii on 14. X orkestri ees Lauri Sirp, esitusel lisaks Beethovenile ja Stravinskile Pärnu helilooja Artur Uritamm, kelle 100. sünniaastapäeva sel kuul tähistati. Novembris on lisaks tavapärasele sümfooniakontserdile plaanis isadepäeval esitada koostöös Pärnu Muusikakooli keelpilliorkestriga Bachi ja tema poegade muusikat. 2. XII aga avab linnaorkester koostöös Pärnu Kontserdibürooga Agape jõuiumuusika festivali Bachi "Jõuluoratooriumi esimeste osade ettekandega. TEATER Itaalia abielu Ugala moodi 30. IX kell 17 esietendub Viljandi draamateatri Ugala suurel laval ühe XX sajandi menukaima Itaalia näitekirjaniku Eduardo de Filippo melodraama Abielu Itaalia moodi. Abielu Itaalia moodi lavastaja on Katri Kaasik- Aaslav, kes möödunud teatrihooajal pälvis Pygmalioni eest Ugala publiku auhinna Kuldõuna kui parim lavastaja. Kunstniku-auhinna sai sama lavastuse eest Krista Tool, kes on nüüd kujundanud ka Abielu.... Abielu Itaalia moodi" on eelkõige temperamentne, hoogsate süžeekäänakutega perekonnalugu. Lavastaja nimetab seda.lugu täiesti antifeministlikuks - püütakse ju vastu igasuguseid trende väärtustada naise kui ema ja kodulooja funktsiooni ja leitakse, et hoorgi võib olla madonna. Samas on mees taandatud naise jõulisuse ja kavaluse ees sootuks haletsusväärsele positsioonile. Kaasik-Aaslav on Abielu Itaalia moodi poolnaljatamisi nimetanud ka ohudraamaks meestele. Loo peategelaste duett-duelli esitavad Luule Komissarov ja Tõnu Tepandi a. kirjutatud "Abielu Itaalia moodi (originaalpealkirjaga Filumena Marturano ) on E. de Filippo kuulsaim näidend ja seda suures osas tänu filmile, mis valmis a. Vittorio de Sica käe all ning kus peaosi mängisid Sophia Loren ja Marcello Mastroianni. Vähem teatakse, et juba aastal 1951 väntas sama näidendi alusel filmi de Filippo ise, kehastades tolles linateoses ühtlasi meespeategelast. Eesti lavadele on lugu varem jõudnud kahel korral: a. esietendus see Eesti Draamateatris (lavastaja Voldemar Panso) ja a. Endlas (lavastaja Vello Rummo). ^ Theatrumi saalis (Vene 14) toimuvad poola teatrile pühendatud loengud: 28. IX kl Grotowski, Kantor, Gardzienice ; 29. IX kl Gombrowicz, Mrozek, Rözewicz. Lektor on üks väljapaistvamaid poola teatriteadlasi prof. Malgorzata Sugiera. Esimene loeng käsitleb praktilist teatritegemist, teine loeng on pühendatud dramaturgiale. Loengud toimuvad poola keeles, tõlge eesti keelde. Sissepääs prii.

19 KUNST Hanno Grossschmidti, Katrin Koovi ja Kaire Nõmme võiduprojekt Frutti di mare Pärnu kontserdim aja projekti ideekonkursi võitjad on selgunud 24. IX pärastlõunal kuulutati Eesti Kontserdis välja tulevase Pärnu Kontserdimaja arhitektuurivõistluse võitnud tööde autorid.. Arhitektuurivõistluse korraldajad olid: Eesti Kontsert (peakorraldaja), Kultuuriministeerium, Pärnu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, EAL. Vastavalt žürii otsusele sai I preemia ( Vindi ja Runge kunst Toompeal 20. IX avati Toompea lossi kunstisaalis Mare Vindi ja Sirje Runge tööde näitus. Vindi värvipliiatsijoonistused sarjast Maad ja mered on minimalistlikud arhitektoonilised looduspildid või maastikud, kujutades kohati isegi imaginaarseid nähtusi - miraaži, udu, pilvi. Kunstnik on seekord kasutanud pildi alusmaterjalina toonitud, erineva faktuuriga paberit. Lakoonilises karges stiilis on ta saavutanud huvitava tulemuse paberi pooltoonide ja faktuuride kokkumängus värvipliiatsijoonistuse pooltoonidega. Runge Surmatants on kannatuste vili, avab hulgaliselt mõttekanaleid, olles samal ajal maaliliselt diskreetne, kujundikeelelt väheaktiivne, kompositsioonilt pigem introvertne kui väljapoole pööratud. ^ 25. IX avati Samba galeriis Jüri Kassi maalide näitus. Kunstnik eksponeerib mustvalgeid fotosid meenutavaid maale, kus näeme elusuuruses tütarlapseohtu neiut. Neiu võimleb, igal maalil on kujutatud teda erinevas poosis. Väljapanekut tervikuna võib vaadata kui kaadriteks lahtilõigatud ja seinale pandud filmilinti. Tööde lavastuslik element, esitatud vormide selgus ja puhtus annab näitusele kummalise metafüüsilise alatooni. ^ 10. oktoobrini on Hinge Ruumis Naima Neidre tušijoonistused, peene lookleva joone prognoosimatud kapriisid, millel võib olla ühist alateadvuse kontrollimatute käikudega. Uusbarokne M aria-kristiina Ulas 17. IX avati Raatuse galeriis Maria-Kristiina Ülase akrüülmaalid Juvenile pleasures". Ulas esitab 1980ndate lõpuaastate visuaalseid müüte ja mütoloogiaid ka nüüd XXI sajandi hakul. Autor on ühendanud oma maalidel tsiviliseeritud lääneliku kunstikogemuse mehhiko ja ladinaameerika rahvakunsti värviküllusega. Ta on loonud värvide ja figuuride osava kokkumängu abil eriskummalise, euroopalikust sootuks erineva maailma. Esmapilgul tundub, et Ülase tööd polegi mõeldud pelgalt imetlemiseks, sest intensiivsed värvitoonid lõikavad läbi lihast ja luust ning neid võib pigem vaadata kui sokiteraapia vahendit. Graafikatriennaali satelliitnäitused ^ 29. septembrini saab Deco galeriis vaadata ühenduse Kunstisuvi rahvusvahelist väikegraafika kollektsiooni. See on seitse aastat eesti kuurortlinnades toimunud suveprojekti 32. näitus ja esimene Tallinnas. Kollektsioon sai alguse ja oli eksponeeritud Pärnu Linnagaleriis koos eesti väikegraafikaga a. näitusel Midigrafik. Kogu on pidevalt täienenud ja eksponeeritud valikutena Tartu lastekunstikoolis talvel 1999, Kunstisuve 99 raames Kuressaare Raegaleriis ja a. sügisel Rapla keskraamatukogus. Deco galeriis on uues valikus eksponeeritud 51 kunstniku 144 tööd. Suurema väljapanekuga esineb kaks autorit: tuntud siiditrükimeister Mi ka lojus Vi lutis Leedust ja India graafik Balasubramanian. Kõige rohkem on autoreid ja töid Poolast, Soomest, Jaapanist, Taanist, Lätist, Norrast. Näituse suurim väärtus on klassikaliste graafikatehnikate esitus oma ala meistrite poolt, kellest paljud on huvilistele tuttavad suurte triennaalide-biennaalide kataloogide kaudu. Samasse krooni) võistlustöö märgusõnaga Frutti di mare, autoriteks Hanno Grossschmidt, Katrin Koov ja Kaire Nõmm; II preemia ( krooni) võitis võistlustöö märgusõnaga Tyyr, autoriteks Indrek Erm ja Emil Urbel; III preemia ( krooni) võitis võistlustöö märgusõnaga OPM, autoriteks: Kalle Komissarov ja Andres Ojari. kollektsiooni kuuluva Soome graafiku Tapani Mikkoneni (pälvis ühe peapreemiatest eelmisel Tallinna graafikatriennaalil) väikegraafikaga on võimalus tutvuda Soome Instituudi saalis. ^ 22. septembrini oli Samba galeriis väljas Sirje Eelma koostatud näitus Graafika motiiv. Samba kollektsioonis oli esindatud tuntud autorite Evi Tihemetsa, Loit Jõekalda, Kaisa Puustaku, Marje Üksise, Sirje Eelma ja üllatusautori, Helsingis õppiva Tanel Saare teosed. Näitus oli ühtse tunnetusega, esitades graafika motiivi ja motivatsiooniga seonduva. Fototahvlid akendel lubasid heita pilgu graafika köögipoolele ja tegijatele. Avamisel esitles ühenduse esimees Loit Jõekalda vabagraafikute trükisooja kataloogi, mille on kujundanud Inga Heamägi ning kus on esindatud seitsekümmend eesti graafikut. Bogatkina juubeldab Rakveres 27. IX avati Rakvere muuseumis meie akvarelli grand lady Valli Lember-Bogatkina joonistuste ja akvarellide näitus. 30. X 80. sünnipäeva tähistav kunstnik on endiselt kõrgvormis: kevadel pälvis ta Riias Baltimaade rahvusvahelisel akvarellibiennaalil preemia. Ligi 70 tööga näitusel võib näha looduspilte ja portreesid, mis valminud nii Eestis kui ka arvukatel reisidel Soome, Siberisse, Sri-Lankasse, Kuubasse, Armeeniasse. Erilise osa moodustab Virumaa ainestik. Pole ka ime, sest suvekodu Karepal on pannud kunstniku armastama põhjarannikut ja sealseid inimesi. lel konkursil kõige enam Märget Tafeli ja Õnne 25. IX korraldasid Hausi galerii ja Tartu gurmaanide klubi tavatu ürituse: maitsti meis- Õunapi väljapanekut. terkokkade valmistatud kunstiteostest inspireeritud delikatessroogasid. Kokad serveerisid galeriis publikule degusteerimiseks originaalmaalide kõrval nende ainetel valminud roogasid. Meisterkokkade ja -kondiitrite inspiratsiooni allikaks olid Jüri Arraku, Mari Roosvaldi, Toomas ja Aili Vindi, Siim- Tanel Annuse jt. tööd. Meeleolumuusikat mängis kitarrist Erki Preimann. Galerii ja gurmaanide klubi plaanivad kunstigurmaanluse kujunemist traditsiooniks. Uus Kadrioru lossi juht 24. IX esitleti Karioru lossis väliskunsti muuseumis uut muuseumijuhti Kadrioru loss. Väliskunsti muuseum. Ladusa teksti ja arvukate fotodega käepärases formaadis väljaanne on nii meeldiv ja kompetentne kaaslane ringkäigul Kadrioru lossis kui ka hilisem mäluvärskendaja. Muuseumijuhi sisekaanelt leiab muuseumis orienteerumisel hädavajalikud korruste plaanid. Uue muuseumi seisukohalt on oluline ka ülevaade väliskunsti kogude kujunemisest EKMis ning - loomulikult Kadrioru lossl ja pargi kihistusterohkest ajaloost. Muuseumijuhi põhiosas tutvustatakse ruumide kaupa väliskunsti muuseumi vaatamisväärsusi, peatudes iga kunsti kool konna puhul pikemalt olulisemate ja intrigeerivamate kunstiteose juures. Raamatus tutvustatakse kunstnikke, avatakse koos vaatajaga tööde tähendusi, meeleoluvarjundeid ning kunstiajaloolist tausta, võrreldakse ja tõlgendatakse süžeesid. Andres Tali kujundatud neljavärvitrükisena muuseumijuht on esimesi omataolisi pilkupüüdvaid näiteid Eesti muuseumimaastikul. Muuseumijuhi eestikeelse versiooni väljaandmine sai võimalikuks tänu suuremeelsele eraannetusele. Washingtonis elav Aita Jõgi ja tallinlanna Leida Paalberg andsid EKMi käsutusse 15 stiilset mööblieset. Selle oksjoneerimisel saadud tulust laekus muuseumile krooni. Lahke annetuse varal said väliskunsti muuseumi teaduslike töötajate Anu Allikvee, Tiina-Mall Kreemi, Kersti Kuldna, Jüri Kuuskemaa, Mai Levini, Kadi Polli ja Helena Ristheina Kadrioru lossi ja muuseumi puudutavad käsikirjad raamatuks. Lisaks lähipäevil ilmuvale ingliskeelsele versioonile on algatatud muuseumijuhi tõlkimine ka vene, saksa ja soome keelde. Pütsepa preem ia Rein Zobelile Viiendat korda annab tehnikadoktor Ervin Pütsepa fond välja kunstiteaduse-alase aastapreemia, mis on selle eriala üks kõrgemalt koteeritud preemiaid Eestis. Seekordne laureaat on EKA emeriitprofessor Rein Zobel monograafiaga "Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus XIII - XIV sajandil. Zobeli raamatus esitletakse uusimate arheoloogliliste leidude taustal ka Eesti vanima linna kujunemise eellugu, mis algas juba viikingiajastul IX sajandil. Edasine arengu jälgimine toetub linna loodusliku topograafia alastele väliuurimistele. Need kinnitavad muu hulgas seniseid hüpoteese, mille kohaselt asus Toompeal enne taanlaste vallutust aastal eesti hõimude Lyndanise linnus. Zobel kirjeldab ka taanlaste linnust selle algsetes piirides ning täpsustab selle olulisima kaitsetorni asukoha, praeguse Soome Vabariigi suursaatkonna XIX sajandi ilmega tornikehamifsees. Eesti kultuuriinvasioon Flandriasse 14. IX avati Elzenveldi kultuurikeskuses Antverpenis suurejooneline Peeter Mudisti ja Jaan Toomiku loomingu väljapanek. Antverpeni kesklinna ühe imposantseima näitusesaali (kokku 750 m2 näitusepinda kolmel korrusel) kaks alumist korrust võtavad enda alla Mudisti maalid ja skulptuurid peamiselt EKMi ja Tallinna Kunstihoone Fondi kogudest. Toomik pakub vaatamiseks neli videoteost: Nimeta (2001), Isa ja poeg (1998), Neljale (2000) ja Kärdla - San Antonio" (1997). Näituse kuraatorid on Patrica Peeters ja Anu Liivak, kes pidas ka loengu viimase kümnendi eesti kunstist. Näituse avas Eesti Vabariigi suursaadik Belgias ja Luksemburgis Sulev Kannike ning see on Brüsselis tegutseva Eesti kultuuriesindaja Tamara Luugi kavandatud ulatusliku eesti kultuurisündmuste sarja avaüritus Flaamimaal. ANU LIIVAK ^ Eesti kunstnikepaari Ülle Marksi ja Jüri Kassi auhinnati preemiaga mainekal VI rahvusvahelisel joonistuse ja graafika biennaalil Masters of Graphic Arts Ungaris Györis. Ülle Marksi ja Jüri Kassi auhinnatud neli tööd kuuluvad sarja Jälg (2001), mille eest kunstnikud pälvisid hiljuti Eduard Wiiralti nimelise preemia. Eesti esm akordselt Euroregiol 8. ja 9. IX toimus Belgias Rerenis Töpferimuuseumis VII keraamikute kontaktnäitus Euroregio. Näitusest võttis osa 59 keraamikut Belgiast, Saksamaalt, Taanist, Hollandist, Prantsusmaalt, Ungarist, Hispaaniast, Austriast, Lätist ja Eestist. Eesti keraamikutest osale_sid Kersti Laanmaa, Märget Tafel, Merike Hallik-Õkva, Mare Vichmann ja Õnne Õunap. Osavõtjad valiti konkursil. Euroregiol anti välja kolm auhinda: esikoha said Hans ja Birgitte Bprjesonid Taanist. Eesti keraamikutest hinnati sel M argit ja Andrus Joonas Pedvales 11. augustist on Pedvale kultuuri pargis Kuramaal väljas Margit ja Andrus Joonase monumentaalteosed. Pedvale kultuuripark koosneb kahest mõisakompleksist, maalilisest loodusest. Pargi kandvaks ideeks on ühendada tervikuks ajalooline, kultuuriline, põllumajanduslik ja looduslik maastik. Joonase installatsiooni mõisavaremete vahel võis tinglikult nimetada Tulemüüriks. See kujutab 3 x 7 meetrist sekkotehnikas ühelt küljelt punaseks värvitud müürijuppi. Edaspidi peaksid Tulemüürile lisanduma veel maa, õhu ja veeteemaline installatsioon. Tulemüüri" tehes on Margit Joonas arvestanud mõisakompleksi mõõtkava ja proportsioonidega. Andrus Joonas lõi Pedvales järjekordse maanteekunsti valda kuuluva 6 x 7 meetrise monumentaalmaali Aledoia 54 iii (tšudo ptits i mnogo ljudei). Maali läbib kunstniku varasemast loomingust tuttav temaatika - müstiline viljakusrituaal. Maali keskmes on suur senitundmatu lill, mida ei ole raske seostada naisterahva üsaga. Joonas püüab oma teostega luua isiklikku universumit. Hom burger Gespräch Riias IX toimus Riias järjekordne Homburger Gespräch, Martin-Carl-Adolf-Böckier-Stiftungi korraldatud Baltimaade kunstiajaloo uurimise konverents. Tänavuses programmis esindasid Tallinna EKA dotsent Ene Lamp ( Reminiszenzen der Mystik im estnischen Expressionismus") ja doktorant Pia Ehasalu ( Das Bildprogramm des Tallinner Rathauses in der Schwedenzeit ) ning TÜ magistrandid Krista Ivask ( Zwei mittelalterliche Holzkruzifixe in Estland ) ja Ingrid Sahk ( Views Framed by Trees - Representations of Landscape in Estonian Art in the Beginning of the 20th Century ). Konverenstile järgnes Läti kunsti mälestiste ühiskursus Kieli ülikooli, Läti KA, EKA ja TÜ magistrantidele. Realism i probleem eesti kunstis, arhitektuuris ja kunstiteaduses Eesti kunsti ajalugu ja tänapäev on rikkad nähtustest, mida siiani on uuritud üsna põgusalt. Üks niisugustest on realism, mida tihti on käsitletud kitsalt peamiselt XIX sajandi kunstiliikumisena. Meie eesmärk on vaadelda realismi kui kunstiajaloo olulist printsiipi või meetodit, mille rakendamine või hülgamine on sageli määranud kogu kunstiajaloolise epohhi ilme. Meetodina peegeldab realism suhtumist kujutatavasse või ehitatavasse objekti, pakkudes huvitavaid lähtepunkte kujutamise ja kujutlemise, objektiivsuse, tõe ja kunstniku vabaduse, konventsioonide ja imiteerimise, madala ja kõrge kunsti, tegeliku ja fiktiivse maailma, fotograafia poolt kunstnikele esitatud väljakutse, realismi ja ideoloogilise süsteemi jpt. küsimuste üle arutlemiseks. Küsime konverentsi ettekandjatelt, kuidas peegeldub see ilmselt kogu Lääne kultuuriruumile omane keerlemine realismi ja fiktsiooni probleemi ümber Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloos? Huvitav oleks mõelda ka selle üle, missugune on olnud realismi senine käsitlus Eesti kunstiteaduses. Jätkates nn. teemakonverentside traditsiooni on EKA Kunstiteaduse Instituudi ja Eesti Kunstiteadlaste Ühingu ühiskonverentsi eesmärgiks tõsta tähelepanu keskpunkti teenimatult kõrvale jäänud rikas kunstiteaduslik probleemistik. Konverents toimub 13. ja 14. detsembril Konverentsi ettekanded honoreeritakse ja publitseeritakse. Kuulutame välja ettekannete konkursi. Oma ettepanekutega pöörduge 31. oktoobrini KTIsse: kti@artun.ee ^ 17. IX pidas Eesti Kunstimuuseumi komisjon ühise ja samas viimase istungi Kunstimuuseumi Sihtasutusega. Kultuuriminister Signe Kivi poolt 4. oktoobril aastal moodustatud komisjoni eesmärgiks oli Eesti Kunstimuuseumi uue hoone projekti, ehituse maksumuse ning finantseerimisallikate leidmisega seonduvate küsimuste läbivaatamine. Viimasel istungil kuulas komisjon kultuuriministri kokkuvõtet töögrupi kahe aasta jooksul tehtust, SA juhataja Voldemar Prometi ja nõukogu esimehe Mart Mere ülevaadet sihtasutuse töö käivitamisest, samuti kavandatud tegevusest kunstimuuseumi ehituse alustamiseks ja teostamiseks. Komisjon on põhjalikult tutvunud ehituse planeeritud asukohaga, vaadanud läbi ja analüüsinud EKMi juhtkonna esitatud ehituse finantskalkulatsioonid. Hoone ehitamise tarvis planeeritakse müüa kultuuriministeeriumi hoone ja muud riigivara, planeeritakse võtta ka pangalaenu. Niisiis kasutatakse ehitise rahastamiseks mitmeid võimalusi ja kindlasti ei rajata kunstimuuseumi ühegi kultuurivaldkonna arvelt. Komisjon on ühisel seisukohal, et EKMi uue hoone projekt ning asukoht on head. Uuest muuseumist saab kaasaegne ja atraktiivne kunstikeskus, seega ei piirdu hoone funktsioon üksnes eesti kunsti eksponeerimisega. Seoses Kunstimuuseumi Ehituse SA moodustamisega lõpetas kultuuriminister oma 17. IX käskkirjaga komisjoni tegevuse. Vastavalt valitsuse korraldusele moodustati 3. VII Kunstimuuseumi Ehituse SA, mille ülesandeks on Eesti Kunstimuuseumi uue hoonetekompleksi ehituse korraldamine ja finantseerimine. VARIA ^ 23. IX alustas kaheteistkümnendat tegutsemisaastat Eesti Muinasteaduste Selts. Lagedil asuvasse Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi oli kogunenud üle 80 inimese: paarkümmend seltsi liiget, kohalikke võimuesindajaid, külalisi ja muidu huvilisi. Teiste seas austasid üritust oma osavõtuga Rumeenia aukonsul Eestis pr. Veronika Palandi, Malta Ordu esindaja Eestis, Rae valla volikogu esimees Meelis Rosenfeld jt. Tegu oli esimese üritusega sarjast X-faktor 21. sajandi maailmas. Avasõnaga esines Hans Raudsik, jätkas Neeme Tambaur. Järgmine seltsi konverents toimub Lagedil 8. ja 9. XII, teemaks on X-faktor maailma poliitikas. ^ 18. IX avas E. Vilde muuseum maja ülakorrusel asuvas Kastellaanimaja galeriis Concordia Klari graafikanäituse Rohi" piltide all muuseumi kirjandusürituste sarja. Oma ilmumata ja ilmunud luulet luges ja laulis noor luuletaja Wimberg (TPÜ). Kaastegevad olid rühmituse Tallinna Noored Tegijad liikmed Jürgen Rooste, Ivar Sild ning muusik Jaan Pehk. Sellega algas E. Vilde muuseumi pidev koostöö Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilastega. Oktoobris on muuseumil kavas kaks kirjandusõhtust: Jürgen Rooste luuleõhtu ning kohtumine romaani Volta annab vilet autori Aarne Rubeniga.

20 Läänemeremaade noorte võistulaulmisest Tartus Vanemuise Selts ootab Tartusse Läänemeremaade noori rahvalaulu ja akadeemilise soololaulu teisele konkursile. Esimene konkurss 6. ja 7. novembril aastal läks igati korda ja leidis väärilist tunnustust osalejate, pedagoogide ja arvuka kuulajaskonna hulgas. Edu saatis ka noori Eesti lauljaid. Sooja vastuvõtu pälvisid konkursijärgsed laureaatide kontserdid Tartu sõpruslinnades Tamperes ja Uppsalas. Leiti üksmeelselt, et rahvuslik vokaallooming vajab elustamist ja senisest laiahaardelisemat tutvustamist. Igal rahval on oma kaugesse minevikku ulatuv rahvalaul ja rahvusheliloojate looming. See on hindamatu väärtusega looming, millesse on rahvas talletanud armastuse oma maa, looduse, põlvkondade järjepidevuse, ühtekuuluvuse ja emakeele vastu, looming, milles kajastub rahva ajalooline areng ja elujõud. Noorte vokaalkonkursi eesmärk ongi Läänemeremaade rahvaste rahvuskultuurimälu vastastikune tutvustamine. Ühtlasi uute loominguliste kontaktide leidmine Euroopa Liidu liikmesriikide ja kandidaatriikide noortega aitamaks seni levinud ühtse kõlaga eurolaulu kõrval väärtustada ka akadeemilist laulukultuuri. Seega aktiviseerida akadeemilise soololaulu ja rahvalaulu harrastust noorte hulgas, avastada noori andeid, äratada huvi ooperilaulja elukutse vastu, kasvatada teadlikku süvam uusika publikut ja pakkuda alternatiivi nüüdisaja popmuusikale. Eelnevale tuginedes ja Tartu kultuuripildi rikastamiseks korraldavad Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond ja Vanemuise Selts 6. ja 7. aprillil aastal järjekordse rahvusvahelise rahvalaulu ja akadeemilise soololaulu konkursi, kuhu ootame noori lauljaid Soomest, Rootsist, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Taanist, Saksamaalt ja Venemaalt. Konkurss toimub kolmes vanusegrupis: aastased, II aastased, III aastased. Igas vanusegrupis esinetakse A- (muusikakoolide jt. eri-, süvaõppe soololaulu õpilased) ja B-kategoorias (üldkoolide, gümnaasiumide jt. kutsealade õpilased). Osalev maa võib konkursile lähetada igast vanusegrupist ja kategooriast ühe laulja, seega kuni 6 lauljat. Laulja on kohustatud esitama 3 laulu oma rahvusloomingust emakeeles instrumendi saatel või saateta, ilma võimenduseta, neist vähemalt 1 rahvalaul ja 1 rahvushelilooja soololaul. Eesti esindus rahvusvahelisele konkursile valitakse eelvoorus, mis leiab aset aasta 3. novembril. Eelvoorus kehtivad samad võistlustingimused. Eelvooru ootame noori kõikidest koolidest, stuudiotest, ringidest, seltsidest, kooridest, ansamblitest, samuti iseõppijad Eestimaa igast paigast. Registreerimise ankeete ja täiendavat infot väljastab konkursi tegevdirektor Andrus Holz aadressil: Läänemeremaade noorte rahvalaulu ja akadeemilise soololaulu konkurss, Tartu laululava, Laulupeo pst. 25, Tartu Tel , Fax e-post: ats@arena.ee Eelvooruks täidetud ankeete ootame aasta 12. oktoobriks. Austatud lauluõpetajad, valige oma õpilastest andekamad, tulge pange nad proovile. Ei või kunagi ette teada, kelles võib midagi lootustandvat peidus olla ja kes just teie õpilastest paremate tulemusteni küünib. Üleriigilise eelvooru žürii moodustame nimekatest solistidest, Eesti muusikaakadeemia ja muusikakoolide pedagoogidest. Hinded avalikustame kohe pärast iga vanusegrupi esinemist. Tahaks loota, et taoline ülemaaline soololauljate võistulaulmine kujuneb huvipakkuvaks ja õpetlikuks nii osalejatele kui laulust lugupidavale avalikkusele Võtame oksjonimüüki kunstitöid: maale, skulptuure, hõbeesemeid. Soodsaimad hinnad. RIOSe galerii, Mustamäe tee 4, ruum 103 (kl ). Tel./faks , UNO UIGA, konkursi kunstiline juht TU AJALOO MUUSEUM Tartu Toomemäel, Lossi 25 Minu sisemine ilu II kuni 10. XII; "Anatoomikumide narratiivid valges saalis; Ungari ajalugu vappidel kuni 24. X; püsiekspositsioon Tartu ülikool XVII sajandist tänapäevani. Avatud K - P kl , gruppidele ka E ja T, ekskursioonide ettetellimine tel , Mai Talvest IX suri näitekirjanik ja ajakirjanik Mai Talvest. Mai Talvest sündis eelmise sajandi esimesel kümnendil Peterburis töölisperekonnas, varase lapsepõlve veetiski ta Peterburi lähedal. Eestis elas Talvest alates aastast Jõgeva ümbruses ja lõpetas aastal Tartu tütarlaste gümnaasiumi. Edasine elutee jätkuski Tartus, Teise maailmasõja ajal oli ta Nõukogude Liidus evakuatsioonis, pärast seda elas aastani jälle Tartus töötas ajakirjanikuna Tallinnas, alates aastast oli kutseline kirjanik Tallinnas. Eesti Kirjanike Liidu liige oli Mai Talvest aastast Talvest on tuntud eelkõige näitekirjanikuna, tema komöödiad olid populaarsed ka rahva hulgas, neil oli oluline koht rahvateatrite repertuaaris. Raamatutena ilmus Talvesti näidenditest Sookollid (1954), kolme teost sisaldav Lühinäidendeid (1957), muusikaline komöödia Tüli tühja asja pärast (1960) ja kaheksat teost koondav "Näidendeid (1969). Mai Talvesti parimate näidendite hulka kuuluvad kollektiviseerimisaega kujutavad Sookollid" ja "Varrud, mis lavastati ka Pärnu teatris. Mai Talvest on avaldanud ka lühiproosat, tema näidendeid on tõlgitud vene, hiina, jaapani jm. keeltesse. Eesti Kirjanite Liit mälestab oma kauaaegset liiget ja avaldab kaastunnet lahkunu omastele. Ärasaatmine 28. IX kell 13 Pärnamäe krematooriumis. Ee s ti K irja n ik e L iit RAAMATU KAU PLUS KRISOSTOMUS RAAMATUTE TELLIMINE VÄLISMAALT Suurima valikuga on-//ne-raamatukauplus Eestis - üle 1,5 miljoni nimetuse iga päev, 24 tundi ööpäevas. Külastajatele avatud Tartus, Ülikooli 15, E -R kl , tel , faks APOLLO RAAMATU MAJA Tallinnas Viru 23 avatud E - R kl , L kl , P kl Tartus Ülikooli. 1 avatud E - R kl. 9-18, L kl Pärnus Rüütli 41 avatud E - R kl , L kl Raamatute müük mitmes keeles, CD-de, PC-mängude, Sony Playstationi mängude, DVD-de, kunsti- ja bürootarvete müük, videokassettide müük ja laenutus. Üldtelefon (0) , e-post: apollo@astro.ee, EURO PUBLICATIONS Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia majas Tartu mnt. 1 avatud E - R kl , L kl Müügil raamatud inglise, eesti, vene jt. keeltes, noodid, postrid jm. Info müügil olevate raamatute, kohta ja tellimine tel , faks , e-post:epeöu@online.ee AS ALLECTO Raamatute hulgi- ja jaemüük (asutatud 1993), Tallinnas Juhkentali 8 avatud E - R kl ja L kl Inglise-, saksa-, prantsuse- ja hispaaniakeelse kirjanduse (õppematerjalid, eriala- ja ilukirjandus, teatmeteosed, postkaardid ja kalendrid) müük. Aastaringsed sooduspakkumised. Tel , tel./faks , e-post:allepto@online.ee KALENDER 1. okto ob er 110 aastat tagasi (L891) sündis Tallinnas kirjanik Rich a rd K u lle rku p p. Suri 5. VII 1931 Tallinnas. 90 aastat tagasi (1911) sündis Võrumaal Kõlleste vallas Karaski külas jurist ja poliitik Heinrich M a rk. 90 aastat tagasi (1911) sündis Hiiumaal Käina vallas Jausa külas kirjanik H e rm a n S e rg o. Suri 28. IX 1989 Tallinnas. 85 aastat tagasi (1916) sündis Võrus luuletaja ja tõlkija D ebora V a aran d i. 75 aastat tagasi (1926) sündis Pärnus keeleteadlane Eis O ksa ar. 50 aastat tagasi (1951) sündis Tallinnas tantsupedagoog Mait Agu. Suri 1. IX 1998 Tallinnas. 3. o kto ober 100 aastat tagasi (1901) sündis Tartumaal Laius- Tähkvere vallas arstiteadlane Elis e K ä e r- Kingisep p. Suri 10. I I 1989 Tartus. 75 aastat tagasi (1926) sündis Valgas viiuldaja A lfred Pisu ke. 50 aastat tagasi (1951) sündis Tallinnas arhitekt ja muusik Tiit Kõrvits. 5. o kto ober 90 aastat tagasi (1911) sündis Narvas pianist ja pedagoog Karl S illa k ivi. Suri 11. IX 1994 Tallinnas. 60 aastat tagasi (1941) sündis Viljandimaal Võisiku vallas Leie külas teatrikunstnik Aim e U n t. 6. o kto ober 120 aastat tagasi (1881) sündis Pärnumaal Voltveti vallas maalikunstnik A ugust Ja n s e n. Suri 23. I 1957 Tallinnas. 70 aastat tagasi (1931) sündis Narvas lavastaja, nukunäitleja ja lastekirjanik U n o Le ie s. Suri 13. IX 1988 Tallinnas. 7. o kto ober 80 aastat tagasi (1921) sündis Narvas luuletaja M a n iva ld K esa m a a. Suri 8. X I1985 Tallinnas. 70 aastat tagasi (1931) sündis Tallinnas telerežissöör V irve Koppel. 8. o kto ober 90 aastat tagasi (1911) sündis Tallinnas filoloog ja luuletaja H e lm u t Tara n d. Suri 1. X I1987 Tallinnas. 75 aastat tagasi (1926) sündis Pärnumaal Tori vallas luuletaja Heigi Kauber. 70 aastat tagasi (1931) sündis Narvas kirjandusteadlane Sergei Issakov. 50 aastat tagasi (1951) sündis Ravilas metallikunstnik Anu P a a l. 50 aastat tagasi (1951) sündis Võru rajoonis Viitinas majandusteadlane Ja n n o Reilja n. VIUANDI UGALA OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA E, 1. X kl. 19 Fjodor Dostojevski A la n d a tu d ja s o lva tu d suures s a a lis. L a v a s ta ja V jatš e s la v Gvozdkov. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. T, 2. X kl. 19 Eduardo de Filippo A bielu Itaalia m o o d i suures s a a lis. Lav. Katri K aasik-a aslav. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. K, 3. X kl. 19 A la ndatud ja so lva tu d suures saa lis. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. N, 4. X kl. 19 Anton Hansen T a m m s a a re Kärbes e h k Inim ene on kui ra is k! väikses saalis. Lav. Tõnu Lensment. Pilet 40 kr. R, 5. X kl. 15 Jaan Krossi M a rd ile ib " Tallinna Katariina kirikus festivali Banaanikala 2001 raames. Lav. Taago Tubin. R, 5. X kl. 19 J. Beneši ja V. Tolarski " H a lja l aa s al suures s aalis. Lav. M argus Vaher. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. L, 6. X kl. 17 H alja l aa s a l" ju u re s s aalis. T, 9. X kl. 19 Friedrich Schilleri Don Ca rlo s v äikses saa lis. V iim a st k o rd a. Lav. Linnar Priimägi. Pilet 40 kr. K, 1 0. X kl. 19 Kärbes e h k Inim ene on kui ra is k! v äikses saalis. Pilet 40 kr. N, 1 1. X kl Conor M cp hersoni See p ärn a p u u le h tla (Tartu, Lutsu 2 fe s tiv a li D ra a m a ra a m e s.) Lav. Andres N oorm ets. R, 1 2. X kl. 19 " H a lja l a a s a l suures saa lis. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. L, 1 3. X kl. 13 "K ärb e s e h k Inim ene on kui ra is k! (Tartu S a d a - mateatris festivali Draama 200 raames.) E, 1 5. X kl. 19 Olev Rem su Vabad use ris t v äikses s a a lis. Lav. Andres Noormets. Pilet 40 kr. 9. okto ober 125 aastat tagasi (1876) sündis Tallinnas pianist Theodor Lem ba. Suri 16. V 1962 New Yorgis. 75 aastat tagasi (1926) sündis Tallinnas nahakunstnik M a re t Kuke. 70 aastat tagasi (1931) sündis Tartus zooloog Ein o Krail okto o b e r 75 aastat tagasi (1926) sündis Tallinnas graafik, raamatu- ja teatrikunstnik Hugo M itt. Suri 14.IX 1998 Tallinnas. 12. oktoober 125 aastat tagasi (1876) sündis Tartumaal Kavastu vallas jurist ja poliitik Lu i O le s k. Suri 19. I I 1932 Tartus o kto ober 90 aastat tagasi (1911) sündis Võhmas loomakasvatusteadlane Ja a n Klaar. Suri 3. V 1983 Tartus. 70 aastat tagasi (1931) sündis Järvamaal Lehtse vallas ajakirjanik ja följetonist H a rri Le h is te. Suri 19. V I o kto ober 90 aastat tagasi (1911) sündis Peterburis nukunäitleja O s k a r L iig a n d. Suri 4. X 1995 Tallinnas. 90 aastat tagasi (1911) sündis Viljandis kunstiteadlane H elm i Ü p ru s. Suri 27. VIII 1978 Tallinnas o kto ober 90 aastat tagasi (1911) sündis Viljandimaal Kabala vallas näitleja Sa lm e Lo tt. Suri 22. IX 1994 USA-s Carlisle is o kto ober 100 aastat tagasi (1901) sündis Läänemaal Noarootsi vallas näitleja ja laulja B e rn h a rd -G o tfrie d P a lm be rg, Suri 26. VIII 1926 Tartus o kto ober 70 aastat tagasi (1931) sündis Narvas lastekirjanik ja ajakirjanik O livia Saar okto o b e r 125 aastat tagasi (1876) sündis Viljandimaal Vana- Põltsamaa vallas õigusteadlane ja poliitik M ihkel P u n g. S u rill. X 1941 Vjatka vangilaagris. 80 aastat tagasi (1921) sündis Harjumaal Kosel laulja ja pedagoog N a an P õ ld. Suri Hamburgis. 20 o kto ober 75 aastat tagasi (1926) sündis Tallinnas tekstiilikunstnik Le a Valter o kto ober 110 aastat tagasi (1891) sündis Tartus ajaloolane ja riigitegelane Hans K ruus. Suri 30. V I1976 Tallinnas. T, 1 6. X kl. 19 E ric -E m m a n u e l S chm itti E n ig m a va ria ts io o n id suures saa lis. Esie te n d u s. Lava s ta ja M ikk M ikiver. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. T, 1 6. X kl. 19 Abie lu Itaalia m o o d i Võru k u ltuu rim ajas Kannel. Piletid 5 0 ja 4 0 kr. K, 1 7. X kl. 19 En ig m a va ria ts io o n id " suures saa lis. Piletid 6 0 ja 5 0 kr. N, 1 8. X kl. 13 M a rk Tw aini Torn S aw yeri s e iklu se d " Jõhvi kultu urikeskuses. D ra m a tis e e rija Rudolf A llab ert. Lav. Kalju Kom issarov. Pilet 30 kr. R, 1 9. X kl. 19 Abielu Itaalia m o o d i suures saalis. Piletid 5 0 ja 6 0 kr. L, 20. X kl. 1 7 Olev Rem su "V a b ad u s e r is t vä ik s e s saa lis. Lav. Andres Noormets. Pilet 40 kr. L, 20. X kl. 19 H alja l a a s a l H a lja la k u ltuurim ajas. Lav. M argus V aher. Piletid 5 0 ja 4 0 kr. E, 2 2. X kl. 19 Don C a rlo s V anem uise väikses m a ja s. P ilet 4 0 kr. T, 2 3. X kl. 1 7 Torn S aw yeri s e iklu se d " suures sa a lis. Piletid 4 0 ja 5 0 kr. K, 2 4. X kl. 19 H aljal a a s a l suures saa lis. Piletid 5 0 ja 6 0 kr. K, 2 4. X kl. 19 K ärb es e h k Inim ene on kui ra is k! v äikses saalis. Pilet 40 kr. N, 25. X kl. 19 Pran ts u s e kired M o sk va lähistel Keila kultuurim aja s. R, 26. X k l. 19 A bielu Itaalia m o o d i suures s a a lis. Piletid 5 0 ja 6 0 kr. ILO RAAMATUKAUPLUS Rävala pst. 7 avatud E - R kl , L kl , tel , , faks Müügil haridus-, õigus- ja majanduskirjandus, teatmeteosed, õpikud, sõnaraamatud, kvaliteetne koolikaup. Üliõpilastele ja kliendikaardiga soodustus 5 %. Ilukirjanduse soodustus 40%. Ilo kirjastuse raamatud müügil 6% soodustusega. MAKSI BÜROOTARBED AS Tallinnas Tartu mnt. 1 avatud E - R kl ; L kl Hea valik kvaliteetset eestikeelset kirjandust. Tel. (0) MAURUSE RAAMATUKAUPLUS Tallinnas Sõpruse pst. 179 avatud E - R kl , L kl Müügil laias valikus eesti- ja venekeelseid raamatuid, kontori-ja koolitarbeid, lõngad, niidid jms. käsitööhuviiistele ning majapidamiskaubad. Tel , faks RAAMATUKAUPLUS LUGEMISVARA Tallinnas Tõnismägi 2 (rahvusraamatukogu fuajees). Neljas hubases poekeses pakume eestikeelset uudiskirjandust, antikvaarset raamatut, vene ja ingliskeelset kirjandust, ajalehti, kontoritarbeid, meeneid. Tel , faks Avatud E - R kl , L kl TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUPOOD Tartus Ülikooli 11 avatud E - R kl. 9-19, L kl Esimesel korrusel ilukirjandus ja kantseleikaup, teisel korrusel erialane ja teaduskirjandus, antikvariaat. Tel. (07) , faks (07) , e-post:bookshop@ut.ee 2 3. okto ob er 110 aastat tagasi (1891) sündis Pärnus EKP tegelane ja majandusteadlane Nikolai K arotam m. Suri 26.1X 1969 Moskvas. 100 aastat tagasi (1901) sündis Võrumaal Kähri vallas keeleteadlane Aili U n ive re. Suri 5. X 1994 Tallinnas. 90 aastat tagasi (1911) sündis Jamburgi maakonnas Volossovos õigusteadlane Joh annes M ä ll. Suri 5. IV 1981 Tartus okto ober 100 aastat tagasi (1901) sündis Harjumaal Kuivajõe vallas poliitik H ja lm a r M ä e. Suri 10.IV 1978 Austrias Grazis. 80 aastat tagasi (1921) sündis Viljandis psühhiaater Jü ri S a a rm a. Suri Tartus. 25. oktoober 70 aastat tagasi (1931) sündis Tallinnas kindral Ale ksa n d e r Ein seln. 70 aastat tagasi (1931) sündis Tallinnas ajaloolane Evald La a s i. Suri Tallinnas. 26. okto ob er 150 aastat tagasi (1851) sündis Viljandimaal Uue- Tänassilma vallas pedagoog Carl H einrich Niggol. Suri 28. I I 1927 Tartus. 90 aastat tagasi (1911) sündis Virumaal Paasvere vallas puiduteadlane En d el Pe re m okto ober 70 aastat tagasi (1931) sündis Valgamaal Holdre vallas kirjandusteadlane A ugust Eelm ä e. 60 aastat tagasi (1941) sündis Keilas keraamik Anu Soans okto ob er 75 aastat tagasi (1926) sündis Pärnus ornitoloog Heinrich Verom ann. Suri 14. X 1991 Tartus. 70 aastat tagasi (1931) sündis Valgamaal Sangaste vallas etnoloog Aleksei Pete rson. 50 aastat tagasi (1951) sündis Kuressaares arhitekt Kristiina Renter. 30. okto ober 80 aastat tagasi (1921) sündis Tartus akvarellist Valli Le m b e r-b o g a tk in a. 60 aastat tagasi (1941) sündis Krasnojarski krais keeleteadlane A le k s a n d r Dulitšenko. 60 aastat tagasi(1921) sündis Põltsamaal pedagoogikateadune M aie Tuulik oktoober 80 aastat tagasi (1921) sündis Viljandis sisearhitekt ja disainer M aia La u l. 70 aastat tagasi (1931) sündis Tartus maletaja livo N e i. L, 2 7. X kl. 1 7 A la ndatu d ja so lva tu d suures saa lis. Piletid 50 ja 60 kr. R 2 8. X kl. 1 7 En ig m a va ria ts io o n id suures saa lis. Piletid 50 ja 60 kr. E, 2 9. X kl. 19 A bielu Itaalia m o o d i Rakvere te a tris. Piletid 40 ja 90 kr. T, 30. X kl. 1 7 Torn Saw yeri seiklused suures saa lis. Piletid 40 ja 50 kr. K, 3 1. X kl. 13 U rm as Vadi "V a ra s ta veel võ õ raid k a ru s id Paide kultuurikeskuses. P ilet 2 5 kr. K, 3 1. X kl. 19 Kärbes ehk Inim ene on kui ra is k! Paide kultuurikeskuses. Piletid 30 ja 40 kr. K, 3 1. X kl. 19 P ran tsu s e kired M o sk va lähistel" suures s aalis. S oodustused: pensionärid, õpilased ja grupid (a la te s 2 s t inim e sest) 2 % tä is p ile tih in n a s t ISIC ja ITIC kaardiga 3 % soodustust.teatri piletikassa avatud E - L kell te l. (43) P üh apäeval üks tund enne etenduse algust. P iletim üük V iljandi k a u b a n d u s k e s k u s te s C e n tru m ja M a k s im a rk e t, P ile tile v i m ü ügipunktides (w w w.p ile tile v i.e e ) K Ü L A L I S E D U G A LA S R 7. X kl. 19 Küüni tä itm in e. E ndla teater. Piletid 50 ja 60 kr. E, 2 2. X kl. 13 Vanae m a õ u n apuu otsas. Rakvere teater. Pilet 35 kr. E, 22. X kl. 19 Iguaani öö". R akvere teater. Piletid 50 ja 60 kr. E, 2 9. X kl. 19 O nupoeg B a ta a v ia s t. MTÖ operetitru pp. Piletid 50 ja 60 kr.

21 RAHVUSOOPER ESTONIA OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA T, 2. X X kl. 19 suur ooperigala Vanem uise kontserdim ajas. K, 3. X kl. 19 J. Straussi operett Ö ö Veneetsias. N, 4. X kl. 19 G. Verdi ooper "D o n C a rlo * *. R, 5. X kl. 19 R. Štšedrini ballett Anna K arenina. L, 6. X kl. 19 Don C a rlo. R 7. X kl Ehala m uusikal N ukitsa m e e s. R 7. X kl. 19 R Tšaikovski balle tt U inu v k a u n ita r * * *. K, 1 0. X kl. 19 J. Styne i muusikal "S u g a r. N, 1 1. X kl. 19 M. M ussorgski ooper Boriss G o d u n o v. R, 1 2. X kl. 19 S. Prokofjevi balle tt T u h katriinu ". L, 1 3. X kl. 19 g alakontse rt Lastehaigla toetusfondi to e tuseks. R 1 4. X kl. 12 T uhkatriinu * R 1 4. X kl. 19 R. Kangro ooper S ü d a, NYYD 01 festivali raam es. K, 1 7. X kl. 19 Ö ö Veneetsias. N, 1 8. X kl. 19 NYYD 0 1 lõ pp kon tsert Estonia kontserdisaalis. R, 1 9. X kl. 19 S ü d a * * *. L, 20. X kl. 19 A nna K are nina. R 2 1. X kl. 12 N. Kuninga laste etend us O o p e ri- m a ra k ra tid. E s ie t e n d u s! R 2 1. X kl. 19 Tuh k atriin u * *. RAHVUSOOPER ESTONIA TALVEAED OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA E, 1. X kl. 1 7 R ah vu sva heline m uusikapäev. Raadio 4 otsesaade. Reserveeritud. T, 2. X kl. 18 Rah vu sva helise Ed u a rd Tubina Ühingu m uu sikaõhtu. Tasuta. N, 4. X kl. 18 Valgret o o d a te s". M usitseerivad Yvetta R aid (vo kaal, kla v e r), O lav Eh a la (klav er). L, 6. X kl. 12 See ongi su u r m uu s ik a"., L, 6. X kl. 15 "Keelpillid ja lö ö kp illid. R eet Kõiv (klaver, klavessiin ), Ed a Peäske (h a rf), Anto Õ nnis (löökpillid). Kontserti juhib P riit A im la. R eserveeritud Kontsert muusikakoolide õpilastele. E, 8. X kl muusika-aastat talveaias". Reserveeritud. T, 9. X kl. 18 Esto n ia Selts. Reserveeritud. K, 1 0. X kl. 18 fla m e n c o e te n d u s Mu kätes on tu li. Stuudio Baile Flam enco ta n ts ija d. Kaastegevad M aria Jose Casado (ta n ts ), T iit Peterson (k ita rr). Teksti loeb Angelina Sem jonova N, 1 1. X kl. 18 va ls ik o n ts ^rt. Laulavad Estonia solistid M arg it S aulep (so pran), A la r H a a k (teno r). M ängib trio Henno Soode (v iiu l), Tiit S alu ve e r (kla v e r), M ati Le ib a k VANALINNASTUUDIO OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA T, 2. X kl. 19 N. Fosteri komöödia S äravate m ootorite m aa ilm väikses s aalis. Lava stajad R. Annus, V. Janson, R. Rüütel. K, 3. X kl. 19 Toomas Kalli kom öödia "Täh e to lm Paide kultuurikeskuses. Lavastaja Roman Baskin. K, 3. X kl. 19 R. Cooney kom öödia R ikutu d re g le m e nt suures saalis. Lava staja Ivo Eensalu. N, 4. X kl. 19 Täh e to lm Jõhvi kultuurikeskuses. R, 5. X 19 A. Tšehhovi kom öödia Kirsia e d suures saalis. Lava staja Roman Baskin. L, 6. X kl. 19 P ia f - Pariisi v a rb la n e suures saa lis. J. H aam eri näid end ist a jend atu na kirja pannud ja lavastanud Ago-E ndrik Kerge. R 7. X kl. 19 Piaf - Pariisi varblane suures saalis. Kl. 19 S äravate m ootorite m aa ilm väikses saalis. T, 9. X kl Täh e to lm suures saalis KL 19 Jan de Hartogi kom öödia Bald ah h iin vood i v ä ik ses saalis. L avastaja Ivo Eensalu. N, 1 1. X kl. 19 P ia f - Pariisi v a rb la n e suures saalis Kl. 19 Eino Baskini e s traad ieten dus Tahavaatepeegel" väikses saalis. Kohandanud Priit Aim la. Kunstnik Leen Võrno. L, 1 3. X kl. 19 Täh e to lm suures saalis. KL 19 T ah avaatep eeg el väikses saalis R 1 4. X kl. 19 G. S teinssoni kom öödia Kallis k o d urah u" suures saalis. Lavastaja Eino Baskin, kunstnik Jaak Vaus. R 1 4. X kl. 19 E. S treuli kom öödia Elu k u ts e oh ve r ehk Tän a jä ä b etendus ä ra väikses saalis. Lava staja Ago- Endrik Kerge. T, 1 6. X kl. 19 A. Tšehhovi kom öödia K irsiaed suures s aa lis. Lava staja Rom an Baskin. K, 1 7. X kl. 19 R ik u tu d re g le m e nt suures saalis. KL 19 Eino Baskini e s traad ieten dus T ah avaatep eeg el väikeses saa lis. Kohandanud Priit Aimla. N, 1 8. X kl. 19 G. Boethiuse kom öödia N a in e, kes abiellus kalku nig a " suures s aalis. Lava s ta ja S aa ra Salm inen W allin (R ootsist). KL 19 Ba ld ah h iin vo o d i" väikeses saalis. R, 1 9. X kl. 19 R. C ooney kom öödia R ikutud reg le m e nt" suures saalis. R 2 1. X kl. 19 G. S teinssoni kom öödia Kallis k o d u ra h u suures saalis. L ava staja Eino Baskin. KL 19 T. Griffithsi kom öödia K o o m ik ud väikses saalis. L ava staja Roman Baskin. T, 23. X kl. 19 Kallis ko d u rah u suures s aalis. K, 2 4. X kl. 19 R ik u tu d reg le m e nt suures s aalis. N, 25. X 19 E. Streuli kom öödia Elu k u ts e oh ve r ehk Täna jä ä b etendus ä ra väikses saalis. L ava staja Ago- Endrik Kerge. R, 26. X kl. 19 G.Boethiuse kom öödia Na in e, kes abie l lus k alku nig a suures saa lis. Lavastaja S aara Salm inen W allin (R ootsist). Kl. 19 Tah avaa te p e e g e l v äikses saalis L, 2 7. X kl. 19 P ia f-p a riis i v a rb la n e suures saalis KL 19 Tah avaa te p e e g e l väikses saalis. R 28. X kl. 19 Täh e to lm " suures saalis. KL 19 S äravate m ootorite m aa ilm " väikses saalis. T, 30. X kl. 19 T ä h e to lm suures saalis. KL 19 S äravate m ootorite m aa ilm väikses saalis. K, 3 1. X kl. 19 S äravate m ootorite m aa ilm väikses s aalis. Kassa avatud E - L kl Tel Piletite tellim ine E - R kl , tel K ülalisetenduste piletid on m üügil eten du ste paikades. Piletite tellim ine E R kl , tel VON KRAHLI TEATER OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA E, 1. X kl. 19 K o ntra b ass. Koreograaf Anastassia Shois. Tantsuetendus on variatsio on Patrick Süskindi jutustusele K ontrabass, m illes üksildane kon trabas sist süü distab oma ebaõnnestumistes oma elukutset ja pilli. Pilet 40 kr. L, 6. X kl. 19 Jouko Turkka Connecting people. Lavastaja Erik Söderblom (Q Teater, Helsingi). O sades Liina Vahtrik, Raivo E. Tam m,tiina Tauraite, Erki Laur, Terje Pen- nie, Juhan U lfsak, E nar Tarm o. Terava s otsiaalse tau stag a näidend, m ille teg elased on ühiskonna suu red ja v ä ik e s e d - prü gikastiinim ene, ehitustööline, politseinik, Nokia peadirektor ehk Soome kuningas" jt. Alla 1 6 -a a s - taste le m itte soovitatav! Piletid 9 0 ja 6 0 kr. R 7. X kl. 19 Connecting people. E, 8. X kl. 19 C on necting p eop le ". T, 9. X kl. 19 C on necting p eop le ". R, 1 2. X kl. 2 2 Live -e le k tro o n ik a trio (H olland ). Edwin van der Heide, Anne W ellm er, Florentijn Boddendijk. Piletid m üügil Eesti Kontserdis. R 1 4. X kl. 15 Pe d a balleti p ü h a p ä e v ". T, 1 6. X kl. 19 Von Krahli teatri & Showcase B eat Le M ot EESTI DRAAMATEATER OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA E, 1. X kl. 19 V iktor Pelevini E ra k ja kuue va rb a lin e Kanuti Gildi hoones Pikk 20. T, 2. X kl. 19 Joseph Steini, John Kanderi, Fred Ebbi " Z o r - bas. M uusikal Nikos Kazantzakise rom aani Alexis Zor- b a s järgi. Lava staja Ivo Eensalu. N im iosas Tõnu Kark. Õ pilastele ja pensionäridele poole hinnaga. KL 19 kom öödia Papagoid e p äe va d väikses saalis. A u to r-la v a s ta ja Andrus Kivirähk. Peaosades M erle Palmiste ja Andrus Vaarik. K, 3. X kl. 19 Ronald Harw oodi kom öödia K va rte tt v ä ik ses saalis. Lavastaja Ivo Eensalu. KL 19 " E ra k ja kuuevarbaline" Kanuti Gildi hoones, Pikk 20 N, 4. X kl. 19 "Tagasi V a rga m äel". A. H. Tam m saare romaani Tõde ja õigus ainetel dramatiseerinud ja lavastan ud M ikk M ikiver. Kunstnik Ervin Õ unapuu. Õ pilastele ja pensionäridele poole hinnaga. KL 19 Alfred de M ü s s e t dra a m a "Arm astusega ei n a l- jatle ta väikses saalis. Lavastaja Tiit Ojasoo. R, 5. X kl. 19 Alan Ayckbourni kom öödia K o o m ilin e p ote ntsiaal. Lavastaja Ain Prosa. Õpilastele ja pens ionäridele poole hinnaga. KL 19 Egon R anneti näidend "K a d u n u d poeg väikses saa lis. Lava staja M a ti Unt. L, 6. X kl. 19 "Tagasi Varga m äel. Õ pilastele ja pensionäridele poole hinnaga. Kl. 19 Rodrigo G arcia d ra a m a Kokka d e öö väikses saalis. Lavastaja Hendrik Toompere jr. R 7. X kl. 12 Astrid Lindgreni kogupereseiklus "R a s m u s, Po n tus ja L o n tu. Lava s ta ja Ain Prosa. Peaosades Tiit Sukk ja Taavi Teplenkov. KL 12 Frangoise Sagani salongikom öödia Valentine i sireiililla k le it väikses saa lis. L ava staja Ivo Eensalu. KL 19 Ray C o oney kom öödia Igaühele o m a. KL 19 Friedebert Tuglase Popi ja H u h u u v äikses saalis. Lava s ta ja Priit Pedajas. Õ pilastele poole hinnaga. E, 8. X kl. 19 E ra k ja k u ueva rb a lin e Kanuti Gildi hoones, Pikk 2 0. T, 9. X kl. 19 K va rte tt v äikses saalis. KL 19 E ra k ja kuuevarbaline" Kanuti Gildi hoones, Pikk 2 0 K, 1 0. X kl. 19 Andrus Kivirähki R e hepapp. Esie te ndus. Lavastaja Hendrik Toompere jr. Peaosas Aarne Üksküla. Kl. 19 K okkade öö v äikses saalis. N, 1 1. X kl. 19 R e hepapp. Reserveeritud etendus. Kl. 19 K okkade öö väikses saalis. R, 1 2. X kl. 19 K oom iline pote ntsiaa l. Viim a st korda! Õ pilastele ja pensionäridele poole hinnaga. KL 19 " K va rte tt v äikses saalis. L, 1 3. X kl. 19 K v a rte tt väikses saa lis. R 1 4. X kl. 19 R e hepapp. KL 19 Arm astuseg a ei n a ljatleta v äikses saalis. T, 1 6. X kl. 19 K va rte tt" väikses saalis. K, 1 7. X kl. 19 "R e h e p a p p. KL 19 K o k ka d e ö ö " v ä ik s e s saalis N, 1 8. X kl. 19 R e hepapp. KL 19 Joseph Kesselringi kom öödia " P ih la k a v e in v äikses saalis. Lava s ta ja Rom an Baskin. Peaosades Ita Ever, Ülle Ulla või Kersti Kreism ann. R, 1 9. X kl. 19 V äike õ udu ste pood. M uusikal Roger Cor- m ani film i põhjal, sts e n a ris t Charles G riffith, libreto ja laulusõnad Howard Ash m an, m u usika Alan M enken. La v a s ta ja Georg M alvius. KL 19 V a le n tin e! sireiililla k le it väikses s aalis. KL 19 "V a im u d e tu nd Kadrioru lossis Kadrioru lossis. ( M a ja, aasala p ik e, oo õhtu valgus! Te äkki o m and ate otse in im n ä o "). L ava staja M ati Unt. Osades Guido Kangur ja Viire V aldm a. L 20. X kl. 19 Vä ik e õ udu ste p o o d. KL 19 "A rm astu se g a ei na ljatle ta" v äikses saalis. R 2 1. X kl. 12 M ihkel U im ani kom öödia Teekond k a p p i väikses saalis. Viim ast korda. Lavastaja Hendrik Toompere jr. KL 19 Väike õudu ste pood. KL 19 Boguslaw Schaefferi näidend S iin se al väikses saa lis. Lava s ta ja H endrik Toom pere jr. Pensionäridele poole hinnaga. T, 2 3. X kl. 19 Z o r b a s. Õ pilastele ja pensionäridele poole hinnaga. KL 19 Siin se al. Viim a st korda K, 2 4. X kl. 19 "Tagasi Va rga m äel. Õ pilastele ja pensionäridele poole hinnaga. KL 19 Arm astu seg a ei na ljatle ta v äikses s aalis. N 25. X kl. 19 S h a k e s p e a re! Kuningas L e a r. L ava staja Priit Pedajas. P eaosas Ita Ever. KL 19 Kadunud poeg väikses saalis. R, 26. X kl. 19 R e hepapp. KL 19 Pih la k a v e in " väikses saalis. L, 2 7. X kl. 19 R e h e p a p p ". KL 19 D o nald M a rg u lie s i tra g ik o m ö ö d ia "Õ h tu s ö ö k sõ p rad e g a v äikses saa lis. Esie te n d u s. L ava staja Ain Prosa. O sades Kersti K reism ann, M artin V e inm ann, Elle Kull, Tõnu Oja (kü la lis e na). R 28. X kl. 12 R a s m u s, Po n tu s ja L o n tu. KL 19 Igaühele o m a. KL 19 Õ htu s ö ö k s õ p radega väikses s aalis. T, 30. X kl. 19 "Ig aühele o m a. KL 19 Popi ja Huhuu väikses saalis. Õpilastele poole hinnaga. Kl. 19 Vaim ude tu nd Kad rio ru lo ssis" Kadrioru lossis. K, 3 1. X kl. 19 Kuningas L e a r". KL 19 Kadunud poeg" Valga kultuurikeskuses. Kassa a v atud iga päev Info ja piletite tellim in e te l TALLINNA LINNATEATER OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA E, 1. X k l.18 M. M c D o nagh! Inis hm aani ig e rik Tae- v a la v a l. Lav. J.Rohum aa. Pilet kr. T, 2. X k l.18 Inis hm aa ni ig e rik T aev alaval. Pilet kr. K, 3. X kl. 17 D. B en -D o ri K uningas A rhisp e ktrum H üpote tikus Esim e se langus ja tõ u s Põrgulaval. Lav. T. Lensm ent. Pilet 6 0 kr. K, 3. X kl. 18 A. Kivi "S eitse v e n d a T aev alaval. Lav. K. Komissarov. Pilet kr. N, 4. X k l.1 7 Kuningas A rhis p e k trum H üpotetikus Esim e se langus ja tõ u s Põrgulaval. P ilet 6 0 kr. N, 4. X kl. 17 Seitse v e n d a T aev alaval. Pilet kr. R 7. X kl. 13 A. Tolstoi Bu ra ttin o Peterburgis. Lav.E.N üganen. E, 8. X kl. 19 F. Dostojevski Kuritöö ja karis tu s Peterburgis. Lav. E. Nüganen. N, 1 1. X Inis hm aani ig e rik" Tartus. Lav. J. Rohum aa. R, 1 2. X kl. 18 Seitse v e n d a Taevalaval. P ilet kr. L, 1 3. X kl J. Tätte " S ild Tartus. Lav. J. Rohum aa. P ilet kr. L, 1 3. X kl. 18 Seitse v e n d a Taevalaval. P ilet kr. E, 1 5. X kl. 18 J. R ohum aa ja M. Tuulingu Ainu s ja igavene e lu v äikses saalis. Lav. J. R ohum aa. P ilet kr. T, 1 6. X kl. 18 S ild väikses sa a lis. P ilet kr. K, 1 7. X kl. 18 J. Tä tte "R is tu m in e peateega väikses s aalis. Lav. J.Tätte. Pilet kr. K, 1 7. X kl. 18 F. Dostojevski "K uritö ö ja k aristus Põrgu laval. Lav. E. Nüganen. P ilet kr. K, 1 7. X kl. 19 M o sk va R Fo m e n k o te atri k ülalisetendus Taevalaval. N, 1 8. X kl. 18 "R is tu m in e p eateeg a" v äikses sa a lis. Pilet kr. N, 1 8. X kl. 18 K uritöö ja k aristu s P õrgulaval. P ilet kr. N, 1 8. X kl. 18 M o skva R Fo m e n k o te atri k ülaliseten dus Taevalaval. R, 1 9. X kl. 18 S ild väikses saalis. Pilet kr. R, 1 9. X kl. 18 Seitse v e n d a Taevalaval. Pilet kr. L, 20. X kl. 12 Kuningas Arh is p e k tru m Hüp o te tikus Esim e se la ngus ja tõ u s Põrgulaval. Pilet 60 kr. L, 20. X kl. 18 A. Tšehhovi P ia n o o la v äikses s aalis. Lav. E. Nüganen. P ilet kr. E, 2 2. X kl. 18 A inu s ja igavene e lu v äikses saalis. P ilet kr. T, 2 3. X kl. 18 A inu s ja igavene elu väikses saalis. Pilet 1 75 kr. K, 2 4. X kl. 19 B u ra ttin o Tamsalus. Pilet 40 kr. N, 25. X S ild Helsingis. Lav. J.Rohum aa. N, 25. X k l.18 Seitse venda Taevalaval. Pilet kr. R, 26. X k l.18 S ild Helsingis. Lav. J. Rohum aa. R, 26. X k l,1 8 Seitse v e n d a Taevalaval. Lav. K. Komissarov. Pilet kr. E, 29. X kl. 18 W: S h a k e s p e a re! H a m le t T aev alaval. Lav.E. Nüganen. Pilet kr. T, 30. X kl. 18 H a m le t Taevalaval. Pilet kr. K, 3 1. X kl. 18 S ild väikses saa lis. P ilet kr. Kassa avatud iga päev kl , L kl VENE DRAAMATEATER OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA T, 2. X kl. 18 I. Krõlovi kom öödia m uusikaga kahes v a atuses Õ p pe tun d tü ta rd e le Peeglisaalis. K, 3. X kl. 18 I. Krõlovi Õppe tun d tü ta rd e le Peeglisaalis. N, 4. X kl. 19 F. Dostojevski Id io o t. J. Jerjom ini (M o skva) instseneering ja lavastus. R, 5. X kl. 19 Oleg Šiškini (M o s k v a ) A nna K arenina 2. Lav. ja muusikaline kujundus Vladim ir Jepifantsev (Moskva). L, 6. X kl. 18 Alan Ayckbourni Uks tu le v ik k u.jõ h v i kultu urikesku ses. Lav. A leksan dr Issakov (P ete rb u ri). E s i e tendus. R 7. X kl. 17 U ks tu le v ik k u " N arva kultuurim ajas Rugodiv. E sie te ndus. T, 9. X kl. 18 A.S. Puškini dra a m a e tü üdid "Ih n u s rüüte l. K, 1 0. X kl. 19 L. R azum ovskaja Pran ts us e kired M o skva lähedases su vilas. Lav. Juri N ikolajev (M o s k v a ). N, 1 1. X kl. 19 U ks tu le v ik k u.e s ie te n d u s. R, 1 2. X kl. 19 U ks tu le v ik k u ". Esie te ndus. R 1 4. X kl. 12 F. Dostojevski Id io o t" Tartu V anem uise v ä ik ses m aja s. T, 1 6. X kl. 1 8 D. Fonvizini Ä b a r ik Peeglisaalis. K, 1 7. X kl. 19 Anna K arenina 2. N, 1 8. X kl. 19 M. Frayni kom öödia kahes v a a tu s e s "La v a lis e d s egadu sed. Lav. A leksan dr Issakov (P eterburi). R, 1 9. X kl. 19 U ks tu le v ik k u. L, 20. X kl. 12 M. Vorontsovi ja V. Š alevitši A la d dini im e - la m p " lastele. Lav. Vladimir Antipp. THEATRUM OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA R 7. X ; E, 1 5. X ; R, 1 9. X ; R, 26. X kl. 19 G. G örgey kom öödia Vader, kus tu k k on? T h eatrum i s a a lis (Vene 1 4 ). L ava staja Lem bit Peterson. O sades M a rt A as, Helvin Kaljula, Kaido Rannik, Leino Rei ja Kristo Toots. L, 20. X kl. 19 külalis etend us U nedest ja lauludest k o o tu d " T h eatrum i saalis (Vene 1 4 ). Autor, la v a s ta ja ja es ita ja Olga A leksandrova (u dm urdi n ä itle ja -la v a s ta ja ). Lähem info e te n du stest vt. h ttp ://w w w.th e atru m.e e. Täispilet etendustele maksab 80 kr., sooduspilet 50 kr. PÄRNU ENDLA OKTOOBRIKUI MÄNGUKAVA R 7. X kl. 18 Küüni tä itm in e EtIDLA TEATER Ugala te a tris. Viim a s t korda! E, 8. X kl. 19 Fm ily affa irs V anem uise v äikses m aja s. N, И. X kl Küüni tä itm in e " V anem uise suures m a ja s (D ra a m a fe s tiv a li eten du s ). Viim a s t korda! E, 1 5. X kl. 19 M u u lane ja k o htla ne Paide k ultuurikeskuses. T, 1 6. X kl. 1 2 H iired pööningul Eesti D ra a m a te a tris. T, 1 6. X kl. 16 H iired pööningul Eesti D ra a m a te a tris. N, 1 8. X kl. 13 "H iire d pööningul Valga kultuurikeskuses. N, 1 8. X kl. 19 M u u lane ja k o htla ne Valga kultu urikeskuses. E, 2 2. X kl. 19 S ala ae d Estonia tea tris. T, 2 3. X kl. 19 S ala ae d Estonia teatris. N, 2 5. X kl. 19 M u u lane ja k o htla ne" Koeru ra h v a m a ja s. T, 30. X kl. 19 M u u lane ja k o htla ne Põlva kultu urikeskuses. V äljasõid uetendu ste piletid m üügil eten du ste to im u m is - paika des, jälgige rek la a m i. Seoses rekonstrueerim isega on Endla te a trim a ja hilissügiseni suletud. Etendusi a ntakse eri paigus üle Eesti. Info tel , , VAT TEATER OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA R, 5. X kl. 2 0 F. Richteri Ju m a l on D J ra h v u s ra a m atukogu teatrisaalis Esietendus! Reality-show, alla 16. a. keelatud. Piletid 8 5 ja 6 5 kr. L, 6. X kl. 19 F. Richteri Jum a l on D J ra h v u s ra a m atukogu te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 6 5 kr. E, 8. X kl. 15 T. Lycose, S. Nantsou noorteetendus kitarride ja politseiga Kivid, V altu selts im ajas. E, 8. X kl. 19 D. W illiam soni satiirilin e kom öödia N ä o s t n ä kk u rahvusraam atukogu teatrisaalis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. T, 9. X kl. 15 B. Brechti Le n d üle o o keani Järva-Jaa ni kultuu rim ajas. K, 1 0. X kl. 11 Le n d üle o o keani" rahvu sraam atu kog u teatrisaalis. Pilet 35 kr. Kl. 13 B. Brechti Le n d üle o o keani" rahvu sraam atu kog u teatrisaalis. Pilet 35 kr. KL 19 F. Richteri Ju m a l on D J" rahvu sraam atu kogu te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. R 1 4. X kl W. S h a k e s p e a re! aja lo o d ra a m a kahes vaa tu s e s H e n ry V V anem uise suurel laval. E, 1 5. X kl. 11 B. Brechti Le n d üle o o keani K uressaare Linnateatris. Kl. 13 Le n d üle o o k e a n i" K uressaare Lin nateatris. T, 1 6. X Le nd üle o o keani O riss aare kultuu rikeskuses. K, 1 7. X kl. 14 Le nd üle ookeani Vastseliina rahvam ajas. N, 1 8. X kl "Le n d üle ookeani Kohila gümnaasiumis. N, 1 8. X kl. 19 Ju m a l on D J rahvu sraam atu kog u te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. R, 1 9. X kl. 11 Le nd üle ookeani" Haljata kultuurim ajas. R, 1 9. X kl. 19 Ju m a l on D J rahvu sraam atukogu te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. E, 2 2. X kl. 10 Le n d üle o o keani Kehtna põhikoolis. E, 2 2. X kl. 13 Le n d üle o o keani Rapla k ultuu rim ajas. E, 2 2. X kl. 19 D. W illiam soni N ä o st n ä k k u ra h v u s ra a m atukogu te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. T, 23. X kl "Le n d üle ookeani Kilingi-N õm m e klubis! T, 23. X kl. 14 Le nd üle ookeani" Treim ani kultuurim ajas. K, 2 4. X kl. 12 Le n d üle o o keani V ä ik e -M a a rja kultu u rim a ja s. N, 2 5. X kl. 1 1 Le n d üle o o keani rahvu sraam atu kog u teatrisaalis. Pilet 35 kr. N, 25. X kl. 19 Ju m a l on D J rahvu sraam atu kog u te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. R, 2 6. X kl. 11 " L e n d üle o o k e a ni" rahvu sraam atu kog u teatrisaalis. Pilet 35 kr. R, 2 6. X kl. 19 Ju m a l on D J rahvu sraam atu kog u te a tris a a lis. Piletid 8 5 ja 5 5 kr. Tallinnas to im u v a te eten du ste piletid m üügil D ra a m a te a tri kassas, kau b a m a ja ja S elverite piletipunktis, ra h v u s ra a m atukogu infoletis ning tund enne algu st kohapeal. Info ja tellim used E - R kl , tel ja EESTI RIIKLIK NUKUTEATER OKTOOBRIKUU MÄNGUKAVA T, 2. X kl. 11 ja kl. 18 Onu R em use lo od Lutsu te a trim a ja s K, 3. X k l. l l ja 18 O nu R e m u se lo od Lutsu te a trim a ja s. N, 4. X k l. l l ja 1 4 O nu R em use lo od Lutsu te a trim a ja s. R 7. X k l.1 2 ja 14 An n i M a n n i o vaa lsaalis. R 7. X k l.1 2 S ip s ik Pärnu kuu rsaalis. T, 9.X k l. ll Kiki ja M iki Lutsu teatrim ajas. T, 9. X kl. 18 P ö ia l-l iis i Lutsu te a trim a ja s. K, 1 0. X k l. ll P ö ia l-l iis i Lutsu teatrim ajas. K, 1 0. X k l.18 Kiki ja M ik i Lutsu te a trim a ja s R 1 4. X k l.1 2 ja 14 Tö n ts a -T ä n ts a ova a ls a a lis. R 1 4. X k l.1 2 W o hh, Won ja W iid a P ärnu kuursaalis. T, 1 6. X k l. ll ja 18 K arjapoiss on kuningas Lutsu teatrim aja s. K, 1 7. X k l. ll ja 18 Karjapoiss on ku ningas Lutsu teatrim aja s. N, 1 8. X k l.1 4 ja 18 Ba b e V anem uise kon tserts aalis. R 2 1. X k l.1 2 ja 14 Kiki ja M ik i o vaa lsaalis. R 2 1. X k l.1 2 Fe rd in a n d Veike ja n u ku d P ärnu kuursaa lis. R 2 1. X kl. 13 S ip s ik Kohtla-Järve kultuurihoones. R, 26. X kl. 15 ja 1 8 S ö ö b ik ja P is ik Lutsu te a trim a ja s. Esie te ndus. L, 2 7. X k l.1 2 ja 15 S ö ö b ik ja P is ik Lutsu te a trim a ja s. Esie te ndus. R 28. X kl.12 ja 14 W o hh, Won ja W iid a ovaalsaalis. R 28. X k l.1 2 ja 15 P ö ia l-l iis i Pärnu kuursaali salongis. T, 30. X k l. l l ja 18 Fe rd in a n d Veike ja n u ku d Lutsu te a trim a ja s. K, 3 1. X k l. l l ja 18 Fe rd in a n d Veike ja n u ku d Lutsu te a trim a ja s. Kassa Tallinnas Lai 1 on a vatud T - R kl ; L ja P kl Piletite tellim used tel (kas s a ), , (m üügiosakond) in n u k u te a te r.e e Kassa Tartus Lutsu 2 on avatud E - R kl Info te l , , faks

22 TARTU ÜLIKOOLI KUNSTIMUUSEUM Tartu, Ülikooli 18 LEONHARD LAPINI Kuni Piibel m aailm a rahvaste keeltes harulduste osakonna lugemissaalis; kuni 4. X kunstirühmituse YDI neljas aastan ä itu s peanäitusesaalis, viienda korruse trepigaleriis, kuuenda korruse trepigaleriis, sisehoovis; näitus Protsessid kuni 31. X. Litod aastatest Avatud E-Rkl kuni 5. X Briti Nõukogu plakatinäitus " P a a beli jõ u d ja raamatunäitus M itm ekeelne S u u rb rita n n ia viienda korruse kataloogisaalis; kuni 17. XI Briti uuem a kirjanduse näitus "Tabatud lugem as" seitsmenda korruse humanitaarsaalis; kuni 20. X arhiivkogu galeriis ra a m a tu n ä i tu s Tõlkija Aita K u rfe ld t. Näitused on avatud E - R kl , L kl , e -p o s t: e x p n lib.e e. PÄRNU AGAPE KESKUS Pärnu, Männi 2 AAPO PUKI portreenäitus ja Kuidas portreteerida inimest? kuni 30. IX. Avatud E - R kl ja kontsertide toimumise ajal Tel HAABERSTI SOTSIAALKESKUS Tallinn, Õismäe tee 24 Käsitööringide sügisnäitus kuni 12. X. Avatud E - R kl tel SOOME INSTITUUT Harju 1, Tallinn, tel , faks , e-post: maimu.berg@finst.ee, Instituut on lahti tööpäeviti kl Soome Instituudi raamatukogus saavad õpilased ja üliõpilased kasutada internetti, tutvuda meie CD- ROMidega. Internetipunkt on lahti tööpäeviti kella SOOME INSTITUUT Vanemuise 19, Tartu, tel , faks , e-post: elle.mets@finst.ee, Instituut on lahti K kl , teistel tööpäevadel kl BRITI NÕUKOGU Vana-Posti 7, Tallinn, tel , faks , e-post: british.council@britishcouncil.ee, Kuni 5. X raamatunäitus "Lugemiselt tabatud rahvusraamatukogu VII korruse humanitaarsaalis. Näitusel on briti kirjanike kahe viimase aasta looming, sh. Janette Winterson, lain Banks, Michael Frayn, Romesh Gunesekera, lan McEwan, Kazuo Ishiguro. Kuni 30. IX inglise keele õppematerjalide näitus Apollo Raamatumajas; iga päev kl samas elektrooniliste materjalide ja tasemetestide demonstratsioonid. Kuni 5. X plakatinäitus "Mitmekeelne Suurbritannia: Paabeli võim rahvusraamatukogu V korrusel. Kuni 5. X eri rahvusest autorite raamatute näitus Mitmekeelne Suurbritannia rahvusraamatukogu V korrusel. Kuni 5. X näitus Inglise keele õpetamise metoodilised materjalid Briti Nõukogus. Kuni 30. IX raamatunäitus Suurbritanniat tutvustavatest materjalidest Briti Saatkonnas, Wismari 6. Kuni 5. X näitus Inglise keele eksamite ettevalmistusmaterjalid Briti Nõukogus. Kuni 5. X Uued videofilmid Briti Nõukogus ja 100 parimat Briti filmi läbi aegade" Briti Nõukogus. PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Lai 29, Tallinn, tel , faks , e-post: info@nmr.ee, PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Raekoja plats 8, Tartu, tel , faks , e-post: madis@nmr.ee UNGARI INSTITUUT Roosikrantsi 6, Tallinn, tel e-post:uke@eki.ee, Kuni 28. X ungari keraamika ja tekstiilinäitus Tarbekunstimuuseumis. PRANTSUSE KULTUURIKESKUS Kuninga 4, Tallinn, tel , faks , e-post: cccl@estfra.ee, ttp:// TALLINNA SAKSA KULTUURIINSTITUUT/GOETHE INSTITUUT Suurtüki 4b, Tallinn, tel ja faks e-post: dkigi@goethe.ee Lisainformatsioon (saksa ja eesti keeles) kõigi ürituste kohta TARTU SAKSA KULTUURI INSTITUUT Kastani 1, Tartu, tel./faks , e-post: dkitartu@kodu.ee, Raamatukogu on lahti E - R kl ja büroo on avatud E - R kl Saksa keele kursused. Harrastusfotograafi Gudrun Lohmanni fotonäitus Pildid Eestist novembri lõpuni. R, 28. IX tähistame rahvusvahelist keelepäeva. Pakume kõigile soovijaile, kes saksa keelt üldse ei oska, võimalust õppida seda ühe akadeemilise tunni jooksul. Tunnid algavad kl. 13, 14, 15, 16. Palume tulekust ette teatada tel või dkitartu@kodu.ee AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE SMTKONNA INFOTEENISTUS Kentmanni 20, Tallinn, tel , faks , e-post: vsepper@pd.state.gov, ailja@pd.state.gov; Külastamine eelneval kokkuleppel. TAANI KULTUURI INSTITUUT Vene 14, Tallinn, tel. ja faks , e-post: taani@uninet.ee,

23 Tallinn, Raekoja plats 14 MARIA-KRISTINA ÜLASE akrüülmaalid Juvenile pleasures. Avatud E - P kl Tel DRAAKONI GALERII Tallinn, Pikk 18 AAPO PUKI maalide näitusmüük Suvi ja aktid kuni 8. X. Maali ja graafika näitusmüük. Avatud E - R kl , L ja P kl Piltide raamimine. Tel Tallinn, Lühike jalg 6 TARBEKUNSTI NÄITUSMÜÜK. Avatud E - R kl , L - P kl Tel , e-post:lgalerii@online.ee. KESKLINNA GALERII Rakvere, Lai 1 JIRI PETRBOKI Elulood juudi surnuaiast kuni 30. IX. Alates 2. X Rakvere kunstnike sügisnäitus. Avatud T - R kl , L kl Tel FOND Tallinn, Vabaduse väljak Tallinna XII Graafikatriennaal. Kuraatorinäitus Sündmus. Kujutis. Teisik kuni 14. X. Kuraator JOHANNES SAAR. KUNSTIHOONE GALERII Tallinn, Vabaduse väljak 6 Tallinna XII Graafikatriennaal. Kuraatorinäitus Sündmus. Kujutis. Teisik kuni 14. X. Kuraator JOHANNES SAAR. Tallinn, Harju 13 Tallinna XII Graafikatriennaal. SANG-GON CHUNG (Lõuna-Korea), Tallinna XI Graafikatriennali grand prix kuni 14. X. Avatud K - E kl , R kl e-post:tkhf@hot.ee Tallinn, Lühike jalg 1 TARBEKUNSTI MÜÜGIVÄLJAPANEK. Avatud E - L kl , P kl Tel RÜÜTELKONNA HOONE (Kiriku plats 1) 29. IX I 2002 ÜLO SOOSTERI ( ) mälestusnäitus. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta. Info tel TARBEKUNSTIMUUSEUM (Lai 17) Püsiekspositsioon Eesti professionaalne tarbekunst. Klassikud. HELENE KUMA kuni 28. X. GALERII SAALIS UNGARI KERAAMIKA JA TEKSTIIL kuni 28. X. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Info tel KRISTJAN RAUA MAJAMUUSEUM (Nõmmel K. Raua 8) TÕNU MAARANDI portreeskulptuurid Mõtlejad kuni 30. IX. Püsiekspositsioon KRISTJAN RAUA loomingust. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Tel ADAMSON-ERICU MUUSEUM (Lühike jalg 3) Püsiekspositsioon ADAMSON-ERICU loomingust. Tallinna Graafikatriennaali auhinnatud tööde näitus kuni 7. X. KELDRISAALIS ANU PAALI ehted Olevaga kuni 7. X. Avatud K - P kl Iga kuu viimane R ja L tasuta! Info tel MIKKELI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 28) JOHANNES MIKKELI kollektsioon (XVI - XVIII sajandi lääneeuroopa, vene, hiina kunst). XIV - XIX sajandi ikoonid. Avatud K - P ki Info tel NIGULISTE MUUSEUM-KONTSERDISAAL (Niguliste 3) Püsiekspositsioon Vana kunst". Avatud K - P kl Info telefonil , Igal L ja P kl. 16 orelimuusika pooltund. Sissepääs muuseumi piletiga. VÄLISKUNSTI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 37) "XVI -X X sajandi maalikunst (madalmaade, saksa, itaalia, vene meistrid), XVIII - XX sajandi lääneeuroopa ja vene tarbekunst ning skulptuur. Avatud T - P kl Neljapäeviti kell 16 on võimalik kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa juhtimisel tutvuda Kadrioru lossiansambli ja Väliskunsti Muuseumi väljapanekuga. 28. IX kell 16 ekskursioon vene keeles. Kõik registreerinud huvilised on oodatud. Ekskursioonipilet 40 krooni ja sooduspilet 30 krooni, info ja eelregistreerimine tel EKMi kodulehekülg aadressil EESTI KUNSTIMUUSEUMI UUE HOONE EHITUSE TOETUSEKS EESTI KUNSTI MUUSEUMI TOETUSFONDI CIRCULOS: HANSAPANK, ARVELDUSARVE ROTERMANNI SOOLALADU, Ahtri 2 TALLINNA XII GRAAFIKATRIENNAAL MUUTUV KUJUND kuni 21. X. Avatud K - R kl , L ja P kl Tasuta külastuspäevad iga kuu viimane R ja L. Tel A. H. TAMMSAARE MUUSEUM Tallinn, L. Koidula 12a A. H. TAMMSAARE VIIMANE KORTER JA PÜSIEKSPOSITSIOON KIRJANIKU LOOMINGUST. Avatud K - E kl , tel EDUARD VILDE MUUSEUM KASTELLAANIMAJA GALERII Kadriorg, Roheline aas 3 Põhiekspositsioon ja CONCORDIA KLARI graafika, Rohi kuni 30. IX. Avatud K - E kl Tel EESTI KUNSTIAKADEEMIA GALERII Tallinn, Tartu mnt. 1 Tallinna XII Graafikatriennaali raames LY LESTBERGI ja EVELI VARIKU näitus Olemine kuni 28. IX X MONIKA JÄRGI Kindralid ehk eksponeeritud enesesalgamine. Avatud iga päev kella TARTU KUNSTIMAJAS Tartu, Vanemuise 26 Raekoja plats 18 Suletud seoses remondiga kuni 11. X. Alates 12. X JOHANN KÖLER- 175 ja ALEKSANDER VARDI Avatud K - P kl , R tasuta külastuspäev. Tel , , EINAR VENE maalid kuni 1. X. MONUMENTAALGALERIIS MAIU MOOSESE näitus Sõnadeta kuni 30. IX. Avatud K - E kl tartuart@hot.ee PASNy UU! KUN$Yi MUUSIUM Pärnu, Esplanaadi 10 Püsiekspositsioon. Rahvusvaheline autoportreede näitus Ma tunnen end paremini kuni 19. X; SIRJE SALMARI fotod Kui ma näen su taevast kuni 10. X; LINDA REISSI (Inglismaa) isiknäitus kuni 6. X; Jumal on inimene. Väljapanek muuseumi kollektsioonist A. Bocelli Ave Maria saatel. Näitused ja kohvik lahti iga päev kl Raamatukogu, videoja fonoteek T - N kl , R - L kl Internet 24 tundi ööpäevas. Tel PÄRNU MUDARAVILA ZAIR ZEILANOVI Gunnar. Avatud E - R kl VILJANDI KUNSTISAAL Viljandi, Vabaduse plats VILJANDIMAAL VALMINUD VAJALIKUD RAJATISED. 10 aastat investeeringuid. Helir Valdor Seeder ja Tõnis Möldre pildikogu. Avatud L - N kl

24 KAASAEGSE KUNSTI EESTI KESKUS kuulutab välja kaks stipendiumiprogrammi "ArtsLinkT' raames: A R T S L I N K R E S ID E N C IE S professionaalsetele kunstnike le, d is a in e rite le ja m eediakunstnikele ning nende alade m änedžeridele stažeerim aks mõne USA kasu m it m itte ta o tle v a organisatsiooni või in s titu ts io o n i juures. Programm kestab viis nädalat, o kto o b rist detsem brini I N D E P E N D E N T P R O J E C T kõikide ku ltu u ria la d e professionaalsetele kun stnikele ja m änedžeridele, kellel on ju b a kon ta kt mõne USA kasum it m itte ta o tle v a organisatsiooni või in s titu ts io o n ig a ning kes sooviks koostööd jä tk a ta. Osaleda võivad ka varem "A rts L in k T resideerim is- program m is osalenud kunstnikud ja mänedžerid. Programm kestab 3-8 nädalat ajavahem ikus 1. mai a p rill Avalduse esita m ise l tu le b lisada USA partnerlusorganisatsiooni nõusolek (kü lla ku tse), p ro je kti täpne te g e v u s -ja finantsplaan. Täidetud ankeedid tuua h ilje m a lt 22. oktoobriks aastal Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusesse Vabaduse väljak 6, Tallinn. Lähemat in fo t ja ankeete saab KKEKst (te l ) ja ka aadressilt: c e c ip.o rg /a rts lin k /in d e x.h tm l (parem vaadata In te rn e t Exploreri kaudu). Solist Maano Männi Dirigent Jüri Alperten Kavas W. A. Mozarti Vabamüürlaste leinamuusika, A-duur viiulikontsert, 39. sümfoonia. PILETID 80 JA 40 KROONI TU N D E N N E ALGUST KOHAPEAL. T A L L I N N A K I R J A N I K E M A J A M U S T A L A E G A S A A L I S Harju tänav 1 KIRJANDUSLIK KOLMAPÄEV Esimene uuel hooajal 3. oktoobril kell 18 LUULESILD - RUNONSILTA Esinevad eesti ja soome luuletajad Eestist Kaardipakk : Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding Soomest Markku Kaskela, Timo Malmi, Jusa Peltoniemi, Merja Virolainen Piletite tellim ine ja info telefonil Üritusi toetab Eesti Kultuurkapital E e s ti K irja n ik e L i i t Pühapäeval, 7. oktoobril kell 19 Pärnu Kuninga P ä r t l i l 750 Tänava Põhikoolis Kuninga 29 MAESTRO T IIT KUUSIKULE pühendatud MÄLESTUSÕHTU Laulavad MARGARITA VÕITES, URVE TAUTS, MATI PALM. Klaveril PIIA PAEMURRU. Õhtut juhib TOOMAS KUTER. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja kirjastus Tänapäev kuulutavad 29. septem bril välja ALGUPÄRASE NOORSOOROMAANI VÕISTLUSE Noorsooromaani sihtgrupp on 14-17aastased noored. Romaan peab olema kiijutatud eesti keeles eesti autori poolt. Romaani pikkus on minimaalselt viis autoripoognat ( tähemärki ehk 111 masinakitjalehekülge) ja maksimaalselt 10 autoripoognat ( tähemärki ehk 222 masinakitjalehekülge). Kõik käsikirjad võistlevad ühisel alusel st. teemade kaupa käsikirju ei klassi- fitseerita. (Küll on aga võimalikud eripreemiad). Käsikiri (kolm eksemplari) peab olema varustatud MÄRGUSÕNAGA. Lisada kinnine ümbrik autori nime ja kontaktandmetega. Võistlustöid oodatakse 31. augustini Käsikirju ei tagastata ega retsenseerita. Võitjad kuulutatakse välja aasta detsembris. Žürii annab välja kolm rahalist põhiauhinda. Võitnud tööde kirjastamisõigus kuulub Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusele ja kirjastusele Tänapäev. Käsikirjad palume saata või tuua eesti lastekirjanduse teabekeskusesse aadressil: Liivalaia 30 Tallinn Lisainfot saab Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusest (kontaktisik Anne Rände, tel ) ja kirjastusest Tänapäev (kontaktisik Tiina Tammer, tel ). Pääsmed (30 ja 15 krooni) müügil üks tund enne algust kohapeal. Kontsert toimub koolimajas, mille vilistlane Tiit Kuusik oli. Üritust toetab Pärnu linnavalitsus. R, 28. IX kell 18 Rootsi-Mihkli kirikus Vanalinna Hariduskolleegiumi M IHKLIPÄEVA KONTSERT Esinevad Püha Miikaeli Poistekoor ja ettevalmistuskoor, Vanalinna Muusikakooli orkester ja Sofia Joonsi viiuldajad. Kontsert on tasuta. L, 29. IX kl. 16 XIX sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis Jaani 16 A N S A M B E L T R IS K E L E Kavas Eesti vaim ulikud rahvalulud ja Euroopa keskaja muusika. Tarmo Tabas (laul), Jaanus Roosileht (fiidel, hiiukannel), Toivo Sõmer (kandled, lauto), info tel