N 30. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja R 31. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal. MustonenFest Avakontsert

Transkrypt

1 N 30. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja R 31. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal MustonenFest Avakontsert EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER MARIO BRUNELLO (tšello, Itaalia) MHAIRI LAWSON (sopran, Suurbritannia) Dirigent ANDRES MUSTONEN Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Franz Schubert ( ) Sümfoonia nr 8 h-moll D 759 ( Lõpetamata ) (1822) Allegro moderato Andante con moto Robert Schumann ( ) Tšellokontsert a-moll op. 129 (1850) Nicht zu schnell Langsam Sehr lebhaft v a h e a e g Henryk Górecki ( ) Sümfoonia nr 3 op. 36 ( Symfonia pieśni żałosnych / Kurbade laulude sümfoonia ) (1976) Lento sostenuto tranquillo ma cantabile Lento e Largo tranquillissimo cantabillissimo dolcissimo legatissimo Lento cantabile semplice Kurbade laulude sümfoonia I Lento, sostenuto tranquillo ma cantabile Synku miły i wybrany. Rozdziel z matką swoje rany; A wszakom cię, synku miły, w swem sercu nosiła. A takież tobie wiernie służyła. Przemow k matce, bych się ucieszyła, Bo już jidziesz ode mnie, moja nadzieja miła. Mu poeg, minu äravalitud ja armastatud, jaga oma haavu oma emaga. Ja kuna, kallis poeg,

2 olen kandnud sind ikka oma südames Ja teeninud sind alati ustavalt Räägi oma emaga, et teha teda õnnelikuks, kuigi oled juba minu juurest lahkumas, mu kallihinnaline lootus. (Nutulaul Püha Risti kloostrist kogumikust Lysagóra laulud, 15. sajandi II poolest) II Lento e largo, tranquillissimo Mamo, nie płacz, nie. Niebios Przeczysta Królowo. Ty zawsze wspieraj mnie. Zdrowaś Mario. Ei, ema, ära leina. Palun Sind, puhtaim Taevakuninganna, ära hülga mind. Zdrowas Mario (*). Palve, mis on kirjutatud Zadopanes (Lõuna-Poolas, Slovakkia piiri ääres asuv linn) paiknenud gestaapo peakorteri keldriseinale. Selle all seisis Helena Wanda Blazusiakówna nimi ja sõnad 18-aastane, vangis alates 26. septembrist (*) Zdrowas Mario (Ave Maria) poolakeelne palve Neitsi Maarja poole. III Lento, cantabile semplice Kajze mi sie podzioł mój synocek miły? Pewnie go w powstaniu złe wrogi zabiły. Wy niedobrzy ludzie, dlo Boga świętego cemuście zabili synocka mojego? Zodnej jo podpory juz nie byda miała, choć bych moje stare ocy wypłakała. Choćby z mych łez gorkich drugo Odra była, jesce by synocka mi nie ozywiła. Lezy on tam w grobie, a jo nie wiem kandy,

3 choc sie opytuja miedzy ludzmi wsandy. Moze nieborocek lezy kaj w dołecku. a mógłby se lygać na swoim przypiecku. Ej, ćwierkeycie mu tam, wy ptosecki boze, kiedy mamulicka znalezć go nie moze. A ty, boze kwiecie, kwitnijze w około, niech sie synockowi choć lezy wesoło. Kuhu on kadunud mu kalleim poeg? Võib-olla mässu ajal julm vaenlane tappis ta. Ah, te kurjad inimesed, öelge mulle Jumala, kõige Pühama nimel, miks te tapsite mu poja? Ealeski enam pole ta mulle toeks, isegi kui ma peaksin nutma oma vanad silmad peast. Isegi kui mu kibedatest pisaratest sünniks uus Oderi jõgi, ei tooks see tagasi mu poega. Ta lamab oma hauas teadmata kus, kuigi ma küsin inimestelt kõikjalt. Võib-olla vaene laps lamab kusagil kraavis selle asemel, et lebada oma soojas voodis. Oh, laulge talle, Jumala väikesed laululinnud, kuna tema ema ei suuda teda leida.

4 Ja sina, Jumala väike lill, õitse palun igal pool, nii et minu poeg võiks õnnelikult puhata. (Opole regiooni murrakus rahvalaul Lõuna-Poolast, Oderi jõe äärest) Die Tonkunst begrub hier einer reichnen Besitz, aber noch viel schönere Hoffnungen. ( Siia on muusika matnud mitte üksnes ühe suure aarde, vaid veel rohkem kauneid lootusi. ) Selline on Franz Schuberti hauamonumendi tekst, mille autor, poeet Franz Grillparzer, oli aasta varem koostanud järelehüüu ka Beethovenile. Just tema lähedusse Viini kalmistule maetud saada oli olnud Schuberti viimaseks sooviks. Neid kahte heliloojat loetakse üleminekufiguurideks klassitsismi- ja romantismiajastu vahel. Tegutsedes samal ajal ja samas muusikalises keskkonnas, jäädvustas kumbki end ajalukku erinevate valdkondade meistritena: Beethoven monumentaalsete sümfooniate autorina ning Schubert laululoojana. Ometi kuulub Schuberti loomingusse üheksa sümfooniat nagu Beethovenilgi. Viimane oli oma sümfooniatega püstitanud kõrge standardi, millest ei saanud üle ega ümber ükski helilooja pärast teda. Nii ka Schubert, kes ühtaegu nii innustatuna kui ka heidutatuna Beethoveni eeskujust, esitas küsimuse: Kes suudab teha midagi pärast teda? Ta oli otsimas oma nägemust sümfooniažanrist, mis vastaks Beethoveni ulatusele ja dramaatilisele energiale, ent oleks ometi vaba otsestest stiililistest mõjutustest. Sümfoonias nr 8 h-moll D 759 ( Lõpetamata ) on Schubert sellele lahendusele väga lähedale jõudnud. Ta komponeeris teose aastal, pannes kirja kaks esimest osa ning visandid kolmandast. Töö katkestas helilooja haigestumine süüfilisse, ja kuigi ta elas veel kuus aastat ning jätkas viljakat loometööd, ei üritanud ta sümfooniat lõpetada. Õigupoolest pole kaheksas Schuberti ainus lõpetamata sümfoonia. Mõned kavandatavad teosed pani ta kõrvale veelgi varasemas loomestaadiumis: näiteks kaks sümfoonia fragmenti (D 615 aastast 1818 ja D 780A aastaist ) ning visandid sümfooniast E-duur. Kõik need poolelijäänud projektid viitavad helilooja kasvavale rahulolematusele sümfoonia vormiga sel kujul, nagu ta oli seda seni praktiseerinud. Põhjuste üle, miks kaheksas lõpetamata jäi, on üksjagu spekuleeritud: näiteks on arvatud, et Schubert sattus loomingulisse ummikseisu ega osanud lihtsalt seda sümfooniat jätkata mõeldes Beethoveni sümfooniate novaatorlikele skertsodele ning uudsele finaali kontseptsioonile, mille kohaselt kogu teos püüdles just viimase osa poole, võis Schubert tõepoolest seista keeruka väljakutse ees. Teisalt on oletatud, et sümfoonia oli juba olemasoleval kujul niivõrd terviklik, et autor ei pidanudki vajalikuks siia midagi lisada. Schuberti sümfooniate asjatundja Brian Newbould on nimetatud Schuberti kaheksandat mitte niivõrd lõpetamata sümfooniaks kui lõpetatud pool-sümfooniaks. Igatahes on see tohutu kunstiline läbimurre võrreldes autori eelnevate sümfooniatega, mis kuuluvad oma olemuselt pigem klassitsismiaega. Lõpetamata sümfoonia juhatab sisse romantismisajandi; see on balansseeritud, küps ja meisterlik teos, täis sügavat paatost, Schubertile igiomased kauneid meloodiad ja värskeid harmooniaid, olles vääriline järglane Beethoveni sümfooniapärandile. Ükski Schuberti sümfooniatest ei jõudnud helilooja eluajal avaliku ettekandeni, kaheksas ootas oma järge tervelt 42 aastat. Schubert saatis teose kaks lõpetatud osa aasta kevadel Grazis asuva Steiermarki muusikaühingu direktorile Anselm Hüttenbrennerile tänužestina enda nimetamise eest kõnealuse ühingu auliikmeks. Too pani saadetise sahtlisse, kuhu see jäi lebama aastani 1860, mil tema noorem vend Joseph pakkus teost esitamiseks Viini dirigendile Johann Herbeckile. Esiettekanne toimus Herbecki juhatusel 17. detsembril 1865 Viinis aastal, Schuberti sajandal surma-aastapäeval, korraldas Columbia Gramophone Company ülemaailmse konkursi Lõpetamata sümfoonia lõpetamiseks. Umbes saja võistlustöö autori

5 seast valiti võitjaks briti pianist-helilooja Frank Merrick, kuid ei tema ega ka kellegi teise lõpuversioon Schuberti Lõpetamata sümfooniast pole kontserdipraktikasse juurdunud. Romantismiaja kunstniku olemus leidis täiusliku väljenduse Robert Schumannis, kelle elu oli täis loomingulist põlemist, entusiasmi ja vaimustuspuhanguid. Spontaanne, elava kujutlusvõime ja ülitundliku natuuriga, pühendus ta kirglikult oma kahele meelisalale muusikale ja kirjandusele. Schumanni heliteosed kannavad suurt individuaalsuse pitserit, hämmastades kaasaegseid oma uudsusega. Aukohal on tema loomingus klaveripalad, kirjutatud pillile, mida ta suurepäraselt valdas, mille kõrvale tõusevad samaväärsetena helilooja tundeküllased vokaalminiatuurid. Paljud Schumanni teosed ammutasid inspiratsiooni armastusest tema klaveriõpetaja tütre Clara Wiecki vastu, kellest sai kõigi takistuste kiuste lõpuks tema seaduslik abikaasa aasta septembris lahkusid Schumannid Robert, Clara ja nende kuus last Dresdenist ja asusid elama Düsseldorfi, kus Robert võttis vastu linna muusikadirektori ametikoha. Ta alustas uues ametis suure innuga, millega kaasnes märkimisväärne loominguline puhang: oktoobrikuus kahe nädalaga kirjutatud tšellokontserdile a-moll op. 129 järgnesid sama aastanumbri sees Reini sümfoonia op. 97, avamäng Die Braut von Messina op. 100 (Schilleri ainetel) ning mitmed väiksemad palad ja laulud Düsseldorfi-perioodil ( ) on loodud pea kolmandik kõigist tema heliteostest. Paraku tegi helilooja loometeele lõpu psüühiline kokkuvarisemine: pärast enesetapukatset aastal paigutati ta Endenichi vaimuhaiglasse, kus ta kaks aastat hiljem suri. Schumanni kolmest instrumentaalkontserdist on suurima tuntuse pälvinud kahtlemata tema klaverikontsert a-moll op. 54 (1845). Pärast seda kui liigsest harjutamisest põhjustatud käevigastus tema pianistikarjäärile lõpu tegi, pöördus Schumann uut muusikalist väljundit otsides tšello poole, ja kuigi temast ei saanud tšellovirtuoosi, õppis ta ometi selle pilli isikupära ja mängutehnilisi võimalusi tundma, rakendades oma teadmisi tšellokontserdis. Igatahes andis Schumanni naine teosele kõrge hinnangu, leides, et see on kirjutatud tõelises tšellostiilis. Aasta pärast kontserdi komponeerimist täheldas Clara Schumann oma päevikusse: Mängisin uuesti Roberti tšellokontserti, tagades enesele sellega tõeliselt musikaalse ja õnneliku tunni. Romantilisus, lennukus, värskus ja huumor, samuti tšello ja orkestri huvitavad omavahelised läbipõimumised on tõepoolest täiesti vaimustavad ning milline heakõlalisus ja millised tunded on kõigis neis meloodilistes passaažides! Teos, nagu ka Schumanni varasem klaverikontsert, hoidub traditsioonilisest 19. sajandi virtuooskontserdi pürotehnikast rikkalikuma muusikalise keele ja emotsionaalse ekspressiivsuse kasuks. Ma ei suuda kirjutada kontserti virtuoosidele. Pean proovima midagi muud, olevat Schumann kord nentinud. Autor ise nimetas teost õigupoolest kontsertpalaks tšellole orkestrisaatega. Et ära hoida publiku aplodeerimist teose osade vahel (komme, mis oli 19. sajandil väga levinud ja mida Schumann põlgas), kavandas ta kontserdi ühtse tervikuna. Kolme mõttelist alaosa liidavad omavahel retsitatiivi-laadsed lõigud, mis põhinevad teose alguse muusikalisel materjalil, kusjuures sama materjal kõlab ka finaalis ning soolokadentsis. Teoses on mitmeid uudseid momente: näiteks astub solist peateemaga sisse kohe pärast orkestri sissejuhatavaid akorde, kus traditsiooniliselt oleks olnud veel pikk orkestri ekspositsiooni-lõik; soolokadentsis saadab aga tšellisti orkester, mis oli Schumanni ajal pretsedenditu. Kaunilt on lahendatud teine osa, milles orkestri esimene tšello mängib solistiga duetti. Mstislav Rostropovitši väitel on ta nautinud selle teose mängimist enam kui ühtki teist tšellokontserti ning legendaarne tšellist Pablo Casals on nimetanud seda üheks parimatest teostest, mida tahta kuulata ülev muusika algusest lõpuni. Tšellokontsert jõudis trükki aastal, ent esiettekanne toimus alles neli aastat pärast helilooja surma, 9. juunil 1860 Leipzigi konservatooriumis Schumanni 50. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil, solistiks Ludwig Ebert.

6 Kes oleks võinud arvata, et tunnipikkune sümfoonia, milles süngekõlalise orkestri saatel laulab sopran poola keeles, muutub aastatel rahvusvaheliseks sensatsiooniks? Just nii juhtus poola helilooja Henryk Mikołaj Górecki 3. sümfooniaga op. 36 (1976), mille salvestus ameerika sopran Dawn Upshaw, London Sinfonietta ja dirigent David Zinmani esituses (Elektra-Nonesuch, 1992) tõusis plaadimüügi edetabelite tippu. Üle miljoni eksemplari müüdud CD püsis Ameerika klassikalise muusika edetabelite tipus 38 nädalat, mis oli enneolematu tulemus klassikalise nüüdisteose puhul. Helilooja, olles üllatunud ootamatust edust, oletas vaid: Ilmselt leidsid inimesed selles muusikapalas midagi, mida nad vajasid,... midagi, millest nad puudust tundsid. Sümfoonia nr 3 valmis aastal 1976 ajal, mil Górecki oli tuntud vaid suhteliselt kitsale kaasaja muusika huviliste ringile. Oma heliloojakarjääri algul oli ta paistnud silma eksperimentaalsete, dissonantsete ja serialistlike teostega. Rahvusvahelisele areenile ilmus ta orkestrilooga Scontri, mida esitleti aastal menukalt festivalil Varssavi Sügis, ning aasta hiljem pälvis tema esimene sümfoonia preemia Pariisi noorte biennaalil aastatel oli ta sidemeis mitmete teiste avangardheliloojatega nagu Pierre Boulez ja Karlheinz Stockhausen aastatel hakkas Górecki serialismist ja dissonantsest stiilist eemalduma, mis väljendub koorioopustes Euntes ibant et flebant op. 32 (1972) ja Amen op. 35 (1975). Autori heakõlaline helikeel kristalliseerub kolmandas sümfoonias, milles ta ehitab monumentaalseid muusikalisi struktuure lihtsast modaalsest materjalist. Samuti on teoses mõjud rahvamuusikast ja religioossetest impulssidest. Kõik sümfoonia kolm osa välja peetud aeglastes tempodes ning vaoshoitud on ka dünaamika, mis ulatub fortissimo ni vaid mõnes taktis. Suhteliselt staatilises orkestrifaktuuris, milles on kandev roll keelpillidel, tuleneb vaheldusrikkus isegi väikseimatest faktuurimuutustest; muusikaliseks sündmuseks võib saada ka üksik noot. Sümfoonia nr 3 kannab alapealkirja Symfonia pieśni żałosnych ( Kurbade laulude sümfoonia ), kusjuures eesti keelde tõlgitud adjektiivil kurb on originaalis oluliselt laiem tähendusspekter. Igas osas kõlab üks poolakeelne tekst, mida läbib ühise nimetajana valu, kaotuse ja eraldatuse teema: esimene on 15. sajandist pärit nutulaul Püha Risti kloostrist, teine 18-aastase Helena Wanda Blazusiakówna sõnum gestaapo keldriseinalt II maailmasõja päevilt ning kolmas sileesia rahvalaul, milles ema nutab taga oma sõjas kadunud poega. Kui esimene ja kolmas osa on esitletud leinava vanema vaatevinklist, siis teises avaneb pilk läbi vanemast lahutatud lapse silmade. Viimati nimetatud tekst puudutas heliloojat sügavalt. Ta on tunnistanud, et teda hämmastas selle juures tüdruku väljendusviis, mis oli vaba kättemaksust ja kaalutlustest, kas ta väärib oma julma saatust, erinedes täiesti täiskasvanute sõnumeist ( Olen süütu!, Mõrtsukad!, Peate mind vabaks laskma! ) sama keldri seintel. Selle asemel mõtleb tüdruk oma emale, kuna just tema saab kogema tõelist meeleheidet. Kurbade laulude sümfoonia tuli esiettekandele 4. aprillil 1977 Royani rahvusvahelisel festivalil, kus sopranisolistina astus üles Stefania Woytowicz ning Lääne-Saksa Raadio (Baden- Badeni) orkestrit juhatas dirigent Ernest Bour. Kuigi teos pälvis poola kriitikute heakskiidu, olid Royan i festivali esiettekannet arvustanud kuue lääne ajakirjaniku arvamused ühtviisi halvustavad ning teravaid kommentaare teose aadressil jagus 70ndate lõpuks ja 80ndate alguseks. Näiteks leidis Dietmar Polaczek (Österreichische Musikzeitschrift, juuli-august 1977), et see sümfoonia on üksnes lisandus dekadentlikule prahile, mis ümbritseb avangardismi tõelisi mäetippe. Helilooja on meenutanud, et esiettekande ajal tema kõrval istuv väljapaistev prantsuse muusik olevat pärast A-duuris lõpuakordi kahekümne esimest kordamist sümfoonia lõpus hüüdnud valjusti Merde! (rämps, jama). Helilooja pühendas sümfoonia oma naisele Jadwiga Rurańskale. Kuigi mitmed kriitikud on püüdnud asetada teost poliitilisse või ajaloolisesse konteksti, on autor igasuguseid selliseid seoseid eitanud. Ta on öelnud: Paljud mu pereliikmeist surid koonduslaagrites. Mu vanaisa oli Dachaus ja tädi Auschwitzis. On ju teada, kuidas on lood poolakate ja sakslaste vahel. Ent ka Bach oli sakslane, niisamuti Schubert ja Strauss. Igaühel on koht siin väikesel maakeral. See kõik on jäänud selja taha. Niisiis pole kolmas sümfoonia sõjast; see pole ka Dies irae ; see on tavaline kurbade laulude sümfoonia.

7 Evelin Kõrvits Mario Brunello (tšello, Itaalia) Mario Brunello võitis esimese itaallasena aastal Moskvas Tšaikovski-nimelise konkursi, mis sai lävepakuks tema hiilgavale rahvusvahelisele karjäärile. Brunello on mänginud maailma nimekaimate orkestritega, nende seas Londoni Filharmoonikud, Kuninglikud Filharmoonikud, Müncheni Filharmoonikud, Philadelphia Orkester, Mahleri Kammerorkester, Londoni Sümfoonikud, Kioi Sinfonietta, Prantsuse Raadio Filharmooniaorkester, NHK Sümfooniaorkester Tokyos, Filarmonica della Scala, Accademia di Santa Cecilia ja Berliini Saksa Sümfooniaorkester. Ta on teinud koostööd dirigentidega nagu Valeri Gergijev, Juri Temirkanov, Antonio Pappano, Riccardo Chailly, Riccardo Muti, Vladimir Jurowski, Ton Koopman, Daniele Gatti, John Axelrod, Myung-Whun Chung, Seiji Ozawa ja Claudio Abbado. Abbado on teda mitmel korral kutsunud oma orkestriga mängima Luzerni festivalile, samuti Mozarti orkestriga mõlema orkestri ees on Brunello üles astunud nii solisti kui ka dirigendina. Sageli esinebki Brunello kaksikrollis dirigendi ja solistina aastal asutas ta Orchestra d Archi Italiana, kellega kontserteerib aktiivselt nii Itaalias kui ka välismaal. Oluline roll on tema artistitegevuses kammermuusikal. Sellel alal on tema koostööpartneriteks olnud Gidon Kremer, Martha Argerich, Frank Peter Zimmermann, Isabelle Faust, Juri Bašmet, Maurizio Pollini, Valeri Afanassjev, Andrea Lucchesini ning Borodini ja Alban Bergi kvartetid. Brunello pühendab palju aega projektidele, millesse on kaasatud erinevad kunstivormid (kirjandus, filosoofia, teadus, teater). Uute kommunikatsiooniviisidega püüab ta ligi tõmmata uut publikut, luues interaktiivseid lavastusi muusika, piltide ja sõnakunstiga. Mitmed taolised sündmused leivad aset Antiruggines, spetsiaalses töötoas, mis on ideaalne sellisteks eksperimentideks. Brunello mitmekülgne žanriline ampluaa peegeldub tema plaadistustes: Beethoveni kolmikkontsert Claudio Abbado dirigeerimisel (Deutsche Grammophon), Brahmsi, Beethoveni ja Chopini sonaadid, kaasaegsed tšelloteosed, viiest CD-st koosnev Brunello sari (Egea Records), sh Odusia, muusikaline rännak läbi Vahemere kultuuri, Brunello ja Vivaldi, mis on pühendatud Vivaldi tšellokontsertidele, Tšello ja teostega soolotšellole, Schubert e Lekeu koostöös pianist Andrea Lucchesiniga ning topeltplaat Bachi süitidega. Viimati nimetatu pälvis maineka Itaalia kriitikute preemia (2010). Tema kõige äsjasemal plaadil, mille andis välja EMI, kõlab Dvořáki tšellokontsert Accademia di Santa Cecilia orkestriga Antonio Pappano juhatusel, lindistatuna kontsertettekandelt Roomas. Hooaega 2013/14 on planeeritud kontserdid Accademia di Santa Cecilia orkestri, Antonio Pappano ja Manfred Honeckiga, turnee Kremerata Balticaga nii solisti kui ka dirigendina, Ameerika-turnee Venezia Barokkorkestriga, esinemised Moskvas koos Moskva Virtuoosidega ning Peterburis Valeri Gergijevi ja Maria teatri orkestriga, ülesastumised Viinis ja Bolzanos Hugo Wolfi Kvartetiga ning kontserdid Verona, Cagliari ja Genova orkestritega solisti ja dirigendi kaksikrollis. Mario Brunello mängib hinnalisel Maggini tšellol 17. sajandist. Mhairi Lawson (sopran) Olles veel Guildhalli muusikakooli üliõpilane, esines Mhairi Lawson BBC Raadio 3 ülekandes Schuberti, Haydni ja Mozarti lauludega koos pianist Olga Tverskajaga, mis viis tema esimese plaadistuseni: Haydni inglise ja šoti laulud (esmalindistus ajastutruudel pillidel). Mhairi Lawson on laulnud teatrilavadel ja kontserdisaalides üle maailma, sh Inglise Rahvusooperis, koosseisudega nagu Les Arts Florissants, Gabrieli Consort, Academy of Ancient Music ja Šoti Kammerorkester ning nimekate dirigentide käe all, nende seas William Christie, Sir Charles Mackerras, Paul McCreesh ja Sir John Eliot Gardiner. Tema repertuaar hõlmab muusikat rahvalauludest kuni Gilberti ja Sullivani ooperite ja uudisloominguni. Ta on teinud mitmeid

8 plaadistusi, hiljuti ilmusid Haydni Loomine (Choir of New College, Oxford) ja Venice by Night koostöös Gramophone i preemia pälvinud virtuoosse barokkansambliga la Serenissima. Viimati nimetatud koosseisuga on Mhairi Lawson kandnud Venezias ette suurvorme nagu Vivaldi La Senna Festeggiante, La fida ninfa ja Catone in Utica. Christian Curnyni aastal asutatud Inglise Ooperikompaniis astub ta üles Faustina Bordoni Hassele kirjutatud aariatega programmis Handel s Rival Queens ( Händeli võistlevad kuningannad ) ning ta on laulnud Morgana ja Ginevra rolle sama kompanii Händeli Alcina ja Ariodante lavastustes. Ameerika laval on Mhairi Lawson üles astunud Mark Morrise tantsutrupiga New Yorgi ooperis Purcelli Kuningas Arthuris Cupido, Au ja Veenuse rollides, mida ta laulis ka Inglise Rahvusooperis ja Filharmoonia Barokkorkestriga Berkeley s, Californias. Tema viimase aja olulisemateks esinemisteks on olnud Brahmsi reekviemi ettekanne Dublinis, Vivaldi l Olimpiade ja Ottone in Villa Iisraelis, Buxtoni ooperifestivalil ja Lufthansa festivalil Londonis ning vana-aastaõhtu kontsert Venice by night Londoni Wigmore Hallis. Hiljuti sai valmis ka topeltplaat Schuberti lauludega. Ees seisavad kontserdid Górecki Kurbade laulude sümfooniaga, Händeli Messias (Šoti Dunedin Consort), kammerlaulu etteasted (York ja Oxford Lieder Festival), Bachi Matteuse passioon, Mozarti reekviem ja Exsultate jubilate (Sage Concert Hall, Gateshead) ning Händeli Saalomon (Gulbenkiani orkestriga Lissabonis ja Händeli festivalil Halles, Saksamaal). Andres Mustonen on väga isikupärane viiuldaja, dirigent ja ansamblijuht. Kõiges, mis ta teeb, olgu see näiteks Viini klassikute, Mahleri või Šostakovitši sümfooniate dirigeerimine või ansambli Hortus Musicus juhatamine, peegeldub tema originaalne muusikaline tunnetus ja suhtumine musitseerimisse. Dirigendina on talle meeldinud rännata mööda muusikaajaloo kaugeid radu. Oratooriumid, passioonid ja dramaatilised sümfoonilised teosed on tema repertuaaris olnud ikka olulisel kohal. Erilise õhinaga esitab ta muusikat tänapäeva heliloojatelt, kellega ta tunneb sügavat loomingulist sugulust (Gubaidulina, Penderecki, Kantšeli, Silvestrov, Knaifel, Tüür, Pärt ja Terterjan). Andres Mustonen on tegutsenud muusikamaailmas ja tõusnud selle lainete harjale suure kire ja pühendumusega. Ta omandas hariduse Tallinna konservatooriumis, kuid tema tee on olnud kõike muud kui akadeemiline ja tavapärane. Noore muusikaõpilasena vaimustus ta avangardmuusikast, komponeeris ja korraldas muusikalisi häppeninge. Eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel süvenes ta Euroopa kristliku traditsiooni väärtustesse, olles veel üliõpilane, asutas ta varajase muusika ansambli Hortus Musicus. Sellest ajast peale on ta olnud selle erakordse kollektiivi juht. Ansambli tegevus ületab nii geograafilisi kui ka ajastute piire: Hortus Musicuse repertuaar ulatub india, araabia ja juudi traditsioonilisest muusikast tänapäeva muusikani. Andres Mustonen naudib musitseerimist väiksemates, kammerlikemas koosseisudes koos oma paljude muusikutest sõpradega. Viimastel aastatel on ta teinud koostööd enda asutatud Art Jazz Quartetiga. Viiulisolistina, juhatades Hortus Musicust või kohalikke orkestreid annab Andres Mustonen kontserte üle terve maailma: naaberriikides Lätis, Soomes ja Venemaal; kaugel Brasiilias, Mehhikos ja Iisraelis ning igal pool Euroopas. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on vanim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. Orkestri ajalugu ulatub aastasse 1926 ning sarnaselt paljude omataolistega maailmas on seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Lisaks iganädalastele kontsertidele Estonia kontserdisaalis esineb kollektiiv sageli ka teistes Eesti linnades ning mitu korda hooajas välismaal. Tavapäraselt toob orkester igal nädalal ettekandele ühe kontserdiprogrammi, millega aeg-ajalt esinetakse lisaks Estonia kontserdisaalile ka Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Alates aastast on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Neeme Järvi, aastast 2002 on kunstiline nõustaja Paavo Järvi ning aastast 2007 peakülalisdirigent Olari Elts. Orkestri varasemad peadirigendid on olnud Olav Roots ( ), Paul Karp ( ),

9 Roman Matsov ( ), Neeme Järvi ( ), Peeter Lilje ( ), Leo Krämer ( ), Arvo Volmer ( ) ja Nikolai Aleksejev ( ). ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu auhinda, millest olulisim aastal pälvitud Eesti esimene Grammy. Orkester on käinud turneedel Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja endises Nõukogude Liidus ning osalenud nii Eesti kui ka rahvusvahelistel muusikafestivalidel (Läänemere festival, NYYD, Nargenfestival, Birgitta festival, Eesti Muusika Päevad jt). Käesolev hooaeg algas ERSO-l kahe eduka väliskontserdiga: orkester esines Wiesbadenis (dirigent Anu Tali, solist Aljona Bajeva) ning Läänemere festivalil Stockholmis (dirigent Neeme Järvi, solist Mihkel Poll). Novembri lõpus naasis ERSO kolmenädalaselt üliedukalt Ameerikaturneelt. Ühendriikide lääne- ja idarannikul anti kokku 15 kontserti, neist seitset juhatas Neeme Järvi, seitset Nikolai Aleksejev ja ühte Anu Tali. Turnee kaalukaim kontsert toimus 10. novembril New Yorgi Filharmoonikute kodusaalis Lincoln Centeri Avery Fisher Hallis ning kujunes tõeliseks Eesti kultuuri suurpäevaks New Yorgis. Neeme Järvi juhatusel astus lisaks ERSO-le lavale ka selle kontserdiga oma Ameerika-turneed alustanud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kontserdi esimeses pooles kõlas Veljo Tormise ja Arvo Pärdi, teises pooles Jean Sibeliuse muusika. Kodupublikut rõõmustab Eesti esindusorkester arvukate põnevate kontsertidega, millest suurem osa on ühendatud temaatilisteks kontserdisarjadeks: ERSO Estonias, Festivo, Maestro, 1001 ööd ja Gurmee.